Ühed arvasid, et Jüri Mõis on äge mees ägedate mõtetega, mis enamjaolt on ka õiged, ainult et keegi ei ole söandanud seni neid Eesti elu tõsiasju sõnastada.

Teised ütlesid ennast põlgavat mõtteviisi, et Eesti on vaid Tallinn, et Lõuna-Eesti kängugu ning et ühistranspordiga sõidavad vaid joodikud ja pensionärid.

Tüli oli kõva. Leppimist ei tulnud.

Asjad ei juhtu iseenesest. Nii nagu ei saa keegi presidendiks iseenesest, vaid ikkagi kaudselt meie kõigi osalusel, ei ole me kõik etturid mingis Tallinna valglinnastumise projektis.

Küsimus on tahtes, leppimises, kui tahate, siis vastupanus. Mis iganes vormis.

Millised on olnud ajalooliselt eestlaste edukamad vastupanuprojektid? Aleksandri kool? See lõppes teadaolevalt kehvasti. Kool sündis, aga plaanitule täpselt vastupidi venekeelne.

Hurda kogud? Vägagi tulemuslik aktsioon, ilma milleta oleks suurem osa suulisest rahvapärimusest lootusetult kadunud.

Vabadussõda loomulikult. Metsavennad ja eestluse alleshoidmine piiri taga. Muinsuskaitseliikumine ja eestikeelse koolihariduse elushoidmine okupatsiooniajal, maksku mis maksab. Balti kett.

Me oleme pealiskaudsed ja rumalad, arvates, et ajad olidki sellised ja otsused sündisid iseenesest. Ernst Jaaksonil olnuks sada korda lihtsam mitte olla see, kes ta elu lõpuni oli, ning metsavendadel olnuks lihtsam vaikselt metsast välja tulla. Kas nad olid rumalad või naiivsed, rikkudes oma elu lootes, mitte elades?

Nad olid julged. Nii lihtne see ongi.

Ent mis puutub see härra Mõisa mõtetesse?

Mulle näib, et Tallinna tulla on tegelikult palju lihtsam kui külakohas ja väikelinnas paigale jääda või sinna minna. Üldine vool tuleb ju Tallinna poole, ressursid, investeeringud, infrastruktuur. Ja seda enam on Eesti jaoks tähendusrikas nende olemasolu, kes peavad oluliseks elu edendamist mujal Eestis, mis on palju rohkem Eesti kui turistlik Tallinn oma merevaigust kaelakeede ja turistilõksudega.

Inimesed maal ei ole õnnetud ega lollid. Nad elavad oma elu enamjaolt tasakaalukamalt ja paremini kui ummikutes istuvad linlased.

Lennart Meri rääkis oma elu lõpukuudel, kuidas talle ei meeldi praegune Tallinn. Rüselev, tolmune ja küüniline Tallinn, mis üritab turistilt viimast võtta ega pööra tähelepanu neile, kes elavad siin neljandat-viiendat põlve. Minu sõpradest mitmed lähevad siit viimastel aastatel just nimelt ära, mitte ei tule Tallinna. Kusjuures lähevad kogu täiega ja käivad Tallinnas vaid tööl. Mõned on kaasa viinud ka oma maksuraha. Minagi olen. Minu maksud laekuvad Halliste valda, kus ma olen suviti. Ma tunnen vallavanemat hästi ja ma tean, mis plaanid tal valla rahaga on. Ma tahan neis plaanides osaleda.

Ma ei taha aga näiteks osaleda Tartu maantee kuudepikkuses remondis, kus sama tempoga, millega lauldakse "Juba linnukesed väljas laulavad" (proovige seda omaette laulda ja te saate aru, mida ma mõtlen), venivad kümme unist töömeest, kiusates sedaviisi, kaudselt, kümneid tuhandeid inimesi.

Maksude äraviimine on selline isetehtud regionaalpoliitika. Aga kui seda teha massiliselt, on sellel kaalu.

Küsimus on selles, kas ikka peab leppima asjadega, millega leppida ei taha. On väga erinevaid mooduseid n& auml;idata, et rahvas on mingis asjas teist meelt kui valitsejad. See puudutab väikesi ja suuri asju.

Soovin meile selleks fantaasiat ja jõudu.