Need on hoogsad ja vaimukad ja lõppevad koos saatega, kui Kersna ja Kärmas otsustavalt kaadrist minema marsivad - “Pealtnägemiseni!”. P>

Asjatundjatele paistab, nagu kostaks nende lausete tagant kõva ajuraginat.

Tõsi, nende tekstide tunnistajaks on iga nädal üle 300 000 vaataja! (See on sama kõva tulemus nagu “AK”-l päevil, kui teised kanalid veel uudiseid ei teinud.) Nii suure auditooriumi ees vastutuse võtmine ei ole naljaasi. Isegi siis, kui see puudutab vaid ühte naljaviluks öeldud lauset.

Küsijad peavad Mälgu vastuses siiski ilmselt pettuma: “Ei, me ei kirjuta neid. See on võimatu, sest need sünnivad kohapeal improviseerides.”

Kõik toimetajad ei ole sellise õnnega koos. Kindel on, et nii mõnigi teema - millel Kersna ja Kärmas hiljem improviseerivad - sõltub toimetajate tööst. Nagu see, et “Pealtnägija” ei suudaks Eesti rahvast rõõmustada iga kolmapäev, kui saatejuhtidel sellist kogemustega "bäkki" taga ei oleks.

Mälk (54) on ETVs saateid toimetanud aastaid, oma ajakirjandusalase pagasi sai ta Tartu Ülikoolist juba Juhan Peegli ajal.

Katrin Vaga (26) on üks vähestest Eesti teletoimetajatest, kes on teinud kaastööd nii BBCile kui ka CNNile.

Nõelad heinakuhjas

Kord palus Kärmas otsida Mälgul ühe mehe pilti, kelle kohta oli teada ainult nimi ja see, et meest kahtlustatakse kuriteos ning et ta on kas Venemaal või surnud.

“Kolm tundi lahendasin seda ülesannet. Pidasin maha hulga telefonikõnesid ning lõpuks sain mehest koguni kaks pilti ja leidsin ta elusalt ja tervelt Eesti metsast üles,” rõõmustab Mälk.

“Mul on tulnud otsida nõela heinakuhjast, ja ma olen selle leidnud!” P>

Esinema mees tookord küll ei soostunud, värske pildi andmine ei tulnud kõne allagi.

Tööst, mille teevad ära nähtamatud tegelased kaadri taga, jõuab vahel eetrisse murdosa, kui sedagi. Aga see kõik on selleks, et sõeluda televaataja jaoks välja ainult tõeliselt maitsvad rosinad.

Hasart on see, mis toimetaja käivitab. Mitme tundmatuga ülesandeid tuleb lahendada alailma. Ja nendest tundmatutest on hea toimetaja sõltuvuses.

Kui pealtnägijatel on käsil pikemaajaline uuriv lugu, siis teevad toimetajad ära kogu eelneva sisulise töö. Taustainfo kogumisest kuni võtteaegade üksikasjaliku kokkuleppimiseni. Selle kogutud info "pakib" toimetaja saatejuhile "söödavaks" kokku (täpsustab fakte ja teeb kirjaliku kokkuvõtte) - ja siis läheb teatepulk üle saatejuhile.

Nii valmisid näiteks Kersna lugu Soome tööle läinud Eesti arstidest ja Kärmase lugu Kapo juhist Jüri Pihlist. Või siis perekond Sõnajalgadest.

Mõtlejad ja näitlejad

Kui suur osa sellest, mis praegu jutusaadetes ja (meelelahutustlikus) publitsistikas eetrisse jõuab, moodustab toimetajate panus?

"Koosolek", "Ärapanija", "Happy Hour", "Pealtnägija", "Tegelikkuse KesKus"... Kas telenukud, keda me näeme, ka ise käe väljaspool ekraani valgeks saavad?

Hollywoodis jagatakse näitlejad kaheks: actors ja performers. Actor on midagi enamat kui lihtsalt näitleja. Sama on saatejuhtidega teles. 

"Hea saatejuht on mõtlev saatejuht, kes on samavõrra ka näitlev saatejuht," räägib "Koosoleku" üks toimetaja Tiina Jõgeda.

Ta ei esita - ega neela alla - ainult toimetaja küpsetatud sõnu.

