Karaokebuum!

Arvatavasti pidasime me kõik soomlasi nupust nikastanuteks. Kui nende nõrkus tango ja bingo vastu oli veel kuidagi mõistetav, siis rahvuslik karaokelembus ületas eestlaste arusaamisvõime piiri. Niisiis viskasime kusagil 1990ndate alguses mõnuga jala üle põlve ja jälgisime teravmeelseid märkusi tehes, kuidas põhjanaabrid Tallinn-Helsingi laevadel üksteise järel prožektorivalgusse ronivad.
Kuid nüüd, enam kui 10 aastat hiljem, on karaoke jõudnud Eestisse ja pisik tormab mööda Tallinna meelelahutusbisnise pikki veene, nakatades just tavalisi inimesi, kes ühtegi teise riskirühma ei kuulu. Karaoket laulavad koolitüdrukud, keskealised mehaanikud ja ärinaised. Kui kasutada parimat krimiajakirjanduse stiili, oleks kohane rääkida hämaratest karaokeurgastest, kus higine mikrofon käest kätte käib.
Poseidoni pubi paikneb Tallinna reisisadama lähistel tuulisel kaipealsel. Idee teha õhtune meelelahutusasutus taolisesse kohta tundub finantsalase harakirina, ent inimtühjast asukohast hoolimata on see kõrts (paekiviseinad, tahumata palkpõrandad, vankriratastest lühtrid) rahvas täis - vähemasti esmaspäevasel karaokeõhtul. Kui kell pool üksteist õhtul baarist klaasikese õlut kätte olen saanud, näen saalinurgas vaid üht vaba lauda.
Poodiumil rokib aga keegi hillarkohvilike vuntsidega mees, keda karaokeüldsus tunneb Torpeedo nime all. “Kui sind naine maha jättis / Ja sa minult küsid miks, / Siis vastan sulle veendunult: / Sul puudus kikilips,” räpib ta, käsi enesekindlalt nahkpükste tagataskus. Järgneb tormiline aplaus.
"Moskva, Moskva…"
Teen märkmikku ülestähenduse, et Torpeedol on staarigeen täiesti olemas, kuid Eesti kriteeriume aluseks võttes võiks seda öelda kõigi esinejate kohta. Laulmine sobib 26aastasele Merlele, kes teab peast lugu “Näen jälle roose” ning Kaidole, kes oskab asetada jala lavapiirdele ning vaadata esinemise ajal kuulajatele usalduslikult otsa. Mitte keegi neist ei tekita seda tapvat piinlikkust, mis tekkib tüüpilisel Eesti sünnipäeval, kui pool suguvõsa rivistub üles süldilaua kõrvale ning püüab aneemilisel moel laulukoori etendada. Isegi karaokeinimeste hüüdnimed tunduvad toredad, kuigi ma ei mõista, miks kaldub üks kindel tüüp naisi saama just Kessudeks, Muksudeks, Krõõpadeks ja Mammudeks.
Veel enne, kui õlleklaas poole peal, olen Poiseidonist tõsiselt sisse võetud. Väljas on pime ja külm, sees on aga hubane ja soe. Kõlavad mõnusalt vanaaegsed lood nagu “Vildist kübar” ja “Quando, quando”, enamik inimesi tunneb üksteist ning õhtujuht Eero viskab kompleksivaba nalja (“Naised, tehke järele,” ütleb ta, kui helivõimenduse sassi läinud juhtmeid lahti harutab ning mikrofoni endale selleks ajaks suhu surub).
Jumal, see on nagu perekond. Ei mingeid konventsioone! Kui jooksin veel ühe õlle, hakkaks mu jalg kindlasti laua all liikuma. Ja veel ühe õlle järel tunneksin ma soovi ise lavale minna. Hästi see ei lõpeks. Niisiis lahkun. Minu selja taga ronib aga poodiumile tervelt neljaliikmeline meestekamp. “Moskva, Moskva / Kremli müürid punased / Esmaspäevad sinised / Oh-oh-oh-ohoo!” laulavad nad nii, et klaasid klirisevad.
“Vodkat veel üks klaasitäis / Terve ilm on maani täis / Ah-ah-ah-ahaa!” kuulen juba läbi ukse.
Siiski helistan veel samal õhtul Ekspress Hotline'i numbril ja küsin, kus Tallinnas veel karaoket laulda saab. Infoliinil ei ole sellele küsimusele vastust ning kitsikuses numbrijagaja soovitab lõpuks minna Kose teel asuvasse Baltic Event Center OÜsse, mis tegeleb lisaks karaokede organiseerimisele ka kliendipäevade korraldamise, helitehnika müügi ja go-go-tantsijate laenutamisega.
"Ja kas ma seal saan laulda?" küsin.
"Jah, saate," vastab meeleheitel operaator.
Hard-core laulusõbrad, mõistagi, ei vaja infonumbrite abi. Poseidoni pubi püsiklient Kristjan ütleb, et karaokekohti on Tallinnas
“metsikult”. Laulmas käib kohvikus töötav Kristjan “seitse päeva nädalas”, kusjuures eriti meeldivad talle Mustamäel olev Kannu pubi, Rahumäel paiknev Alfredi pubi ja Viru tänaval asuv Kolumbuse pubi.
