Keegi peab tõtt rääkima
Kõigel on eellood, mis vahel midagi seletavad. Tuleb meelde mõni vestlus Lennart Meriga ja tema kahtlemata kõige andekama õpilase Jüri Luigega. Mõlemaid ühendas veendumus, et poliitik ei tohi rääkida, mida ta mõtleb, nagu ütles Lennart, ja poliitik ei tohi rahvale ausalt tõtt rääkida, nagu ütles Jüri. Olgu nii, võibolla ei tohigi. Aga kui poliitikud ei räägi tõtt, kes seda siis teeb?
Keegi peab tõtt rääkima. Aga seda ei ole kerge teha. Enne tuleb see tõde vaikimise ja propaganda alt välja kaevata, lahti murda. Küsida hulk küsimusi. See, et meil välispoliitika kohta pole piisavalt küsitud ja arvamusi avaldatud, on tekitanud veidra olukorra, kus üks arvamusavaldus sünnitab poliitilises establishment'is tõelise segaduse. Muidugi on küsimused vahel ebameeldivad ja nii peab establishment neid ohtlikuteks ja püüab teha nii, et selliseid küsimusi ei küsitaks. Rahva vaikimine on juhtkonnale meeltmööda, aga juhtkond unustab, et poliitiline vaikus on ohtlik. Vaikuses on lihtne ehitada kaardimaju, mis aga siis esimesest köhatusest, esimesest tuulehingusest ümber kukuvad.
Miks kipub USA Lähis-Itta?
Niisiis, mõned küsimused.
Ma tahaksin väga teada, kui mitu tundi või minutit pärast USA välisminister Colin Powelli esinemist Julgeolekunõukogus 10 Ida-Euroopa riiki kirjutasid alla ühisavaldusele, kus Powelli toodud tõendid Iraagi mustadest tegudest loetakse vaieldamatuteks? Mitu tundi kulus asjaosalistel selleks, et Powelli õigsuses veenduda? Kuidas idaeurooplased jõudsid selleni nii ruttu, prantslased, sakslased ja venelased aga nii aeglaselt?
Miks ikkagi USA nii kiirustab uut lahesõda pidama ja näitab selgeid kärsituse märke, kui teda viivitama ja läbi rääkima kutsutakse? Kas on asi selles, et suvel olla Iraagis nii palav, et mundris ja tankis sõdida ei saa, kuumus võtab kohe võhma välja? Et asjaga tuleks enne suve ühele poole saada... Aga miks üldse? President George Bush räägib, kui suur oht maailmale on Iraagi massihävitusrelvad. Sedasama väidab nüüd ka peaminister Siim Kallas. Kas ta ise ka usub seda, mida räägib?
Kellele ikkagi on Iraak nii ohtlik?
Ameerikale? Iisraelile? Euroopale? Mida siis arvata ühe Iisraeli endise luurekindrali väitest, et Iisraelile on Iraagi sõjajõud väiksem oht kui liiklusõnnetused omal maal? Iisraeli kindralid peaksid asja hästi teadma... Nii et ons Iraak suurem oht Ameerikale, Eestile ja Albaaniale kui naabruses olevale Iisraelile? Ameeriklased ütlevad aga vahel otse välja, mida nad tahavad. David Frum, president Bushi ülistava raamatu "Õige mees" autor, leiab, et Ameerika on asunud ümber kujundama praegust diktaatorlikku ja sallimatut Lähis-Ida, tuues sinna vabaduse ja stabiilsuse ja... kindlustades kõigile jõukuse, sest Lähis-Idas on maailma kõige suuremad naftavarud. Nii et ikkagi nafta?
Teine Ameerika kirjanik W.S. Merwin, Bushi resoluutne vastane, leiab, et Bush tahab sõjapealikuna valitsedes kindlustada võimu, mille ta enda kätte sai üsna kahtlaselt läinud valimiste tulemusena. Kumb on tõele lähemal?
Miks USA ikkagi otsustas Eesti ja teised Balti riigid NATOsse kutsuda? Kas sellepärast, et NATO on, nagu paljud poliitikaanalüütikud arvavad, tegelikult kaotanud tähtsuse ja nii võib Washingtoni meelest sinna kuuluda ka Eesti, kui ta seda nii väga tahab? Või on USA-l siiski tõsisemaid huvisid, näiteks luua ameerikameelsemate Ida-Euroopa riikide abil endale kindlam jalgealune Euroopas, hoida meie abiga vaos vastalist Lääne-Euroopat? Kunagi arvasin, et sellise eesmärgiga võidi sõlmida Balti-Ameerika harta või kuidas selle leppe nimi oligi. Ehk oli mul õigus? Kas NATO on nüüd ennekõike instrument, millega USA kindlustab oma võimu Euroopas?
