Olen näinud Nizzas hotelli, kus praeguse kuninganna vaarema kuninganna Victoria tavatses talvituda, tema käsutuses oli hiiglasliku maja üks tiib. Seevastu Elton Johni kollasel villal, mis linna peaväljakule ära paistab, on ümber tugev traataed kaitsmaks staari privaatsust. Elizabethki peatus Tallinnas nooblis hotellis, kus voodikohendajad ja veinivalajad iga hetk käepärast, mitte mõnes üksildases sünges turvamajas. Valitseja on harjunud inimeste seas, inimeste pilgu all elama. Monarhias on säilinud muistne kõrgklassi elustiil, mille ülimaks väärtuseks pole mitte anonüümne privaatsus, vaid jätkub teenimise traditsioon, kus abiliste käed kogu aeg härra ja proua elu korraldavad, pesu triigivad ja armastuskirju edasi kannavad.

1930ndatel ehitati Tallinnaski kolmetoalisi teenijatoaga kortereid, Helsingis veel 1970ndatel ning mõnel pool ilmselt tänapäevani, kuigi kodumasinad on vahepeal tublisti edenenud. Meil nõukogude ajal teenijaid mõistagi polnud, aga ühiskond oli siiski vanaaegselt patriarhaalne. Põlvkonnad elasid koos, sest oma pinnale minna polnud noortel enamasti võimalik, defitsiidimajandus lõi vastastikuse abistamise süsteemi (vrd suuremates asutustes tegutsenud nn vastastikuse abistamise kassa, mis andis väikelaenu). Elati sotsialistlik-kogukondliku ühiskonna tingimustes, kus üksiküritaja poleks ellu jäänud.

Arvan, et olulisim muutus, mis eestlasega on viieteistkümne iseseisvusaastaga juhtunud, ongi tema individualiseerumine. Hüpe eelkirjeldatud kogukondlikust korrast, kus abielluti kahekümneselt, privaatühiskonda, kus palju üldse ei abielluta ja ligikaudu pooled lapsed sünnivad väljaspool abielu, on väga silmatorkav nii sotsiaalses kui psühholoogilises plaanis.

Mul pole päris värsket statistikat käepärast, aga mõne aasta eest olid Eesti ja Rootsi väljaspool abielu sündivate laste arvult esimesed. Kui üksikemade olukorrast rääkida, siis on Rootsi riigi sotsiaaltoetussüsteem ja tõenäoliselt ka võime oma maksukohustustest kõrvalehoidjaid jälitada teisest klassist kui meil. Hiljuti lõi ajakirjanduses laineid teave, et ootamatult suur protsent meist peab normaalseks olukorda, kus last kasvatab vaid üks vanem ning perekonna juurest lahkunu lapsi ei toeta. Perekonnasotsioloog Leeni Hansson nendib, et pigem naised lihtsalt lepivad olukorraga: ühelt poolt peetakse elatusraha saamiseks kohtusse minekut lootusetuks - niikuinii leiab mees võimaluse maksmist vältida -, teisalt aga kardetakse, et lapsed ei andesta emale isaga kohtus käimist. Väga individualistlik hoiak: ei sobi ju inimest liialt tülitada, kui too arvab, et asi temasse ei puutu. Tsiteerigem moodsaid klassikuid: "Justkui jutt käib südamest läbi, kui mõni naine hakkab rääkima kooselust," tunnistas hiljuti telesaates Baari-Paavo. Ma ei usu abiellu, ütlesid moodsad inimesed 90ndail.

Ühiskonnas toimuvate muutuste mootoriks on suuresti privaatsusiha. Kas või kinnisvarabuum, jube janu väikeste poissmehekorterite järele kõrghoonetes, kus saab aknast igavikku vaadata nii, et inimesed ette ei jääks. Moodsad korterid on enamasti keskeltäbi 60ruudused: elutuba, avatud köök ja magamistuba, mõeldud ühele. Tõsi, mõned noored on hakanud taas abielluma (üheksakümnendail moodsad inimesed seda endale ei lubanud), keskealised eelistavad aga pigem külalisabielu, mis on indiviidiühiskonna kõige sobivam tundeeluviis. See rahuldab isiksuse privaatsusvajadust kõige täielikumalt. Armastus on ühine, aga oma musta pesu - nii otseses kui ülekantud tähenduses - peseb igaüks ise.

Muidugi on inimese üksildumise protsess toimumas kogu maailmas. USA-s on seda käsitlenud oma tuntud raamatutes "Üksinda keeglit mängimas" ("Bowling alone" I: 1995 ja II: 2000) sotsiaalse kapitali guru Robert D. Putnam. Putnam kirjeldab Ameerika sotsiaalsete võrgustike lagunemist, tuues tunnuslikuna välja keegliklubide liikmete arvu kahanemise. Juhtimis- ja ärikonverentse mööda reisivad jutlustajad, kes seletavad, kuidas töötada välja just nimelt üksikule inimesele suunatud tooteid ja teenuseid. Eriti oluline on see kindlustusbisnises, sest kogukonna ega naabrite toele ei saa enam loota. Ent üleilmsele üksildumistendentsile vaatamata on eestlase individualismi-hüpe olnud erakordne.

Üks noor tuttav jagas mulle tähelepanekuid autojuhikursustelt: suuri probleeme tekitas esmaabi, sest keegi polnud valmis teist puudutama ega kriitilises situatsioonis sekkuma. Usuti, et parim mõte on kiirabi helistamine, aga kui lähed ise midagi tegema, tood ainult jama kaela, kui miskit äkki valesti läheb. "Noored ja nende vanemad kuuluksid justkui eri rahvustesse, erinedes nii riietuselt kui eluviisilt," ütles mulle hiljuti Viivi Luik.

Kokkuvõttes võiks nentida, et oma (taas)eksisteerimise vältel on Eesti Vabariik taganud eestlasele väidetavasti rahvuslikult eripärase individualismi õitsele puhkemise. "Kolhoosiaeg on läbi," hõikas raadioreklaam, mis kutsus üles kirjutama esseid iseseisvuse ajal toimunust. Läbi tõesti, eestlane on vabaks saanud ja üksi jäänud.

Eesti indiviidiühiskond pakub oma liikmele suurepäraseid eneseteostusvõimalusi, huvitavat elu ja nauditavat privaatsust. Viimast küll selle hetkeni, kui tuleb, nagu piibel ütleb, "lasta ennast teistel vöötada ja viia". Siis tuleb taas elada ühe koridori peal vanadekodus, oodata ööpotitühjendajat, riietajat ja habemeajajat. Justkui mõni endisaegne hertsog.

Meil jääb praegu ainult otsustada, kus maalt need moodsad kammerteenrid tuua - Ukrainast, Türgist või Vietnamist. Kuni pensionisambad kannavad, on meil niipalju valida.