Imelikku pole siin midagi. “Paljud teevad mitu karaokeõhtut nädalas ja käivad ühel õhtul veel mitmes kohas,” teab staažikas karaokelaulja Kats, kes on eraelus väikefirma juht ja kahe lapse ema. Talle on karaoke väljapääs “Eesti naise 24tunnisest argipäevast”.
Keskealisele autovärvijale Andresele, kes istub Kannu pubis, ees pitsike brändit ja kes-teab-mitmes tass kohvi, on karaoke seevastu ajaviide (televiisorit mees vaadata ei viitsi, sest "sealt tuleb ju ainult porno ja poliitika"). Esimest korda sattus Andres karaoket laulma kahe aasta eest koos sõbra naisega ning nüüdseks on sellest saanud meelelahutus nr 1. Karaokega on ta võitnud vatiteki, viina ja ohtralt baarikrediiti.
Kuskil olevat auhinnaks olnud ka Egiptuse-reis, kuid tollest preemiast jäi Andres napilt ilma.
Võimalus Kannu pubis 500 krooni eest juua on auhinnaks ka sellel õhtul, kuid südaöö paiku naeratab õnn siiski kellelegi teisele. Andres plaksutab võitjale sellegipoolest väga innukalt ja ma taban end jälle mõttelt, et võibolla esindavad karaokeinimesed paremat osa Eesti rahvast. Kompleksivabamad on nad kindlasti. "Tehke minust ka pilti," oli lause, mida fotograaf Rene Velli kuulis paari tunni jooksul vähemalt kahelt inimeselt. Kohalike häbelikega harjununa ei suutnud ta oma kõrvu uskuda.
20 laulu õhtu jooksul
Me sõidame edasi Sütiste teel asuvasse Rantšo pubisse, mis paikneb suure kaubanduskeskuse taga, pimedas ja pealtnäha ebasõbralikus ümbruskonnas. Et paik võimalikult palju Metsiku Läänega seostuks, on kõrtsi sisekujunduses oskuslikku ärakasutamist leidnud tühi käokell, vana trumm, takune võrk ning pool tosinat petrooleumilampi. Täieliku kontrastina suhteliselt tokerdunud interjöörile säravad umbes ruutmeetrisel laval aga pikkade patsidega Mann ja Mummu, kes väidavad end olevat 17 ja 18 aastat vanad. See selgub siiski hiljem, sest esialgu on tüdrukutel targematki teha. "See öö jääb meeletuna meelde / varjude mäng keerles täiskuu kumas," laulavad nad, arutavad kahe pala vahel mingeid omi asju ning hüppavad muusika taastulles suurest rõõmust üles-alla (viimane ei ole ajakirjanduslik liialdus - K.K).
Ühe soojaga jõuavad Mummu ja Mann ära laulda neli lugu (üks laul maksab 10 krooni), kuid parimatel õhtutel on nad esitanud kokku kakskümmend muusikapala! Patse näppides ja läbisegi räägivad tüdrukud sedagi, et Rantšo pubi on Mustamäel "ainuke koht, kus i g a l õhtul saab laulda”, et “see on hästi mõnus” ja et nad on karaoket laulnud juba kaks aastat.
Nende lihtsas elurõõmus, mis vaatab mööda krabisevast audiotehnikast ja ühe käe sõrmedel ülesloetavast publikust, on midagi ääretult positiivset.
Hea naiskolleeg räägib mulle paar päeva hiljem suurimast unelmast, mis tal nõukogude koolis käies oli. Ülekaalulise murdeealisena unistas tüdruk sellest, kuidas ta ühel päeval kooli laval mõne ABBA loo esitab ning kuidas see samm kaaslaste silmis tema populaarsuse liivakella teistpidi pöörab. Loomulikult ei tulnud selline asi tol ajal kõne alla; ei teatud ju sedagi, et karoke on Jaapanis juba leiutatud.
Küllap oleks ülekohtune väita, et need, kes laulavad karaoket tänasel päeval, samamoodi reaalsuse eest põgenevad. Liiati kui olemas ka lihtsamaid seletusi.
"Eks see ole ikka edevus," ütleb Mann.
Jaapani ärimehe stressirohi
Väljend karaoke tuleneb jaapanikeelsetest sõnadest kara ja oke. Neist esimene (lühend sõnast karappo) tähendab tühja ning teine (lühend
sõnast okesutura) viitab orkestrile. Seega on karaoke "tühi orkester", esinemine ilma orkestrita.
Karaoke sünnipaigaks peetakse Jaapani trendipealinna Kobet, kusjuures 1970ndatest 1990ndateni oli tegemist jaapanlaste ekslusiivse meelelahutusega, mis võitis stressiravimina erilise populaarsuse kohalike ärimeeste seas.
Tänapäevaks on karaoke levinud pubides ja baarides kogu maailmas, kuid Jaapanis lauldakse karaoket ka üksinda. Üle kogu riigi töötab umbes 100 000 "karaokekabiini", kus soovijatel võimalik esineda vaid endale, kedagi teist segamata.