Suurbritannias on sündinud mõned inimõiguste ja jurisprudentsi seisukohalt olulised aktid nagu kohtuotsuseta vangistamist keelav "Habeas corpus" ja sääl kehtib endastmõistetavalt ka süütuse presumptsioon, mis teeb selge vahe kuriteos kahtlustatava või süüdistatava vahel ühelt ja selles süüdi mõistetu vahel teiselt poolt. Kas see vahe on nüüd, terrorismi ajastul, hägustumas?

Kui lugeda äsja laiemalt tuntuks saanud rahvusvahelise politseijuhtide assotsiatsiooni (IACP) juhtnööre enesetaputerroristide avastamise ja kahjutuks tegemise kohta, ei pääse mõttest, et asjad arenevad nimelt selles suunas. Suitsiiditerroristi tunnuste hulgas nimetatakse näiteks riietust, mis võib olla kahtlaselt avar või pikk, närvilist käitumist, ainitist ühele sihile suunatud pilku, ülemäärast higistamist, kemikaalide plekke ja spetsiifilist lõhna riietel ja muud. Kindlaid tunnuseid, mille järgi enda ja hulga teiste tapmiseks valmistunut ära tunda, ometi ei ole. Selleks on vaid õnnestunud või luhtunud terroriakt ise.

Kes otsustab inimese elu ja surma üle?

Siit põhiline eetiline ja ilmselt ka juriidile probleem: kas politseil või kellelgi teisel on õigust kuriteos kahtlustatut tappa, et sellega vältida võimalikku, kuid esialgu veel tõestamata kuritegu, mis võib võtta elu paljudelt inimestelt. Kui vastame jaatavalt, öeldes, et võimalikku suitsiiditerroristi tohib tappa, oleme tahes-tahtmata loobunud süütuse presumptsioonist ja annud õiguse inimese süü üle otsustada politseinikule, kes peab tegema seda kärmelt, võibolla sekundite jooksul. Ei saa oletada, et see otsus oleks objektiivne ja isegi ratsionaalne.

Nagu terrorist, tegutseb ka politseinik siin kahtlemata samavõrra intuitsiooni ja emotsioonide kui kaine analüüsi alusel.

Mis on sellise ideoloogia ja praktika tulemused, näitab Suurbritannia kogemus. Aastast 1990 tänini on politsei erirühmade liikmed tapnud 25 inimest, kellest enamus osutus süütuteks. Markantsemaid juhtumeid on kunstnik Harry Stanley oma, kes lasti maha 1999. aastal oma kodu lähedal. Mees kandis kotis parandatud lauajalga. Keegi temaga koos pubis istuja ilmutas valvsust ja kuuldes veel meest rääkivat shoti aktsendiga, teatas politseile, et liikvel on iiri terrorist, kes kannab kotis kärbikpüssi. Politseinike väitel olla nad Stanleyle hüüdnud "Seis, relvastatud politsei!", kuna aga mees polevat reageerinud, lasti ta maha.

Esialgu mõistis kohus politseinikud õigeks, põhjendades seda sellega, et "pole võimalik tõestada, et nad ei uskunud siiralt, et mahalastu oli ohtlik terrorist". Nüüd on juhtumi uurimine võetud uuesti käsile. Nii sõltub rahuliku kodaniku elu Inglismaalgi vahel sellest, mida tema kohta usub (arvab, oletab) relvastatud politseinik. Riigis, kus ei eksisteeri surmanuhtlust ja inimest ei tohi arreteerida kohtuniku otsuseta, võib politseiniku arvamine olla tugevama kaaluga kui kohtuniku otsus - politseinikul on õigus välkkiirelt surmaotsus vastu võtta ja täide viia. Täidesaatev võim saab võtta endale suuremaid õigusi kui kohtuvõim.

Politseiriik pole vähem ohtlik kui terrorism

Minu arvates tähendab selline praktika omamoodi hiiliva sõjaseisukorra kehtestamist. Ainult sõjas on lubatud rünnata "kahtlasi" sihtmärke ja inimesi, ainult sõjas on lubatud "collateral damage", süütute inimeste hukkumine vaenlase vastastes operatsioonides. Selliseid operatsioone viivad läbi sõjaväelased, kes on õppinud vaenlast hävitama, tapma. Siin on oluline erinevus sõjaväe ja politsei vahel. Politsei ülesanne ei ole kellegi hävitamine, vaid kodanike (nende elu, puutumatuse, varanduse jm) kaitsmine. Ning ka kurjategija, veel enam kuriteos või kuriteo kavatsuses kahtlustatu kaitsmine näiteks omakohtu eest. Politsei eriüksuslased on tegelikult sõjaväelased.

Mis puhul on politseil luba kasutada "surmavat jõudu" (lethal force). Arvan, et seda tohiks kasutada ainult siis, kui tegemist on vaieldamatu ohuga kodanike elule. Kui küsimus on vaid "potentsiaalses kurjategijas" või potentsiaalses kuriteos, kui politsei märkab inimest, kelle käitumine äratab kahtlust, et tegu võib olla suitsiiditerroristiga, kõigutab tema "igaks juhuks tapmine" meie ühiskonnakorralduse aluseid, on vastuolus nii võimude lahususe, süütuse presumptsiooni kui muude tsivilisatsiooni põhiprintsiipidega. Avades niimoodi ukse võimu kuritarvitustele, mida hiljem on väga raske peatada.

Politseijuhtide assotsiatsiooni dokumenti lugedes ei saanud jätta mõtlemata, kui palju inimkonna ajaloo suurkujudest käitusid nii, et nad oleksid tänapäeva eripolitsei silmis kindlasti sattunud kahtlaste kilda. Nõnda kurt Beethoven, mõtteisse süvenenud ja vahel kummaliselt riides Einstein, veidrikust filosoof Wittgenstein, pianist Gould, rääkimata tõsiste psüühiliste häirete all kannatanutest, kelle hulka kuulusid teatrimees Artaud, matemaatik Cantor, helilooja Schumann ja paljud teised. Kas edaspidi peab oma osa pominal repeteeriv näitleja, mõnd olulist ehitist uuriv ja selle ees ringi kõndiv arhitekt, inspiratsioonihoos luuletaja või komponist, ent ka lihtsalt kõva kuulmisega isik, kes politsei hüüdeid tähele ei pane ja võibolla juhuslikult samal ajal otsustab rongile joosta, kartma, et ta saab oma kummalise käitumise tõttu igaks juhuks kuuli pähe? Kas peame edaspidi elama politseriikides, kus eriüksuslased mõne sekundi jooksul otsustavad meie elu ja saatuse üle?

Ma arvan, et see oleks saatuslik areng, mille vastu tuleks seista kõigil, kes leiavad, et politseiriik pole väiksem oht kui terrorism. Eriti meil, idaeurooplastel, kes teavad seda omast kurvast kogemusest.