Jumalariik naabrite juures
Vastavalt Eurobaromeetri uuringutele usub Eestis jumala olemasolu 16% elanikkonnast, mis on väikseim näitaja Euroopas. Niisiis võib öelda, et Eesti on Euroopa kõige sekulariseerunum riik. Või kui soovite, kõige paganlikum, sest üle poolte usuvad “mingisugust vaimu”. Tuleb välja, et me oleme ristimisvee suhtes ikka kõige immuunsem rahvas olnud.
Loomaks tausta kohati üsna ägedale diskussioonile usu(ndi)õpetuse võimalikkuse ja vajalikkuse üle Eesti koolis, uuris Areen, kuidas on olukord meie naabrite juures ning vabaduse, võrdsuse ja vendluse kodumaal Prantsusmaal.
Jaana Vasama,
Soome Instituudi juhataja
Soome põhikooli õpilase õppekavva kuulub kohustuslikuna kas usu- või kultuuriloo (elämänkatsumustieto) õpetus. Usuõpetus sisaldab kõiki religioone: kui näiteks vallas elab kolm õpilast, kelle usutunnistus on kas islam või hinduism, siis on vald kohustatud korraldama neile nende oma usu õpetamist juhul, kui nende vanemad seda soovivad. Riiklik õppekava on koostatud siiski ainult luterluse või õigeusu õpetamiseks.
Kultuurilugu on mõeldud nendele õpilastele, kes ei kuulu ühtegi usku või kelle vanemad ei taha anda neile konfessionaalset haridust. Ka kultuuriloo õpetamiseks on olemas riiklik õppekava, see aine ühendab filosoofia, ühiskonnateaduse ja kultuuriloo.
Kui laps läheb kooli, siis valivad tema hooldajad, missugust laadi usuõpetust nad oma lapsele soovivad. Need, kes tahavad konfessioonset õpetust, valivad usuõpetuse vastavalt oma usutunnistusele. Märkimisväärne osa vanematest, kes ei ole kiriku liikmed, valib siiski oma lastele evangeelse luterliku usuõpetuse, sest õppekavas on vähendatud konfessiooni osa ja tegemist on pigem kultuuri ja eetika õpetamisega. Samas valib osa kirikusse kuuluvatest vanematest oma lapsele kultuuriloo sooviga, et laps ise otsustaks oma usulise kuuluvuse üle.
Kuna Soome kool ja luterlik kirik on pikkade aegade jooksul koostööd teinud, käivad koolid sageli sügisese õppeveerandi alguses, kooliaasta lõpus, lihavõtte ja jõulude ajal õpilaste jumalateenistustel. Kirikus töötavad inimesed omakorda käivad tavaliselt kord nädalas pidamas koolides nn hommikuavamisi. Uue usuvabaduse seadusega on saavutatud see, et praegu küsivad koolid lapsevanematelt luba, kas lapsed tohivad osaleda nendel hommikuavamistel ja õpilaste jumalateenistustel. Niisiis on õpetuses osalemine kohustuslik, aga õpetuse sisu üle otsustavad lapsevanemad. Kohustusliku 9aastase põhikooli jooksul on usuõpetuse või kultuuriloo tunde sama palju kui ajaloo omi.
Kõikide religioonide õpetamisel on kesksel kohal õpilaste tutvustamine teiste religioonidega ja nende kultuurialase tähtsusega. Usuõpetuse tähtsaks osaks on eetika küsimused, mida käsitletakse sellest hoolimata, millise usu tunnis laps käib. Ühine eesmärk on, et noorel oleks põhikooli lõpetamise järel laialdane religioonialane üldharidus.
Guntars Godins,
Läti saatkonna
töötaja
Diskussioon usuõpetuse kehtestamise üle algas Lätis aastapäevad tagasi. Usuõpetusega sooviti tõsta ühiskonna moraali. Kirjanikud diskussioonis palju ei osalenud, hoopis õpetajad ja pastorid. Tänavu sügisel alustati aine nimega “Kristliku usu õpetus” õpetamist kohustuslikuna põhikoolide 1. ja 2. klassis. Kinnitatud on usuõpetuse programm 1.–3. klassini, peagi järgneb vanemate klasside programm. Alternatiivaineks on kristlik eetika ja õpilane saab ise valida, kumba ainet õppida soovib. Tegelikult muidugi valivad vanemad.
Meil oli palju vaidlemist, ka parlamendis. Aga probleem on see, et pole õpetajaid. Haridusministeerium arvab, et usuõpetust peaks andma oma kooli õpetaja, kelle valib direktor.
