Eco epifaania* udus
Loo pealkirja veidrus tuleneb kõigepealt asjaolust, et Umberto Eco on sündinud Alessandrias. Selle fakti tähenduse üle on Eco ka arutlenud oma „Minipäevikus“ („Diario minimo“), mis tähistas algselt rubriiki kirjandusväljaandes „Il Verri“ (1959-1962) ja seejärel juba pisikestest mõtisklustest koosnevat raamatut, mis ilmus esmakordselt 1963.
1975. aasta kordustrükile lisas autor aga juurde hulga uusi mõtisklusi ning mõtestas vana ja uue osa pastišši abil. Itaalia pasticcio kui erinevate ooperite katkenditest loodud uus ooper sai postmodernistlikus pruugis igasuguse stiliseerimise ja varieerimise tähistajaks. Pastišš jääb ka postmodernismis seotuks paroodiaga, kuid näiteks Fredric Jamesoni käsitluses muutub ta stilistiliseks mimikriks, mis ei võimalda üheselt tuvastada ei paroodia ega parodeeritava olemasolu. Olulisimaks muutub see irooniline seisund, milles keegi pastišši kasutab.
1990 jõudis Eco ka „Teise minipäeviku“ avaldamiseni. Selle 1994. aasta ingliskeelse versiooni pealkiri oli „Kuidas rännata lõhega“ („How to Travel with a Salmon“) ja selle saatesõnas seostab autor oma mõtisklused paroodia mõistega. Eco arvates ei tohi paroodia hirmu tunda liialdamise ees, sest midagi naerulsui rünnates osutab ta sellele, mida teised võivad häbenemata ja täie tõsidusega rünnata. Samas ei luba Eco kõiki oma minipäeviku tekste paroodiatena lugeda ja jätab lugeja erinevate lugemisvõimaluste vahele ekslema. Esimese minipäeviku mõtisklustega võrreldes on teise mõttepäeviku seisund palju ambivalentsem, sest irooniast tükib läbi kumama midagi, mida võib nimetada tõeks või sakraalsuseks.
Epifaania
Püha (ja) tõde ilmutavad end erinevates mõtisklustes erineval viisil ja „Kuidas rännata lõhega“ viimases loos seob autor epifaaniaga oma sünnilinna Alessandria mõtestamise raskused. Eco jutustab loo 1174. aasta sündmustest. Nälgiv Alessandria oli Barbarossa vägede piiramisrõngas ning lootusetust olukorrast päästis linna keegi talumees Gagliaudo. Ta palus viimase nisutagavara sööta oma lehmale Rosinale, lasi siis lehma linnast välja ja läks teda vaenlase leeri juurde otsima. Muidugi tapsid piirajad lehma ning vaese looma nisu täis magu toetas talumehe juttu küllusest piiratud linnas. Igatahes panid piirajad oma telgid kokku ja lahkusid. Talumehest, keda Eco võrdleb Šveikiga, sai kangelane. Tegelikest sündmustest on aga teada, et piirajad lahkusid alles pärast verist lahingut ja kangelasteks peaksid olema linna kõik kaitsjad. Kuid kangelane tehti ühest sõjaliste oskusteta talumehest.
Selle näite põhjal väidab Eco, et Alessandriast ei saa kirjutada monumentaalselt. Tuleb appi võtta epifaania selle Joyce’ilikus tähenduses ehk „ootamatu vaimse manifestatsioonina“. Epifaania lähendab Alessandriat ja Dublinit. Mõistmine kui epifaania tähendab seega võimatust üldistada. Alessandria linnaruumis puuduvad koondumispunktid, küll aga võib rääkida sellest, et linn suudab end ilmutada peaaegu kõikjal ehk linn on täis hajuvuspunkte (dispersion points). Nende tõttu pole iial võimalik teada, kes seal on ja keda seal ei ole. Veelgi enam, inimesed sarnanevad oma linnale ja ilmutavad end samuti hajuvuses ehk udus.
Alessandria udus
„Kuidas rännata lõhega“ viimane osa kannab pealkirja „Püha Baudolino imetegu“. Selles mahub Alessandria olemus kahe alapealkirja alla. Esimeseks on „Ära iial liialda“ ja siin kirjeldab Eco oma linna tavalisena. Alessandria on neitsilik, sest seal pole olnud kuulsaid nõidu, maage, viirastusi jms. Imesid siin umbusaldatakse. See on ideaalideta ja kirgedeta linn. See linn pole loonud kunstiimesid, tal ei ole midagi õpetada teistele rahvastele, ta ei paku oma poegadele põhjusi uhke olla ja ta pole näinud vaeva, et iseenda üle uhkust tunda. Ja mis uhkust saabki olla müütideta, missioonideta ja tõdedeta linnast.
Teine alapealkiri avab sama probleemi teisiti – „Udu mõistmine“. Alessandria on tehtud suurest avarusest. Ta on tühi ja unine ruum. Kuid tal on oma identiteet, mis ei anna end kätte päikeselõõsas, küll aga uduvines. Linn hakkab paistma alles poolvalguses. „Udu on hea ja tasub truult neile, kes teda tunnevad ja armastavad“. Ja muidugi on udu üldisem mõiste: „Udus olete te kaitstud ümbritseva maailma eest, silmitsi oma seesmise minaga“. Udus ilmutavad end linnad, inimesed, oleviku ja mineviku sündmused. Udu on epifaania viis ja keskkond. Udus ilmutab end ka Autor.
