Ümbermaailmareisi päevik vol 4 ehk kohtumine professor Mäluga

Reisi viimases osas intervjueerib Krister Kivi Torontos elavat Endel Tulvingut (79), keda on sageli nimetatud tuntuimaks Eesti päritolu teadlaseks.

Nii nagu paljud oma eriala silmapaistvad spetsialistid, jätab ka Toronto ülikooli emeriitprofessor Endel Tulving eraelus leebe, sõbraliku ja lihtsa mulje. Ta ei pea paljuks tulla oma liivakarva maastikuautoga mulle metroojaama vastu. Siit sõidame aeglaselt läbi varjulise aedlinna Tulvingute majani, mis paikneb sügava jõeoru kohal rippuval neemetipul, iidses indiaanlaste elupaigas. Vestleme hoone klaasverandal, kust avaneb vaade maja rohelusse uppuvale tagaaiale.  

Härra Tulving, kas mäletan õigesti, et olete sündinud Petseris - Petseris, mis praegu on Venemaa ala?

Täpselt.

Olete Eestit külastades käinud vaatamas ka oma sünnikodu?

Ei, ma ei ole seal käinud üleüldse.

Miks nii?

Kui mul esimest korda see mõte tekkis, tuli välja, et peaksin võtma selleks venelaste käest viisa. Võib-olla oli isegi nii, et keegi peab mind kutsuma, mingi asutus. Viisa maksis väga suure summa raha - vist 2000 Eesti krooni, mina tahtsin sinna aga lihtsalt minna kaheks tunniks. Mitte et mul sellest rahast oleks kahju olnud, aga ma ei maksnud lihtsalt põhimõtte pärast.

Millisena te mäletate oma lapsepõlve?

(Kerge ohkega) Väga kena oli. Lapsed minu arvates suuremas osas kasvavad ju alati üles maailma keskmes, kus kõik on absoluutselt normaalne ja täpselt nii, nagu olema peab.

Kuid millised on kõige eredamad mälestused?

Võib-olla kõige huvitavam sündmus oli see, kui ema mind nelja-aastaselt saatis midagi naabrite juurest tooma. Igatahes tulin ma tagasi suure nutuga ja ütlesin, et tiigis on krokodillid ning ma ei saa sealt mööda minna. See, et mulle oleks enne loetud krokodillidest, pole mul meeles, aga kuidagimoodi see konnade krooksumine ja vesi ka veel lapse ajus sellise idee tekitas.

Veel mäletan ma seda, kuidas naaberkorteris suri ära väike laps, kes oli söönud seebikivi. Ta oli viidud õue ja nii nägin ma esimest korda surnud inimest.

Te olete mälu uurinud nii palju - miks on teile meelde jäänud just need seigad ja mitte midagi muud?

Selle koha peal ei ole mäluteadlastel üksmeelt. Üks põhjus võib olla see, et meelde jäävad need asjad, mille peale inimene sageli mõtleb, mida ta heietab omaette. Seda krokodillijuttu ma näiteks ei mäleta, et oleksin kunagi kellelegi teisele rääkinud, aga omaette olen ma sellele palju mõtelnud.

Kas teoreetiliselt on võimalik, et inimesele saab meelde tulla  k o g u  tema lapsepõlv, kui seda vaid osata meenutada? Ma pean silmas, et kas kõik, mida oleme läbi elanud, on kuskil alles, või on see pöördumatult läinud, kui see meil enam meeles pole?

See on väga hea küsimus ja huvitav küsimus ja selle üle on vaieldud nii ja naa. Probleem on selles, et loogiliselt võttes pole mingi asja mitteolemist kunagi võimalik tõestada. Mina seda paraku ei usu, et kõik asjad, mis inimesel kunagi on meeles olnud või jutuks tulnud, kuhugi kirja pandaks - see poleks evolutsiooni seisukohast tark ega kasulik. Palju usutavam on see, et juba algul sorteeritakse ära, mis sobib talletada pikema aja jaoks ja mis mitte.

Kui palju inimesed oma mälestusi muudavad ja tsenseerivad?

Enam-vähem kogu aeg. Päris moonutada ei saa, aga ilusamaks tehakse ikka.

K ui kindlad me võime siis olla, et mingi asi toimus nii, nagu me mäletame?

Kui me midagi mäletame, siis on suur tõenäosus, et see asi niimoodi toimus. Või enam-vähem niimoodi. Aga absoluutselt pole võimalik kindel olla! Võib-olla seda ei olnud. See

false memory

teema on viimasel ajal mälu-uurijate seas väga moodi läinud - muide, kuidas seda eesti keeles öeldagi? Valemälu?

Võltsmälu ehk?

(Rahulolevalt) Jah, võlts. Ja selleks ei pruugi inimene olla mingite eriliste puuetega või vaimuhäiretega. Võib olla täiesti normaalne intelligentne inimene.

Kas mäletamine on selline protsess, mille jaoks peab aju olema füüsiliselt heas korras? Ma mõtlen, kas mälestused kirjutatakse ajju füüsiliselt, nii nagu praegu meie vestlus jääb diktofonilindile?