"Televaatajal on Mihkel Raua ja Juhan Ulfsakiga  kõvasti vedanud," ütleb Jõgeda jätkuks. "Nende toimetajatel ka."

“Toimetaja on õnnelik siis, kui tema töö ei piirdu vaid intervjueeritavatele helistamise ning faktide kontrollimisega," täiendab Mart Normet (24).

Nii "Koosolekut" (koos Jõgedaga) kui ka "Ärapanijat" (koos Ave Lepikuga) toimetav Normet viskab ideed õhku - saatejuhid toimetavad need eetrikõlbulikuks. Ja vastupidi.

"Ärapanija" puhul nopivad Eesti ajakirjandusvälult magusamad maasikad alguses just toimetajad. Eraldi sõela läbivad need juba Mart Juure ja  Peeter Oja juuresolekul - kas tuleb hea ärapanek, või lennutame prügikasti? 

Isiksused ja toimetajad

Samas on erinevate saadete puhul "bäki" tugevus ja käekiri täiesti erinev.

1991. aastast ETVs toimetajana töötanud Piret Suurväli (valiti ka ETV aasta toimetajaks 2003): “Kui ma töötan kogenud saatejuhiga (näiteks Margus Saarega), siis saan ma südamerahuga jätta tema otsustada kõik intervjuudesse puutuva. Siis piirdub toetus saatejuhile taustainfo otsimises, teraviku paikapanemises ja hilisemas tekstimontaažis.”

Omaette pähkel toimetajale puremiseks on saade, mis on kutsutud ellu põhinema saatejuhtide isiksusel.

“Tegelikkuse KesKusi” toimetav Jaana Padrik (45) räägib televaataja jaoks ilmselt üsna müstiliseks jäävast “soolikast”, milleta kuidagi sellist saadet teha ei saa. 

“Intellektuaalne pseudoträšh. Intellektuaalne anarhism,” tsiteerib Padrik saate nišist rääkides Rene Vilbret. “Saate knihv on selline, et sa pead olema barjäärideta valmis kõigeks. Unustama ära oma maine. Sulanduma saatejuhtidega.”

Mida teha siis, kui ajakirjanik Padriku mõtteviis ikkagi välja lööb?

Selleks, et Juku-Kalle Raidi ja Sven Kivisildniku saatel jumet oleks, peab ajakirjanik Padrik leidma endas vajaliku mänguruumi ja paindlikkuse.

"Puhtad saatejuhid" ja produtsendid

Viimasel ajal on Eestis toimetaja töö tihti liitunud produtsendi omaga. See on suur muutus.

Samas võtavad osa toimetamise tööst enda peale ka need produtsendid, kelle nime televaataja kunagi toimetaja tiitri taga ei näe.

Praegune toimetaja-tegevprodutsent Mart Normet on Ruudus (Kiur Aarmale ja Olavi Paidele kuuluv telesaateid ja dokfilme tootev firma) töötanud kaks ja pool aastat. Varem on ta tegutsenud toimetajana “A4” (“Pealnägija” väike õde TV3s) ja “Farmi” (reality-sari TV3s) juures.

Sisu kõrval vastutab tegevprodutsent Normet otseselt ka saate vormi eest - ja seda nii “Ärapanija” kui ka “Koosoleku” puhul. 

Jaanuarist jätkab Normet Ruudus produtsendina. Aga ta ei loobu ka toimetamisest.

Teine suur muutus toimetajate arvates on, et ka Eestis jõuab ekraanile järjest rohkem nn puhtaid saatejuhte. 

Puhtad saatejuhid on inimesed, kellel puudub teletöö kogemus - võibolla ka ajakirjaniku oma -, aga kes mingil põhjusel on asunud saadet juhtima. (Ehedad näited - Eda-Ines Etti,"Usu või ära usu" Kanal 2s; Piret Järvis, "Meeletu maailm" TV 3s).

"Töö nendega on vähemalt esialgu piisavalt keeruline," teab Suurväli. See tähendab, et toimetaja õlul on vähemalt topeltkoormus.

Ja veel üks muutus. "Toimetajad ega režissöör ei käi enam võtetel, kuigi väga tahaks," ütleb Mälk. "Põhjus on lihtne – ei ehmata suure hulgaga ära, saatejuht saab vabamalt tegutseda ja üleliigsed ei tolgenda jalus."

