JÕULUJUTT: Kus on jõulud?
Hommikul ärgates ütles Allan emale:
– Emme, ma nägin unes jõulusid.
– Missugused need jõulud siis olid? – küsis ema, poissi kiiruga riietades.
– Ma ei saa seda seletada, jõulud olid nii imelikud ja teistsugused, – vastas Allan.
– Kas sa varem ei ole unes või ilmsi kunagi jõulusid näinud? – küsis ema. – Meil käis ju jõuluvana ja lasteaias ka. Ja kirikus käisime eelmiste jõulude ajal.
– Ei, ei, – kostis poiss. – Jõulud ei ole sellised nagu kodus ja lasteaias ja kirikus. Jõulud on hoopis teistsugused.
Nii see jäigi. Järgmisel päeval tuli ema Allanit lasteaiast koju tuues kaubamajast läbi. Kaubamaja aknal seisis jõuluvana kuju, kes aina kummardas ja vibutas kutsuvalt kätt. Kui Allan seda nägi, hüüdis ta äkki valjusti:
– Emme, emme, ma ei taha siia. Siin on paha. See jõuluvana on paha, ta tahab jõulusid ära tappa. Ärme lähme siia, lähme kohe koju!
Emal ei jäänudki muud üle, kui Allaniga koju minna: nuttev laps oli niigi äratanud inimeste tähelepanu.
Kodus võtsid ema ja isa poisi ette:
– Misasja sa oled endale pähe võtnud! Sa teed niimoodi meile häbi. Sinu pärast jäid emmel nüüd tänas jõuluostud tegemata. Vanal ajal oleks sihukese jonnimise eest sulle vitsu antud.
Allan kuulas vaikides, pea norus, ainult ta silmist valgusid põskedele kaks suurt pisarat. Viimaks ütles ta:
– Mul hakkas hirm. Ma kartsin jõulude pärast. See jõuluvana oli nii hirmus.
Isa ja ema ei osanud selle peale midagi kosta. Õhtul, kui Allan oli magama pandud ja isa asutuse eelarve viimast korda üle vaadanud, arutasid nad, mis poisiga teha. Jõulueelne aeg oli kiire, töö juures tuli teha ületunde, ostude peale kulus palju aega ja nüüd tuli veel laps oma imeliku foobiaga nende plaane segama.
– Aga saadame ta õige natuke varem vanavanaema juurde maale, – pakkus viimaks isa. – Seal ta ehk kosub ja rahuneb maha.
Ema jäi nõusse. Nad helistasid maale ja järgmisel õhtul viiski isa poisi vanavanaema juurde. Jõululaupäeva hommikul pidid nad talle järele tulema.
Vanavanaema oli veel oma seitsmekümne viie aasta kohta kõbus ja elurõõmus. Loomi peale paari kana ja kassi ta enam ei pidanud, luges raamatuid ja vaatas õhtuti telekat.
– Memm, – ütles poiss hommikul. – Ma nägin linnas unes jõulusid. Mul on sihuke tunne, et vahest on jõulud kuskil siin.Lähme otsime, äkki leiame.
– No kost sa siis mõtlet jõulu otsi? – päris vanavanaema. – Kas tarest vai ussaiast vai laudast vai hoobis mõtsast?
– Lähme vaatame ringi, ma arvan, et ma tunnen ära, kus nad olla võiksid, – kostis Allan.
Nad sõid hommikust ja läksid siis kõndima. Käisid pööningul, vaatasid vanasse rehetuppa, astusid sisse sauna ja aita ning siis lauta, kus kanad ootasid oma kruusitäit teri.
Laut oli hämar, põrandal oli veel põhku, et kanadel soojem oleks, nurgas seisis sõim, millest kunagi oli söönud lehm.
– Kokokokok, – tegi kukk, kui nad üle läve astusid.
Terade künasse puistamine oli ikka olnud Allani töö. Nii seekordki. Terad puistatud, jäi poisi pilk pidama vanal sõimel ja ta hüüatas:
– Memm! Ma vist tean, kus jõulud on," jooksis sõime juurde, ronis sinna sisse ja hakkas suure häälega naerma. – Täpselt niisugused nad ongi, nagu ma unes nägin. Nad ei saanud neid tappa!
Vanavanaema naeratas ja vangutas pead:
– No mis sa kostat, ku sa nimä är tundset, jo na sis tan söötmen ommaki. Ma pane õige infrapuna sisse, kana tahtva rohkep lämmet, ku eläjit inäp ei ole, piät tehnika appi võtma.
Vanaema lülitas sisse soojenduslambi, Allan aga istus sõime veerel, kõlgutas jalgu ja laulis:
– Mina leidsin jõulud, mina leidsin jõulud, mina leidsin jõulud.
Kanad nokkisid künast teri, kukk kokutas ja tegi end tähtsaks, otsekui oleks tema ise neile toitu muretsenud.