Aga kuidas see siis teisiti võiks olla? Mis see teine võimalus oleks - mustkunst või nõidus? (Häälde sigineb nöökavaid noote) Muidugi enne seda, kui hakati asja tõsisemalt uurima, vaidlesid ka paljud targad inimesed sellele vastu, et ajus on mingi mälujälg. Arvati, et see on kuidagi vaimne asi. Et vaim on suursugusem ja võimsam ja toredam kui aju ja vaim jääb alles ka siis, kui keha ära kaob. Oh, vaim, sellega sa lähed pärast siis sinna igavesse paradiisi ja mäletad kõiki asju ja siis on hää olla seal.

(Paus, toon jälle endine) Aga teadlased ei usu seda. Teadlased arvavad, et vaim on küll väga huvitav ja põnev - palju huvitavam kui keha mu meelest -, aga oleneb kehast absoluutsel määral.

Kuidas mälestused ajus paiknevad - kas igal pool või ainult mõnes teatud kohas?

Mälu ei ole igal pool ajus, aga ka mitte ainult mõnes üksikus kohas. Ta on hajutatud aju teatud osade vahel ja selleks, et inimene saaks normaalselt endale kõike meelde jätta, peavad kõik need ajuosad terved olema. Kui nüüd üks osa ajust saab kannatada, siis hakkavad kannatama ka teatud mälu liigid, nüansid, oskused, mis meil muidu olemas on...

Teie tuntuim saavutus ju ongi mälu eri liikide olemasolu tõestamine amneesiahaige patsiendi K.C. näite varal?

Jah, temaga ma olen palju õiendanud. K.C. - Kent on ta eesnimi - oli väike mees, aga hulljulge ja ostis endale hirmus suure mootorratta, vist selleks, et oma väikest kasvu kompenseerida. Siis ükskord täitsa kaine peaga ühel õhtul töölt koju minnes sõitis ta kurvist välja, põrutas pea ära ja oli mitu päeva meelemärkuseta. Kui ta toibus haiglas, olid kõik asjad muidu korras - nägemine ja arusaamine -, aga mäluga olid suured probleemid. Tal oli alles küll protseduuriline mälu - kuidas teha ja mida teha - ning teadmine maailma asjadest, mida nimetatakse ka semantiliseks mäluks, aga mida enam üldse ei olnud, oli episoodiline mälu - eluseiklused, see, mis temaga varem juhtunud oli. Ja niisugust asja ei olnud keegi teaduses varem kirjeldanud.

Nii et ta teadis näiteks, mis on Kanada pealinn?

Oo-jaa. Kõiki asju, mis ta varem õppinud oli.

Aga kui jutustasite talle ta elulugu, siis kas ta suutis selle uuesti endale meelde jätta?

Ei. Ja see ongi amneesiale tüüpiline, et ei saa uusi asju endale meelde jätta - kõik, mis läbi elatakse või kogetakse, on nagu hane selga vesi. Lühimäl u on olemas ja kolmkümmend sekundit ta mäletab seda, aga kahe minuti pärast on kõik juba läinud. Iga hommik, kui ma tulin, pidin ma uuesti alustama.

Mis Kentist praeguseks on saanud?

Ta elab kodus oma vanemate juures ja käib tööl kohalikus raamatukogus, kus ta viib tagastatud raamatuid oma õigetele kohtadele riiulitel.

Tundub ju just, et selline töö peaks eeldama head mälu...

Niisugused asjad saab amneesiahaige ära õppida puhtmehaaniliselt - pole mingit probleemi.

Miks meil on olemas mitu erinevat mälu?

Väga hea küsimus! Briljantne - suuremal osal loomaliikidest on ju ainult üks! Ma võiksin üles lugeda vähemalt kuus hüpoteesi, mis mul selle kohta on, aga idee, millega ma lõpuks välja tulin - ja millega ma ilmselt ka suren, enne kui seda muudan -, on see, et episoodiline mälu annab meile võime mõelda sellele, mis võib juhtuda tulevikus. Inimesed suudavad mõelda sellele, et nad elavad ka tulevikus, ja seetõttu oleme me paremas olukorras kui teised loomad.

Kumb mälu liik saab inimesel kergemini kannatada?

See uus, episoodiline ikka. Alzheimeri tõvega näiteks hakkab episoodiline mälu nõrgenema  p a l j u  kiiremini kui semantiline või protseduuriline. Evolutsiooniliselt oleneb see sellest, kui kaua aju on saanud mingit asja harjutada.

Nii et piltlikult öeldes lusikaga söömine on viimane asi, mida inimene oskab?

Kõige lõpuks jääb ikka näppudega söömine. Suppi enam süüa ei saa, aga kartulit saab ikka suhu pista.

Kui palju inimene saab oma mälu heaks teha? Kas preparaatidest, näiteks hõlmikpuust, on kasu?