Ma ise arvan, et võiks õpetada pigem usu ajalugu, sest nii Lätis kui Eestis pole riigiusku, kuid on palju eri uske. Usuõpetus pole sellise tähtsusega aine nagu füüsika või keemia. Ka kristlik eetika on natuke kunstlik kursus, on ju olemas lihtsalt eetika.
Kalli Klement,
Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroo juhataja:
Rootsis kuulub usundiõpetus koos geograafia ja ajalooga nn ühiskonnateaduslike õppeainete plokki. Nende eesmärk on õpetada inimest demokraatlikus ühiskonnas toime tulema.
Usundiõpetus on kõigis koolides kohustuslik ja see põhineb eeskätt luteriusul, aga annab ülevaate ka kõigist teistest usunditest. Praeguse süsteemi kriitikud väidavad, et see distsipliin on liialt luterluse-keskne, aga eks palju olene õpetajast. Minu õpetaja katsus anda küll ülevaadet kõiksugu usundeist ja selgitada nende kultuurilist tagapõhja.
Nn vabakoolides, mis on osalt riiklikult finantseeritud ja osalt kogukondade poolt ülalpeetavad, õpetatakse ka muid usundeid, mitmes sellises koolis on tähtis õppeaine islam.
Usundiloo õpetuse eesmärk on hea kultuurilise ülevaate andmine kõigist usundeist.
Martin Kala,
Europarlamendi välispoliitika nõunik
Prantsuse Vabariik on põhimõtteliselt sekulaarne, koolides usuõpetust pole. Samas leiti ajalooõpikute osas korraldatud uuringus, et “ajaloo egiidi all õpetatakse siiani usuõpetust”. Piiblilegende ja müüte kirjeldavad õpikud kõrvuti ajalooliste faktidega. Õpikud toovad Piiblist väljavõtteid ning kummutavad vahel antud küsimustes teaduslikke järeldusi. Kooliõpikud toetuvad tihti pigem sellele, mis on korrektne religiooni aspektist, kuid mitte ehk nii väga täpne ajalooliselt – “religieusement correct” à défaut de “l’historiquement exact”.
Niipalju kui ma koolis loengutes tähele olen pannud, pole ka erikoolides (pr l’école du caractère propre) usuõpetuse tunnid kohustuslikud. Isegi paljud moslemid, eelistades oma lastele paremat kooliharidust, saadavad need katoliku koolidesse, nõudes samas, et lapsed ei oleks kohustatud osalema kristlikes toiminguis või kristliku kiriku õpetuses. Erikoolid, olgu katoliku või juudi erikoolid, pole sugugi ainult nende konfessioonide esindajaile. Prantsusmaal on meeletult erikoole – mineviku pärand – ning nende õppeprogramm on üles ehitatud nimelt uskude paljususele. Usuõpetus on neis küll olemas, kuid mitte tingimata üht konfessiooni esindav.
2002. aastal siseministeeriumile esitatud ettekandes “Usuõpetus ilmalikus koolis” kirjutas Régis Debray, et prantsuse avalik arvamus on suures enamikus seisukohal, et usuõpetust võiks tavakoolis tugevdada, tutvustamaks eri ususüsteeme kui osakest tsivilisatsioonist. Ehk siis pole eesmärk “tuua Jumal kooli”, vaid kuvada noortele inimolendit mitme nurga alt (s.t mis meid eristab loomast vms). Raport kinnitas, et usutraditsioonide ning humanitaarteaduste tulevik on kooliprogrammis ühine ning et usuõpetust ei saa tugevdada kogu kooliprogrammi ning humanitaarteaduste õpetamise ülevaatamisega.
Alsace-Moselle’i provintsil on eristaatus, oma konkordaat Vatikaniga ning erinevalt ülejäänud Prantsusmaast on usuõpetus sealsetes koolides kohustuslik. Keskkoolides on üks tund nädalas religiooniõpetust. Vanemad võivad paluda vabastust neist tundidest, kuid reeglina õpilasi ei vabastata. Järjest enam on usuõpetuse loengud aga ebapopulaarsed: põhikooli tundides osaleb umbes 50%, keskkoolis umbes 10% õpilastest. Moselle’is on katoliku õpetus kohustuslik kõigile.
Ühisdeklaratsioonis, mille avaldasid 28.05.1997 mitmed lastevanemate- ja haridusorganisatsioonid, on esitatud palve kaotada Alsace-Moselle’i kooli lokaalne eristaatus, põhjendades seda südametunnistusvabaduse ning võrdõiguslikkusega. Tänini on Alsace-Moselle’i eristaatus jõus.