Eco udus
Uduse Alessandria kaitsepühak on Baudolino ning „Kuidas rännata lõhega“ lõpeb arutlusega ühest tema imeteost. Kord tuldi pühamehe juurde kuninga noolest tabatud õepoja eest paluma. Baudolino vastas, et poiss on juba surnud ja seega on võimatu teda aidata. Eco väitel õpetas see kuningale, et tegelikus elus ei ole võimalik sooritada piisavalt palju imetegusid ja et arukas inimene ei unusta paratamatust. Baudolino imeteoks on antud juhul tema võime veenda, et imeteod saavad vaid harva kaubaks olla. Olemegi otsapidi Eco viimases romaanis „Baudolino“.
Udu mõistmisest algab ka Galiaudo poja Baudolino lugu. See kroonikat kirjutav ja jutustav mees on tänu udule nägija: „aga nüüd ma hakkan uuesti kroonikaga pihta sest kui ma käin mööd frasketa metsi ja eriti kui on too võimas Udu nii et ninaotsagi pole näha ja võid hakata igasugu asju nägema mida pole varem näind aga minule tuli nisukesi nägemusi...“(8). Nägemustes kohtus ta ka ükssarve ning Püha Baudolinoga. Kroonika tähendab ka mõistmist: „mina jutustan seda Kroonikat sest et muidu poleks aru saada kuidas tollel õhtul nii läks kui oli nii paks udu et lõika või nuaga...“(9).
Kui udu mõistev, samas ebakindel Baudolino kaotab oma esimesed päevikulised kroonikalehed, siis tundub talle, „nagu oleks elu ise kaotsi läinud“(17). Tekstina on tema kirjutatu kohaliku kõnekeele kirjas kasutamine ja enamikule mõistetamatu, käsikirjana on see ühes keeles kirjutatust puhastatud pärgamendile teises keeles kirjutamine, kusjuures kohati need keeled segunevad. Sõnumina on see fragmentaarne sündmuste jäädvustamine, hajuv lugu ebakindlalt autorilt, kes kahtleb oma tegevuse mõttekuses. Baudolino vastas seisab Niketas, kes väidab end oskavat faktipudemetest ja sündmuste katketest terviklikku lugu või minevikupilti luua. Teose alguses ei ole tema jaoks mõttetuid lugusid olemas. Baudolino loo ära kuulanud, kõhkleb Niketas seda kasutamast, sest tajub Baudolinos valetajat. Tark Paphnutios soovitab Baudolino nime välja jätta ning lugu pisut muuta, sest „suures ajaloos võib pisikesi asju muuta, et suurem tõde välja kooruks“(541). Ja romaan lõpebki Paphnutiose lohutusega: „Ära arva, et sina oled ainuke lugude autor. Varem või hiljem leidub keegi, veelgi valelikum kui Baudolino, kes selle kirja paneb“(541).
Vale on see udu, milles tõde hajub. Teose algul paneb Niketas Baudolinole diagnoosi kui valetajale, kes on ka endale nii palju valetanud, et ta isegi oma pihtimuses ei oska tõde ja valet eristada. Samas on romaanis näide piiskop Ottost, kes tekitab Baudolinos soovi oma valetamist täiustada, et ületada pisivaletaja tasand ja muutuda poeetide sarnaseks, „kes valetavad ainult suurtes asjades“(49). Ja siit tulenebki üks romaani dilemmasid. Nagu Baudolino pärgamendilehtedel olid läbi põimunud oma ja võõras keel ja tekst, nii on ka tema hinges põimunud erinevad vahendatavad hääled. Tema hea kuulaja Niketas tajub, et Baudolino keeleanne ei ole üksnes lingvistiline, vaid ka psühhosotsiaalne. Kui Baudolino keelepruuk eri hingedele vastavalt paindub, siis missugune on tema enda hing ja keel? Ja Niketas küsib: „Aga kui temas räägivad erinevad hinged, missugune neist on siis see, kelle suu läbi võiksin ma tõtt kuulda?“(56).
Baudolino valedel on seega empaatiline alus. Valeta ei pääse ka teadlane Eco. Oma raamatus „Semiootika teooria“ („A Theory of Semiotics“) väidab Eco, et valetamise võimalus kuulub semioosi olemusse. Kui semioos on olukord, milles miski toimib märgina, siis seda märki saame omakorda vaadelda osutavana millelegi või osutavana tõele. Mõne aasta eest polemiseeris Ecoga selles küsimuses ameerika semiootik John Deely, kes pakkus uueks semiootika ülesandeks uurida võimalust eksida. Siis mahuksid semioosi olemusse nii võimalus valetada kui võimalus väljendada tõde. Mida Eco silmas pidaski.
Üks romaan on kindlasti semioos ehk olukord, milles mingid asjad osutuvad eriti märgilisteks ja seega tähenduslikeks. Kuid tõe ja vale võimalus on seal kõrvuti täiesti kontseptuaalselt. Kirjanik ja semiootik Umberto Eco ilmutavad end aeg-ajalt udus ja paluvad endi mõistmiseks mitte ponnistada tõde valest lahutada, vaid mõista udu ennast. Ja seejärel mõista Baudolinot udus oma minaga suhtlemas ja mõista samas udus kirjanik Eco dialoogi oma semiootikust alter egoga. Udu päikesevalguse või ööpimedusega hajutades hajutaksime ka võimaluse mõista.
* - epifaania: Jumala ilmumine (Võõrsõnastik)