Teletöö meenutab järjest enam teatejooksu, kus pulk ühelt tiimi liikmelt teisele viskub.  

Keegi jääb pika ninaga

Neljapäeva õhtu.

“Koosoleku” ja “Happy Hour´” toimetajate jaoks tähistab see päev töönädala kulminatsiooni.

Aga vahel ka hapusid viinamarju.

Kui peaminister Juhan Parts otsustab külastada “Koosoleku” tiimi, siis ei saa ta samal ajal istuda SAS Radissonis ja vestelda Urmas Otiga lagunevast võimuliidust.

(Oleks palju vähem valutum, kui need kaks saadet oleks eetris erineval ajal.)

Etteruttavalt tuleb siiski öelda, et televaatajal on sellest muidugi täiesti ükskõik, mis kanalist ta Partsi näeb. Kui asi on põnev, siis ta pulti plõksima ei kipu.

Kui kaks konkureerivat jutusaadet on eetris samal ajal, nagu “Koosolek” ja “Happy Hour” – ja samal ajal on väikses Eestis õhus samad tähtsad asjad – siis üldjuhul jääb keegi pika ninaga. 

Toimetaja jaoks tähendab see jama - sest kui peaministrit ei saa, tuleb leppida kehvema tegelasega. Kui kehvem tegelane ei taha tulla, on vaja uut teemat. Aga kui uus teema on kahvatu, ei suuda see konkureerida “põletava teemaga”. Ja lõppude lõpuks kahvatuvad ka vaatajanumbrid.

Ja kui see juba juhtub, peab toimetaja hakkama vaatama ringi uue töökoha järele.

(Positiivse näite puhul tuleb Juhan muidugi kohale enne kokkulepitud aega. Intervjuus säravad saatejuhid toimetaja koostatud memo põhjal suurepäraste teadmistega koalitsiooni lõhki ajanud partnerite kavatsustest... ja toimetaja saab saatejuhilt paar tunnustavat sõna.)

Kuidas jõuda konkurentidest ette? Kuidas nuhkida välja see, mis vastasleeris toimub?

Informeeritud partisanil on sidemed, ta ei pelga – muidugi õilsa eesmärgiga pakkuda televaatajale parimat – kiigata ka vaenlase tagalasse: mis meeleolud teil seal valitsevad...

Aga vahel juhtub ka, et külaline ei suvatse üldse kohale ilmuda. Meeleolu, mis sellisel juhul toimetajat ja saatejuhti valdab, ei vaja kirjeldamist.

“Happy Hour” 30 külalise puhul on selliseid hetki ette tulnud kahel korral.

Mis siis saab? – Käiku läheb variant 2. Siis variant 3, ja kui ikka veel ei vea, siis saate mootorite terve tutvusringkond.

Taustatoimetamise kaitsekookon

Mis sunnib taustatoimetajaid vabatahtlikult loovutama närvirakke ja ideid?

“Mul on põnev. Telesaate tegemise käsitöö on huvitav.” (Suurväli)

“See on omamoodi hasart.” (Mälk)

“Eestis on üks saatejuht, kelle jaoks töötamist ei pea kuidagi põhjendama. Suur väljakutse.” (Koch)

“Mul on tohutult vedanud – saan end maksimaalselt teostada.” (Normet)

“Koostöö saatejuhtidega on arendav.” (Padrik)

Figureerimine ainult "bäkis", taustatöölisena, annab toimetajale ka omamoodi kaitsva kookoni.

Suurväli: “Saatejuht on see, kes kannab vaataja ees põhilist raskust. Kui midagi viltu läheb, ei tule väljastpoolt televisiooni keegi minuga riidlema, sõimata saab ikka saatejuht.”

Nord-Ost retked

Koos Rohke Debelakiga tegi Mariina Mälk “Muinasteevee” (saade, mis jõuab eetrisse jaanuari lõpus) jaoks Toompeal sketše. Kavas oli suure loosungiga asunikutalu nõutamise episood Riigikogu hoone ees. Varem oli kokku lepitud intervjuud ja võtted Riigikogus – loosungi-idee tuli pähe alles töö käigus.

Kui siis Vabadussõja-aegses kostüümis Toompeale jõuti, püss seljas ja plakat “Andke talu!” peos, siis nalja ei mõistetud. Mälgul tuli peagi hakata korravalvureid veenma ja selgitama, et ei rikuta mitte avalikku korda, vaid teostatakse teletegijate lennukaid ettevõtmisi.  