Tulevikus sellised preparaadid kindlasti leitakse, aga mitte minu eluajal ega võib-olla ka mitte teie eluajal. Sageli võib algul tunduda, et mõni droog annab väikse edumaa või paremuse, aga kui asja analüüsida, siis selgub, et tegemist on lihtsalt ergutiga, ja inimesed teeksid mälukatsete kõrval ka teisi katseid veidi paremini erguti mõju all.

Teadlased on ka natuke naiivsed selles küsimuses... Võib ju panna hiire natuke täpsemalt jooksma, aga kui palju inimesel seda ruumimälu ikka vaja on? Võin ma teile mõne koogi tuua, muide?

(Endel Tulving kaob hetkeks ja saabub tagasi klaasitäie külma piima ja šokolaadiküpsistega. Jätkan, suu ebaviisakalt täis.)

Mida teie oma mälu heaks teete?

Kirjutan asjad üles. Riputan autovõtmed alati ühe ja sama koha peale. Jätan prillid ühe ja sama koha peale - ma vähemalt arvan, et teen seda. Hommikul ärkan üles: Rutt, kus mu prillid on? Tema aitab mind siis ka, otsime üle terve maja. Kui üles ei leia, siis mul on teised prillid ka, natuke vanemad, võtan need.

Vahel lähen kuskile koosviibimisele. Seal on tuttav inimene, aga nime meenutada ei suuda. Lähen tema juurde ja ütlen: "Ma tean, et tunnen teid, aga nimi ei tule meelde." Seda saan mina teha praegu, sest selline asi käib vananemisega kaasas paratamatult -mitte midagi teha ei saa. 30 aastat tagasi oleks ma ära surnud piinlikkusest selle peale.

Muidugi on väga tähtis, et hoiad oma vaimu erksa. Lugemine näiteks - palju parem kui telekas. Ja muidugi on mul ka teaduslik töö, mida ma teen kogu aeg.

Olen vahel m& ;otil de;elnud, et üks või teine olukord tuleb kindlasti meelde jätta - aga hiljem mäletan vaid seda, et olen nii mõelnud, kuid mitte sündmust ennast.

Mälul on kaks funktsiooni - informatsiooni talletamine ja kättesaamine. See, et te sellist mälestust kätte ei saa, tähendab seda, et teil puudub m e e n u- t u s a j e n d. Poleks pidanud tol ajal mitte ütlema nii üldiselt ja laialdaselt, et nüüd ma jätan selle meelde, vaid siduma selle meenutuse kuidagi konkreetselt. Need vanad asjad töötavad väga hästi: kui tahad midagi meelde jätta, siis seo taskurätti sõlm või pane sõrmus teise kätte.

Ja see toimib?

Absoluutselt. Sellised mälutrikid on inimestel teada olnud aastasajad.

Miks te valisite omal ajal just psühholoogia, kui mõni teine meditsiini ala oleks ehk lubanud suuremat teenistust?

Tulu peale ma palju ei mõtelnud tol ajal. Ma olin nii rumal ja naiivne ja mõtlesin, et inimene peab tegelema sellega, mis talle huvi pakub...

Aga miks psühholoogia tundus huvitav?

Raske öelda. Miks teile tundub huvitav mööda maailma ringi käia oma diktofoniga ja inimesi üle kuulata ja siis tagasi minna Tallinna? Miks teist ei saanud advokaati?

Ma ei oska vastata.

Mina samuti mitte.

Tekib väike paus, mille vältel märkan kaht musta oravat, kes mööda kanada tamme tüve üksteist taga ajavad. Juhin sellele ka Endel Tulvingu tähelepanu.

Need oravad on meie vaenlased... Meil on ka pesukarud, kes tulevad sealt alt orust ja keda me toidame; naabrid ei ole väga õnnelikud selle üle - aga oravad, jah, teevad pahandust.

Mismoodi?

Ah, lähevad üles katuse peale, krõbistavad, teevad aukusid sinna sisse... Linnutoitu varastasid nad ka - mul on siin linnud, keda mulle meeldib toita (härra Tulving osutab pika nööri otsas tammepuu võrast alla rippuvale laia klaaskatusega lindude söögimajale).

Kuidas nad toidu sealt kätte saavad!?

E n a m ei saagi! Ma elan siin majas juba 40 aastat ja kogu aeg on meil käinud nagu väike võistlus oravatega - praegu on seis 18 punkti oravate kasuks. Professoril on ainult kaks ja need kaks punkti ma andsin endale just selle eest, et mõtlesin välja klaaskatuse, mida mööda oravad maha libisevad - 35 aastat võttis see aega. Küll nad on targad, need oravad... Täiesti ilma episoodilise mäluta, aga kavalad sellegipoolest.

Reisi viimast etappi toetasid reisibüroo Bookinghouse.net, Best Western Carlingview, KLM Royal Dutch Airlines, Conrad Hotel Dublin ja Best Western Sheldon Park.
Ümbermaailmareisi täispikka versiooni saab lugeda Eesti Ekspressi Kirjastuse välja antavast raamatust, mis ilmub sügisel.