Francois Ozoni film “5x2” demonstreerib kujukalt ühe abielu lugu läbi teineteise psühholoogilise ärakurnamise. Filmi alguses näeme keskealist abielupaari Marioni (Valeria Bruni-Tedeschi) ja Gilles (Stéphane Freiss) kuulamas lahutuslepingu sätteid ning veidi hiljem hotellitoas viimast korda teineteist muljumas. Nukrast jumalagajätukepist kasvab välja seksvägivald, mis röövib viimasegi lootuse. Edasi näeme tagasivaateid abielu sõlmpunktidesse - abielurikkumise avalikustamist, lapse sündi, pulmi ja tutvumislugu, igaühes järjest suuremad pettuse ja reetmise doosid.

Praegusaja filmis pole teab mis novaatorlik viis jutustada lugu tagurpidi, lõpust algusesse. Seda teevad nii Christopher Nolani mälukaotusthriller “Memento” kui ka Caspar Noe roima ja kättemaksu rekonstruktsioon “Irreversible”. Quentin Tarantino pani “Pulp Fictionis” jutustuse plokid omatahtsi kokku ja Alejandro González Iñárritu heitis filmis “21 grammi” ajahetked juba täiesti kaootiliselt laiali. Aga Ozon ei pööra jutustust ümber pelgalt moe pärast. Tagurpidises struktuuris on oma julm loogika. Teadmine lõpplahendusest annab igale järgnevale episoodile fataalse varjundi, üksikud sündmused ilmuvad allakäigu sümptomitena, juhuslikud detailid liituvad kokku ettemääratuse ahelaks. Ja kes soovib, sellele moodustub ka eetiline imperatiiv – pettusele rajatud suhe on ilmselgelt nurjumisele määratud.

Aga rahustuseks ambivalentsisõpradele – Ozon on liiga nutikas autor, liiga postmodernne vemmal, et sedavõrd tobedate moraalsete lipukestega lehvitada. “5x2” kangelased on moodsalt hämarapõhised. Gilles on oidipaalsem ja sellest tulenevalt ka vägivaldsema natuuriga, Marionis aga vilksatab promiskuiteetseid jooni, ent nad klapivad kokku nagu Kati ja Alo. Erinevalt romantilistest žanritest, kus tegelasi juhivad tugevad tunded ja tungid, toimivad Ozoni filmi tegelased impulsside ja ihaluste ajel. Kui enamik Hollywoodi dramaturgiast baseerub biheivioristlikele käitumismudeleile, kus igale aktsioonile järgneb reaktsioon, mis omakorda põhjustab uue aktsiooni, siis Ozoni film on liiga šikkmodern selleks, et järgida üksüheselt kausaalset loogikat. Meile ei näidata tegude põhjuslikke seoseid. Taustainfot antakse vihjamisi, kui sedagi. Tegelikkuse ja vale vahekord on nihkes. Kui Gilles kirjeldab homost venna ja tolle noore armukese juuresolekul, kuidas ta Marionit pettis, ei saa sotti, kas on tegemist provotseeriva tõe või irriteeriva väljamõeldisega.

Tundub nagu Ozon mängiks oma vaatajaga samasugust “paljastan ainult selleks, et rohkem peita” mängu, nagu Marion Gillesiga ja vastupidi. Niiviisi muudab autor tegelased palju mõistatuslikumaks, kui kaardistades üksikasjaliselt iga ajendi ja motiivi. “5x2” on coitus interruptum, mis ei garanteeri korralikku rahuldust, vaid hoopis pikaajalist erutust. Erinevalt ameerika filmide lineaarsetest karakteritest, on Marion ja Gilles paradoksaalsed tegelaskujud, mis jätavad rahutuse hinge ka pärast filmi lõppu.

Ja loomulikult, nagu paljud euroopa suhtedraamad, ronib ka “5x2” ebamugavalt lähedale. Ta räägib liiga isiklikest asjadest, jätkates lauset sealt, kui omaenese mõte vakka ehmatab. Tekib vaikne dialoog filmiga, kus vastuvõtlik vaataja nopib nii mõnegi arengutee omaenese elustsenaariumi tarbeks.

Sõpruse kinol on hea mõte näidata pikkade filmide ees kohalike noorte talentide lühifilme. Nii saab linateoseid kõrvutades võrrelda, kui suur on ühe või teise eesti filmilootuse arenguruum, saavutamaks maailmanimega lavastaja meisterlikkust. “5x2”-le eelnenud Ove Mustingu lühifilmi visuaalse rokkimise kõrval ilmnes kujukalt, kuivõrd läbimõeldud ja diskreetne on Ozoni filmi vormikeel. Milline on värvi ja valgustuse kontsept, kus algusepisoodi kalk sinine valgus, mis paljastab iga poori ja armi alasti keha pinnal, vaheldub tasapisi järjest soojema ja softima gammaga, kuni lõpukaadrite päikeseküllase koloriidini välja. Kuidas võttepaigad muutuvad avastseeni kängitsetud ja õhutühjast hotellitoast järjest avaramaks ja sumedamaks, kuni viimase kaadri williamturnerliku magusa peissaažini välja. Tagasikäigul hoomame kuidas Gilles muutub räsitud habemega intellektuaalilõustast kuldpruuniks südametemurdjaks ja Marion kahkjast depresiivikust vallatuks vallaliseks.

Ja loomulikult lavastaja töö näitlejaga. Me võime küll filmi tegelasi süüdistada obskuursuses, aga mitte ühelgi hetkel ebausutavuses. Iga väiksemgi aktsent, iga meeleolumuutus ja allaneelatud emotsioon, on täiega läbi lavastatud. Vaadake kasvõi mikromuutusi Stéphane Freiss’i näos või hirmuatakki Valeria Bruni-Tedeschi pupillides.

Kuigi “5x2” on süngem kui näiteks “Sitcom” või “Bassein”, poleks Ozon Ozon, kui ta langeks tõsimeelsuse lõksu. Vältimaks süüdistusi liigses Somnambuulsuses, laseb autor aeg-ajalt välja paiskuda kõige vulgaarsemal itaalia estraadil. Ja lõpuks tuuakse mängu ka anekdootlik kribu-krabu – kinnitakerduvad pulmakleidid, ujumismaskid ja supeltrikood, vahemere ponksid ja tagumikufetišism.

Minu sõpruskonnas on mitmeid isendeid, kes põhimõtteliselt Ozoni jälestavad. Aga leidub ka mitmeid (nais)isikuid, kes temasse kõrvuni armunud on. Ma arvan, et “5x2” pakub mõlemale leerile võrdselt uusi argumente oma positsiooni tõestuseks.