Muidu tubase toimetaja töö võib teinekord muutuda ka tõeliseks Nord-Osti retkeks.

“Ärapanija” puhul ei ole tegemist küll otse-eetriga. Ent veel mõned nädalad tagasi, kui Tallinn ülepeakaela valge pulbri sisse mattus ja liikumise kiirus linnas ei ületanud kümmet meetrit tunnis, oli toimetaja Ave Lepikul tõsine hirm, et saade eetrisse ei jõuagi.

“Ärapanija” salvestatakse nimelt esmaspäeva lõuna ajal ETVs, seejärel monteeritakse lauluväljaku kõrval asuvas stuudios – ja eetrisse jõuab see lõpuks hoopis Kanal 2 ehk Postimehe majast Maakri tänavalt.  

Pole nagu midagi üle jõu käivat – lihtsalt pisut sõitmist linna vahel...

“Istusime Simmiga (režissöör Indrek Simm – B.P.) montaažis, saade hakkas valmis saama ja transpordimure kasvama. Lõpuks otsustasime, et jalgsi saab kiiremini, tõmbasime mütsid silmile, saatekasseti kaenlasse ja sumpasimegi läbi Kadrioru pargi Kanal 2 poole."

Tõeline Nord-Osti retk: tuisk, poolde säärde hanged, ning Simmil ja Lepikul missioon.

Pool kümme õhtul oli saatekassett, seal kus vaja. Ja televaataja mügistas hubases toas naerda koos Juure ja Ojaga võidu.

Kohaliku käsitöö maht saadete tootmisel paneks ilmselt pea imestusest vankuma igal välismaa kolleegil.

Suurväli: "Pärnu kontserdimaja avamisel oli ekstreemsus meie saatesse sisse programmeeritud." See maja valmis nimelt viimase hetkeni, ja valmis ka pärast eetrit. Nii et kui saatetiimil oli elektrit vaja - siis tuli ülekandeks organiseerida eraldi elektriliin.

Ja kui kontserdimaja kammersaali oli planeeritud otselülitus, siis tuli sellest kaks tundi (!) enne eetrit loobuda - kammersaal ei saanud maja ametliku avamise hetkeks lihtsalt valmis.

Ideaalne toimetaja ekraanile ei tiku

Kas toimetaja tööd saab teha inimene, kellel on ambitsioon saada saatejuhiks?

“Mina saan oma egotripi kätte sellest, kui keegi, mind teadmata, nimetab nii “Koosolekut” kui “Ärapanijat” oma lemmikuteks,” räägib Normet. Ideaalne toimetaja ise ekraanile ei tiku. “See võtab maha alateadliku konkureerimissoovi, mis meeskonnatöö mõttes on ülioluline.”

Tuuli Kochi, “Happy Hour” toimetaja arvates on saanud omaette väärtuseks info sees elamine, selle valdamine ja kättesaamine.

Aga leiab ka vastupidiseid, saatejuhist-toimetajaks näiteid.

Vahepeal poliitiku elu mekkinud Padrikul (endisel "Otseliini" saatejuhil) on “Tegelikkuse KesKusi” toimetades tulnud sõita Balti jaama ja ajada taga odekolonni pruukivaid asotsiaale. Teinekord kammib ta läbi kõik pealinna sekspoed… et leppida kokku üks intervjuu.

“Barjäärid tuleb endalt maha saada,” teab Padrik.

Et Padrikut tuntakse juba varasemast ka saatejuhina, on omad miinused, ja oma võlu.

“Usalduse krediit on suurem.” See tähendab, et prominent, kes muidu saatesse ei tuleks, teeb seda palju meelsamini, kui teda palub juba tuntud nimi. 

(Saatejuhist-toimetajaks-näiteid leiab veel – Kärt Karpa, Tiina Kimmel...)

Toimetajad kui priiskamine

Mis on see, mis maksimumi rihtival toimetajal närvi mustaks ajab?

Mälk: “Kõige tänamatum on tunnetada pidevat rahulolematust selle üle, et heade ideede teostumine lükkub ikka ja jälle edasi ebamäärasesse tulevikku, sest ETVl pole piisavalt vahendeid nende tootmiseks.

