Esiteks. Ma ei kahtle, et andreas w mure on programmiline, ülalmainitu pole tema ainuke kirjutis sellel teemal. Kuid nii nagu neid kirjutisi iseloomustab kaasaegse kultuuri ründamine, iseloomustab neid ka üldsõnalisus. “Talupoja hämar unenägu” ei maini ühtegi nime. Kui “loomingulist vabalendu” on “vähe”, siis peaks see tähendama, et see päriselt siiski ei puudu. Kes on need, kes leiavad ründaja silmis (peaaegu) armu? Keegi ju on, kas või siis ta ise. Samas tundub mulle, et näiteks Kivirähk või Hargla kirjanduses, Maimik-Kilmi või Pärna koolkond kinos, terve plejaad kunstnikke siinses kaasaegses kunstiruumis ning Ojasoo või Unt teatris ei haaku kohe kuidagi “alandliku aukartusega varem valmistehtu ees”, pigem vastupidi – ümberformeerimine ja mässav mäng väärtushinnangutega moodustavad nende loomingu keskme (kuigi juba paljas eeldus, et vaid autoriteete kummutav kunst saab olla “lennukas”, tundub olevat küsitav). Olgu, need on üksikud näited, võib-olla erandid. Seda enam ootaks moonakakultuuri atakeerijalt konkreetseid domineeriva moonakakultuuri näiteid (kas või viimasel kuul eesti kultuuris toimunu põhjal). Praegusel kujul jätab andreas w rünnak turvalise mulje, kedagi otseselt ei nimetata (a la “ma ei pidanud sind silmas”), kuid üldmulje on “julge” ja “kaasaegne”, üleüldiselt arguses süüdistav.

Teiseks. Ründajal puudub selgelt väljaloetav positiivne programm. Selleks ei saa pidada paralleeli “hispano-ameerika” kirjandusega. Põhimõtteliselt olen andreas w-ga nõus, et eesti proosas on tugevalt tajuda teatud sorti raskemeelsust, mis mulle isiklikult samuti suurt midagi ei paku, kuid seda “maagilise realismi” sildiga kaetut võib viimaste aastate proosast siiski üsna tajutaval määral leida. Mehis Heinsaar, Urmas Vadi, Matt Barker, Heiti Kender, Wimberg on kõik rohkem või vähem selliste püüdluste kinnitajad; lennuka, nihestava ja hoogsa proosakirjanduse loojad.

Niivõrd üldistavate rünnakute puhul ootaks autorilt ka üldistavamat vaktsiini. Andreas w on küll vaba alandlikust aukartusest varem valmistehtu ees, kuid vähemalt selle kirjutise põhjal puudub tal tema poolt rünnatavate kombel haare. Aga võib-olla ei puudu ka. Seda sellest loost teada ei saa ning “Vihikut” loevad vähesed.

Kolmandaks. Andreas w juhib oma loos tabavalt tähelepanu olulisele nähtusele – postmodernismi teostamatusele: “Ühest küljest peaks postmodernsus kui mõtteviis olema seega arusaadav (sest me ju elame selles), aga ma näen ikka ja jälle, kuidas isegi need inimesed, kes õpivad postmodernsuses tekkinud teooriaid, kasutavad oma mõisteid nii, et neis ei ole postmodernset dünaamilist sisu. Et need on staatilised ja vanasse, modernistlikku või talumajanduslikku maailma kuuluvad.”

Olen selle mõttekäiguga päri. Kuid mulle tundub, et ka andreas w positsioonis on tajuda modernistlikku hoiakut, olemasoleva kultuuri eitus, häälekas eristumine meenutab näiteks futuristide enesepilti. Modernistlikule lähenemisele viitab juba üleskutse autoriteete kummutada. Üleskutse autor lähtub ise üpris autoriteetsust ihkavast eeldusest, et ta hallata on nägija positsioon, millelt ta laotab eesti kultuuri kõigi ette laiali, rullib selle lahti, nähes kõike, tema mana püüab avada tuhandete pimedate silmi! Niisiis ei kõnele andreas w mitte kui võrgustikus osaleja – kritiseerides kultuuri, toodab ta seda juurde, on selles osaline – vaid kui tõe keerub, kes näeb seda, mida mitte keegi teine tema meelest näha ei julge. Andreas w käitub küll nagu dekonstrueerija, kuid unustab tõsiasja, et dekonstruktsiooni definitsioonis sisaldub paratamatult ka dekonstrueerija dekonstruktsioon; võime kaardistada oma positsiooni võrgustikus.

Niisiis murrab andreas w sisse lahtisest uksest, jättes (loodetavasti osavalt) kahe silma vahele tõsiasja, et praeguse semiosfääri mõtestamise ühe kindla osa moodustab pidev vastuseis semiosfääri iseloomule. Oma kultuuriga sõjajalal püsimine tähistab tugevat hoovust praeguses ja siinses kultuurilises käitumises.  Lihtsamalt: meie “igava” kultuuri koostiosaks on kõige muu hulgas ka peaaegu rituaalne itk teemal, et meie kultuur on “igav”. Paradoksaalseks osutubki asjaolu, et tavaliselt jätavad kultuuri “igavuse” “paljastajad” tähelepanuta selliste “paljastuste” kuulumise võrgustikku, kultuurilisse enesepilti.

Kogu oma innovaatiliste pürgimuse juures on andreas w tootnud kirjatüki, mille paatos on “moonakakultuurile” omaselt rusuv ja mahasuruv. Eksisteerib küll kutse lendu tõusta, kuid puudub retsept, kuidas seda teha. Tähtede poole vaatamine ei tõsta veel rentslist välja. Rääkimata küsimusest, kes ja mil määral seal rentslis on, kes seisab, kes lamab.

See tuletab meelde joonissarja “Simpsonid”, kus Springfieldi elanikud raiskasid suure rahasumma monoraudtee ehitamisele, ning osa lõpus said vaatajad teada, et sellega elanike lennukus ei piirdunud: ehitati ka veel tikkudest pilvelõhkuja, hiiglaslik lääts selle kõrvale ning eskalaator mitte kuhugi. Andreas w sõnavõtt mõjubki nagu eskalaator mitte kuhugi.

Kuid teemaasetus on vajalik. Enesereflektsioon pole kunagi liiast.