Enneolematu assortii sümfoonikutest
Saabunud on absoluutselt uus aeg , mida ka hästi informeeritud oraaklid ei ole kunagi ennustanud. Ajavahemikus 22.maist 21.augustini, st täpselt kolme kuu jooksul külasta(s)b Eestit 14 välismaist sümfoonilist tippkollektiivi või kui päris-päris täpne olla siis 13 ühikut, sest Helsingi Linnaorkester käis üle lahe kaks korda, samas võib siia ritta liita ka Riia Kammermuusikud , et nii või teisiti arvud klapivad.
Pean võimalikuks püstitada küsimust, millele vastata on võimalik ainult ürikutesse süvenenul. Mitu külalisorkestrit rohkem või vähem on Eestis esinenud ajavahemikus 24.02.1918- 24.02.1988 ? Julgen kihla vedada, et suurusjärk jääb samaks, kuigi kahtlustan, et kui korduvad külastused maha-arvata, siis mõne ühiku võrra väiksemaks. Kes või mis on sarnase kuhjumise tinginud? Selge see, et nii avatud ühiskonna valikute võimalused kui sellesama ühiskonna värske atraktiivsusega imago. Samas on siiski otsustavaks mõjuriks tegijatelt kammitsate eemaldamisel vabanenud energeetika veel kustumata põlemine. Viimase kolme kuu näitajaga on Eesti tõepoolest väärt Euroopat või enamatki. Kõrgeima hinnanguna tuleb üles tähendada maestro Neeme Järvi lause:“ ... ma ei tea teist paika maailmas , kus niipalju sümfooniaorkestreid ühel festivalil (Tubin 100) koos, mis te siis oleks teinud kui Tubin oleks 10 asemel 20 sümfooniat kirjutanud!“
Suurendamata või vähendamata kellegi erikaalu sellise tulva tekitamisel on asja statistiline külg ikkagi huvitav. Erineva suuruse ja kaaluga sümfooniaorkestreid tõid meile festivalid „Tubin ja tema aeg“ 6; Oistrahhi festival 2; „Klaaspärlimäng“ 2; III Läänemere Festival 2 ning veel Eesti Kontserdi poolt festivalideväliselt 2. Mida me selle teadmisega nüüd peale hakkame? Kas tuleks vaagida ja hinnangute järgi need orkestrid ritta seada? Ütlen ausalt –ei kavatsegi, vaatamata tõsiasjale , et kaheteistkümnest senitoimunud külaliskontserdist olen külastanud kümmet. Põhjus on lihtne: objektiivset hinnangut ei ole olemas nii kõrgetasemeliste esitajate puhul ja subjektiivset ei ole põhjust pähe määrida. Pakun hoopis hindamiseks minu muljete tulvast esiletükkivaid esitusi teoste näol, jättes lugejatele arvata, kes neid esitas. Niisiis minu Top 10- sse mahuvad konkurentsitult esimesena E.Tubin Sümfoonia nr.8 ja edasi L.Janacek Sümfonietta, R.Strauss „Surm ja selginemine“, J.Haydn Sümfoonia nr 42, R.Strauss „Till Eulenspiegel“, E.Tubin Sümfoonia nr.4, Rolf Martisson „Open Mind“(maailma esiettekanne), E.Rautavaara „Cantus arcticus“, J.Sibelius Sümfoonia nr.2 ja kindlasti S.Rahmaninovi Sümfoonia nr.3 kui oleks seda kuulnud, kuid selle võib ka asendada E.Tubina Sümfooniaga nr.6 aga siis juba ERSO esituses. Kui juba kõnealla tuli meie esindusorkester, ei pääse kuidagi mööda võrdlusest, mida pakkus 14-ne külalisega geograafiliselt järgmine taust: Soome 4 ,Saksamaa 3, Rootsi 2, Venemaa 2, Austria 1 ja Läti 1, Euroopa Liit 1. Ei võta endale vastutust ka selles hinnangus, vaid rahulikult aktsepteerin jällegi maestro Neeme Järvi sõnumit: „ ...olen valmis ERSO-t juhatama ükskõik millisel maailmalaval!“ Õnn kaasa minugi poolt. Et siiski tekiks ka konkreetsem mulje, pean lõpuks ka vajalikuks esitada täisnimekiri neist seni siin anonüümsetest sümfooniaorkestritest eelpool toodud riikide kaupa. Soome: Helsingi Linnaorkester (2 korda), Tampere Filharmoonikud, Helsingi Festivaliorkester; Saksamaa: Süd-West Rundfunk Sümfooniaorkester(Baden-Baden), Kaiserslauterni Sümfooniaorkester, Saksa Kammerfilharmoonia Bremen; Rootsi: Kuningliku Filharmoonia Sümfooniaorkester, Rootsi Raadio Sümfooniaorkester; Venemaa: Maria Teatri Sümfooniaorkester, Peterburi Akadeemiline Sümfooniaorkester; Austria: Tonkünstler Sümfooniaorkester; Läti Rahvussümfooniaorkester ja Euroopa Liidu Kammerorkester. Täienditega kammer ei maksa lasta ennast segada, sest kavad on ikkagi sümfoonilised.
Kas peaks veel arutlema teemadel, et mis see kõik maksma läks ja kellele seda vaja küll on? Oskan arvata ainult järgmist. Ükski korraldaja ei ole pankrotistunud ning kuulajaid jätkus absoluutselt iga ilmaga ja kõikidesse kontserdipaikadesse.
Pean ükskõik milliseid investeeringuid sarnastesse üritustesse odavaks, kus puudub vajadus politsei, kiirabi ja narkokoerte järele ning mis tõstavad Eesti riigi kui arenenud kõrgkultuuriga riigi mainet maailmas. Kõik on valikute küsimus ja tehtud valikute eest langeb vastutus meile endile.