Teeksin heameelega ka kultuuri- ja kunstisaateid, sest harimatus selles valdkonnas annab juba end tunda kasvõi asjatundmatus ilkumises Leo Lapini Vabaduskella üle.”

Suurväli: “Tahtmine käega lüüa? Siis, kui päevad on liiga pikad ja puhkust pole ollagi. Kui meeskond ei tööta hästi ja kui üksteisega ei arvestata. Kui programmi planeerimine tundub kummaline ja otsused mõistetamatud…”

Tiina Jõgeda vaatab kaastundega supersaatejuhte, kes teevad väga palju ka sellist tööd, mille olemasolust nende kolleegid laiast ilmast und ka ei näe.

Ehk nagu arutlesid Ulfsak ja Raud enne ühte saadet, kui nad stuudiosse raskeid šampanjakaste tassisid: "Ei tea, kas Leno ja Lettermann (kes ---KÜSIMUS BIRGITILE) ka pool tundi enne saadet transat teevad..."

Larry Kingil on 15 toimetajat, pluss kogu ülejäänud staff, aga iga päev CNNi eetris näeme vaid ühte traksidega meest...

Kui Ameerikas on ühe saatejuhi teenistuses terve armee infost toituvaid bitimeistreid, siis pisikese Eesti jaoks on priiskamine juba paari toimetaja pidamine. (Ja ka siis on töö maht kahe vahel ära jagatud.)

Aga sellel pisikese Eestil on ka suured plussid. Millises teises riigis on toimetajal luksus helistada ministrile otse mobiilile ja paluda ta saatesse?

Saidbar 1:

"Koosolek" (TV 3)

Saatejuhid - Juhan Ulfsak, Mihkel Raud

Toimetajad - Tiina Jõgeda (41), Mart Normet (24)

"Happy Hour" (Kanal 2)

Saatejuht Urmas Ott

Toimetaja - Tuuli Koch (25)

"Tegelikkuse KesKus" (ETV)

Saatejuhid - Juku-Kalle Raid, Sven Kivisildnik, Ilmar Raag

Toimetaja - Jaana Padrik (45)

"Ärapanija" (Kanal 2)

Saatejuhid - Mart Juur, Peeter Oja

Toimetajad - Ave Lepik (?34), Mart Normet

 "Joon" (ETV)

Saatejuhid - Mirjam Matiisen, Marko Lepik, Sven Paulus

Toimetaja- Piret Suurväli (?38)

SAIDBAR 2

Kalambuurid kaadri tagant ehk

Ütlused, mis kunagi eetrisse ei jõua

(September-detsember, “Koosolek”)

“Meist ei saa kunagi rahva lemmikuid, me ei meeldi neile ja see ongi hea.

Niikaua kui me siin Vellereid (kirjanik Mihhail Veller - toim.) intervjueerime, pole ohtu ka!”

(Mihkel Raud, Juhan Ulfsak)

“Las Juhan küsib Mahattma Gandhi kohta, tema on selline diip mees, mina olen rahvamees, ma võin küsida munapiiksu kohta.”

(Raud)

 “Me oleme jõudnud eksistentsiaalse teemani: meil on seitsmes saade ja probleem on selles, et kaks intelligentset teemat ühes saates on liiga palju.”

(Ulfsak)

“Trendipede on mees, kes ilma mingi huumorita räägib, et see ongi oluline.”

(Raud)

Tegevprodutsent-toimetaja Mart Normet: “Kui 50aastane mees tahab näidata, misasi on elekter, siis ta peab seda saama!”

Raud: “Ära jama, las ta teeb seda kuskil mujal, meil siin on popp ja

noortepärane saade.”

Normet: “Okei, järgmine kord tuleb Antonio ja näitab oma vupleid.”

“Enamik televisiooni on kole!”

(Režissöör Jaanus Nõgisto)

“See stiihia tuleb küsimusteks vormida!”

(Ulfsak)

“Normaalsed inimesed ei vaata telekat.”

(Normet)

 “Minu arust on esimene emaviga see, et arvatakse, et televaataja on

imbetsill. Teine viga oli veel, aga selle ma unustasin ära.”

(Raud)

“Kõik on parem kui mitte midagi. Vahel on parem, kui mitte midagi ei oleks,

siis poleks ka seda paska.”

(Ulfsak)

Protokollis Tiina Jõgeda