Ameerika või Euroopa - kellele olla truu
Aastat viis tagasi küsisin Rootsi poliitikult ja diplomaadilt Pierre Schorilt, kas tema arvates vastuolud Euroopa ja Ameerika vahel teravnevad või leebuvad. Ta vastas kõhklemata, et teravnevad. Nii see ka on läinud.
Mida sellises olukorras ikkagi peaks tegema Eesti? Kas hoidma kindlalt ühele või teisele poole? Kas püüdma mõlemaga hästi läbi saada? Sellises olukorras peaks selguma, kas ja kui palju Ameerika meist tegelikult hoolib, kas tal on meid vaja. Kui on, tuleb tegutseda ühtmoodi, kui ei, ilmselt teistmoodi. Kui aga satume olukorda, kus ei saa mõlema poolega hästi läbi saada, kus lähenemine ühele tähendab kaugenemist teisest?
Mida siis teha? Ameerika pool on jõud, Euroopa on aga siin. Kas ei ole me paremal juhul Ameerikale vaid nupuke mängulaual, mis pannakse käest ja unustatakse, kui mäng läbi? Euroopa meid aga ei unusta, sest me oleme Euroopas. Nii et ehk tuleks siiski võimalikus konfliktis hoida Euroopa poole? Kas pole president Bushi tänu peaminister Kallasele, kes tema preventiivsõja ideed kiitis, kahe teraga mõõk? Kas kümne riigi avalduse taga, millest praegune poliitiline sagin Eestis algas, on Ameerika selge soov siitpoolt toetust leida või idaeurooplaste endi truualamlik initsiatiiv? On ju meil vanast ajast harjumus mitmesuguseid Suure Venna algatusi tervitada ja neile toetust avaldada.
Kas ei tule see, et meil peaaegu pole olnud tõsist välispoliitilist diskussiooni, sellest, et välispoliitika on olnud kõige ideologiseeritum osa poliitikast? Siin oleme kindlalt omaks võtnud kujutelma kahte leeri jagatud maailmast, kus võitlevad headuse ja kurjuse jõud, kus kahtlus on teisitimõtlemine ja teisitimõtlemine reetmine? Sellises headuse ja kurjuse jõudude vahel jagatud maailmas ei saa õigel inimesel olla kahtlusi – kes ei ole meiega, on meie vastu, nagu meid mitu korda manitses president Meri. Sellest muide minu keerulisevõitu suhted temaga: mul lihtsalt ei õnnestunud seda manihheistlikku maailmapilti omaks võtta. Mulle on lähedasem rabi Nahmani maailmapilt, kus kõik käib ringi, kus inimene muutub ingliks, ingel kuradiks, kurat inimeseks jne, jne. Kunagi kiusas katoliku kirik teisitimõtlejaid, nüüd on ta mitmel pool mõttevabaduse ja avatuse kaitsja. Kunagi oli Ameerika tõesti vabaduse ja õigluse kaitsja Euroopas ja maailmas...
Mul on ka mitmeid küsimusi Kaitsepolitsei tegevuse kohta. Kõigepealt tahaksin teada, kas initsiatiiv tõkestada noorte rahumeeleavaldus USA saatkonna juures oli Kapo enda oma või tuli korraldus selleks kõrgemalt poolt või avaldas selleks survet Mõne Välisriigi esindus. See on erakordselt oluline küsimus. Loodan, et sellele aitab vastust saada vastav Riigikogu komisjon ja ajakirjandus.
Arvasin ikka, et eestlaste rahvuskangelane on vahva sõdur Švejk. Nüüd mõtlen vahel, et Švejkiga võistleb üks teine rahvuskangelane – ohvitser, kelle lemmikfraas oli "Lõuad pidada ja edasi teenida!" Kumb jääb peale?
Ja lõpuks tahaksin küsida küsimuse, mille esitas äsja Leedu parlamendi kultuurikomisjoni esimees: Kas me tahame ikkagi astuda Euroopa Liitu või Ameerika Ühendriikidesse?
