Uusi tüüpe: Mirjam
Mirjam on elukutseline pakkija. Tööd on tal üle pea. Lausa ropult. Inimesed ei püsi enam paigal. Aina kolivad. Ja Mirjami kui eriti nõutud spetsialisti hind on juba 1000 tunnist neto. Sest Mirjam oskab klaase ja vidinaid pakkida nii, et need isegi Uus-Meremaal lahti pakkides on terved, aga mehed ei oska. Kõik teised pakkijad muide on mehed. Juba mitu aastat tagasi vormistas Mirjam ennast FIEks ja kolimisfirmad ostavad tema teenust sisse, kui jaksavad.
Mirjami kunst on peen. Ta pakib ühte kasti vaasid, teise pitsid-klaasid; üks kast on tal jahude ja maitseainete jaoks ja selle peale kirjutab ta vildikaga "väike sodi köögist". Üks kast on külmiku sisu jaoks. Selle peale teeb ta spetsmärgi, et seda kasti jumala eest eest külili ei pandaks. Mirjam imestab sageli, kui suured tohmanid inimesed ikka on - panevad külmikusse asju, mis püsivad korras ka toatemperatuuril. No milleks! Kõik need, ka pooliku äädika ja sojakastme pakib Mirjam kaasa, kui tee just lausa Indiasse ei vii. Elu läheb ju seal kohe edasi, kust ta siin pooleli jääb.
Eraldi kast on tal raua jaoks. Nii kutsub Mirjam kõiki söögitegemise potte ja panne. Muu väiksem värk läheb sinna vahele. Värk ja sodi ongi need sõnad, mida Mirjam kasutab. Asjad ja esemed on sõnad, mis talle ei sobi.
Kööke on tore pakkida. Sageli saab perenaisega jutu peale ja siis saab ta lõpuks kaasa mõne pooliku likööri, mida perenaisel on justkui imelik kaasa võtta, või siis kapinurgast välja tulnud vana kokaraamatu, mis näeb vastse kodu jaoks kuidagi kulunud välja. Samuti põlgavad mõned eriti pepsid kolijad ära oma vanad potililled ja teinekord lausa põrandavaibad.
Aga mitte sellepärast ei meeldi Mirjamile pakkimine. See meeldib talle kui tegevus. Või isegi nagu eluviis. See on veidi nagu heegeldamine või tikkimine, mida on huvitav teha, aga ajab samal ajal justkui une peale ka. Selline mõnus monotoonsus nagu regilaulul. Mirjam seisab seal võõras köögis ja paneb kõik asjad ära. Viimse kui ühe. Koerakaussi ka ei jää põrandale, soolavakkagi ei jää seinale. Nõudepesuvahend tuleb kraanikausi juurest ära. Must lusikas kaob pliidiäärelt. Sest kolimine tähendab totaalsust. Igal asjal on kuskil kastis oma koht. Veel enne kui Mirjam papist ja teibist selle kasti üldse teebki.
Kiht paberirulle, siis klaasid, jälle paberirullid ja jälle klaasid, siis taldrikud, sinna vahele veel noad-kahvlid. Mirjam on mõelnud, et kui kuskil oleks pakkimise MM, siis ta tahaks seal proovida. Mirjam usub, et ta on selles asjas hea.
Kuus aastat, mis ta iga päev ühe või kaks köögitäit kraami teele on saatnud, on ta saanud ainult kaks pretensiooni. Üks kord oli siis, kui keegi diplomaat soovis kaasa võtta samblikust ja oksaraagudest tehtud elusuuruse kitse kuju ja üks eriti kuivast oksaraost sarv, mida Mirjam mitu tundi oli vati ja mullikilega sisse mähkinud, siiski katki praksatas.
Teinekord läks kellelgi niiskust saanud koeratoit kastis haisema ja mädanema, sest konteiner seisis kaks nädalat kuskil kuumas sadamakail.
Aga klaaside peale on Mirjamil õnnelik käsi. Mitte iial pole ta midagi pillanud. Sageli mõtleb ta, et see on tema ainus anne. Mitte pillata asju maha.
Mirjam kuulis kunagi raadiost, kuidas miljonär Kilk ütles, et tema käte külge kleepub raha. Et ta hakkas seda juba ammu mär kama ja nii ongi jää ;nud. Mirjam mõtles siis kohe, et tema pole halvem, et tema käte külge kleepuvad jälle viskiklaasid.
On õhtu, Mirjam läheb koju, kingiks saadud hiina kask kaenlas. Homme kolib ta Eriti Rikast Naist. Ülehomme neljalapselist peret. Mirjami kalendris on novembri lõpuni kõik ajad kinni. Vahel tundub talle, et kõik kolivad ära. Tema üksi jääb siia, hiina kaskesid kastma.
