Režissöör Tom Tykwer. Osades Ben Whishaw, Dustin Hoffman, Alan Rickman jt.
Esilinastus 10. novembril 2006 kobarkinos.


Minu arvustus Patrick Süskindi romaani "Parfüüm" ekraniseeringule saab olema ilmselt äärmiselt subjektiivne, aga lugemiselamus ongi kaunis subjektiivne tunne. Ilmselt pole mina üksinda kogenud, et raamatute ülelugemine teatud aja tagant võib pakkuda rohkem meeldivaid üllatusi kui vana lemmikfilmi vaatamine, mis halvimal juhul tundub äkitselt ajast ja arust naiivse ning pretensioonika jamana. Raamatut lugedes võivad sõnad saada aja möödudes uue sisu, uue kuju, filmis aga on kõik paigas, vähemalt kõik see, mis puudutab välispinda.

Esimest korda jõudis Süskindi "Parfüümi" olemasolu minu teadvusse keskkooli ajal, kui tuttav raamatule viipas, öeldes "hea sisu, õudne kujundus". Kujundus oligi õudne, parimas üheksakümnendate aastate alguse vabanemise vaimus oli kaanele pandud palja naise pilt, kelle orgastiline olek tekitas ilmselt raamatuhuvilistel assotsiatsioone pornograafiaga, ja nii see raamat tookord lugemata jäigi.

Aga kui ta ükskord sai läbi loetud, ei läinud lugu tükk aega enam meelest. Fantaseerides omaette, et milline võiks olla raamatu võimalik ekraniseering, jäin alati toppama, kuna filmimatud näisid mulle nii lõhna enda kujutamine kui ka romaani finaali orgiastseen. Ja nii ei mõelnud mina üksi siin kaugel Eestis, vaid kusagil valgusaastate kaugusel asuvas teises dimensioonis pidasid "Parfüümi" filmimatuks ka Stanley Kubrick, Martin Scorsese, Miloš Forman, Tim Burton, Ridley Scott. Kogu see õilis seltskond on olnud mingil moel raamatu ekraniseerimise ideega seotud, kuid hiljem selle idee hüljanud. Ja teate mis, nad olid targad mehed, sest õigel hetkel loobumine on samuti kunst.

Tom Tykweri ekraniseering on "visuaalselt kaunis", operaatori kaamera "tundlik", näitlejad "hingestatud". Ehk siis eesti keelde tõlgituna on tegemist pretensioonika mulliga. Loost, mis räägib inetust äbarikust, kes iseenese lõhna puudumisel asub korda saatma koledaid mõrvu, segamaks kokku jumalikku parfüümi, mis aitab tal vallutada kogu maailma, on saanud mitu tundi slow motion'it tüütute liturgiate saatel.

Erinevalt kunagi meil siin avaldatud "Parfüümi" esmatrükist on Tykweri filmi vorm ääretult kaunis ja suurt rohkemat seal polegi. Ben Whishaw, kes mängib peategelast Jean-Baptiste Grenouille'd, näeb välja kui eksinud nooruk, kes oma deemonlikkust markeerib aeg-ajalt valulise grimassiga. Herr Tykwer, kas stsenaariumi arendades läks meelest kogu romaani kontseptsioon? Grenouille'd on kirjeldatud praktiliselt värdjaliku kärnkonnana, mitte õilsa vääritimõistetud noorukina! Mis on saanud allegooriatest ja metafooridest? Filmi vaadates nad küll välja ei tule.

Kinematograafiline üldistus? Ja kuhu olete te koos kaasstsenaristidega pannud kogu raamatus oleva huumori? Seal on seda küll, uskuge mind. Ning üleüldse, kuidas sai nii huvitavast raamatust teha niivõrd igava filmi? Lõhna kujutamine ning orgiastseen on Tykweri filmi kõige väiksemad hädad, kuigi jah, ka see massiline kopuleerimine tundus pigem äärmiselt maitseka koreograafilise numbrina kui Grenouille viimase meistritöö tagajärje kliimaksina. Kui te raamatut lugenud pole, ega siis suurt midag i ilmselt Süskindi romaanist teile kohale ei jõua, rääkimata tegelaste käitumismotiividest.

Aga kui tulla lugemiselamuse juurde tagasi, siis usun siiralt, et mida parem kirjandus, seda raskemini on see filmitav, samal ajal kui kaheldava väärtusega raamatust võib teha suurepärase filmi, nagu näiteks Francis Ford Coppola tegi Mario Puzo mitte just teab kui kõrgest kirjandusest eepilise "Ristiisa" saaga.

Miks ma norin Tykweri kallal? Sest jääb arusaamatuks, mida on režissööril endal öelda, milline on tema tõlgendus romaanist ja miks üleüldse ta seda filmi tegema hakkas. Ta on kaotanud kuhugi ära kirjaniku sõnumi, ehitanud üles uhke karkassi ja unustanud lisada omalt poolt need komponendid, mis oleksid aidanud halvast illustratsioonist heale romaanile teha eraldiseisva kunstiteose.

Ja see on tegelikult isegi võimalik, tuletagem meelde Volker Schlöndorffi tõlgendust Günter Grassi "Plekktrummist". Või mis siin vehkida Schlöndorffi ja Grassiga, ega "Viimne reliikviagi" toetu nüüd Eduard Bornhöhe parimatele paladele. Aga tema romaanis on olemas intriig, mis lubab teistel loovisikutel arendada välja iseseisvalt töötava üksuse. Ühesõnaga, ei ole raamatute ajastu veel läbi, on veel sügavusi, kuhu saab sukelduda ainult sinu enda fantaasia abil, mis siis, et ujumisprillideks ees on kellegi teise poolt ritta laotud sõnad.