Teed olid ummistunud taanduvatest Saksa vägedest ning põgenikest. Eesti diviis hajus peagi väiksemateks rühmadeks, millest igaüks jätkas teekonda läände omal käel. Rügementide, pataljonide ja tihti ka kompaniide keskne juhtimine kadus. Diviisi veteranide mälestuste kohaselt levisid meeste seas kuuldused, et Eesti ohvitserid olid saavutanud Tšehhi vastupanuliikumise juhtivate tegelastega kokkuleppe, mille kohaselt lubati eestlastel läbi Tšehhi takistamatult ameeriklasteni liikuda. Ent peab siiski märkima, et teadaolevad Tšehhi allikad sellise kokkuleppe olemasolu ei kinnita.

Suurem osa 20. diviisist liikus üle Hirsch­bergi (tänapäeval Jelenia Gora Poo­las), Libereci, Turnovi ja Mladá Boleslavi rajooni. Lääneliitlasteni jõudis vaid väi­ke osa eestlastest (Karl Gailiti ­arvates ehk pool tuhat), kuna enamik pidi Turnovi – Mladá Boleslavi ­piirkonnas ülestõusnud tšehhide nõudel oma ­relvad loovutama – Saksamaa oli ju kapituleerunud. Seejärel eestlased vangistati ning hiljem anti üle Nõukogude Liidule. Ehkki eesti sõjaveteranide mälestustest jääb üldmulje, et sageli kohtlesid tšehhid eestlasi vangistuses leebemalt kui sakslasi, hukkus seal kas raskete tingimuste või otseselt mõrvade tulemusena ometi ka hulgaliselt eestlasi.

Tšehhide erilise viha all olid vangilangenud sakslastest SS-lased, kes sageli tapeti. Mõnikord mõrvati ka eestlasi, sest nad kandsid SS-i tunnuseid. Kui palju eestlasi hukkus nn Tšehhi põrgus, selle kohta täpsed andmed puuduvad. On nimetatud arve alates 400st (Karl Gailit) kuni 1300ni (Hannes Walter). Artikli autoritele näib tõenäolisem siiski pigem 400 kui 1300.

Ülestõus Nymburkis

Tšehhide kätte vangi langenute ja nende poolt tapetute seas oli ka major Paul Maitla. Seni eestikeelses kirjanduses levinud, Maitla autojuhilt Arnold Mägarilt pärinevatel andmetel mõrvasid 45. rügemendi ülema 1945. aasta 10. mail Kolini linnas tšehhid. Siinkirjutatu lisab Mägari versioonile uusi detaile Tšehhi allikatest. Nii on selgunud, et tegelikult toimus hukkamine hoopis Nymburki linna lähedal, 30 kilomeetrit Kolinist loodes.

Nymburki linn asub Kesk-Böömimaal umbes 50 kilomeetrit Prahast idas. Sakslased hõivasid linna 1939. aasta märtsis Böömi- ja Määrimaa okupeerimisel. Kuni 1945. aastani linnas Saksa sõjaväeüksusi ei paiknenud, küll asus 15 kilomeetrit Nymburkist läänes Milovice lähedal veel 1904. aastal loodud suur sõjaväe väljaõppelaager, mida sakslased kasutasid Teise maailmasõja ajal oma tankivägede treenimiseks Truppenübungsplatz Milowitzi nime all.

Gestapol ja SD-l läks 1942. aastal kor­da hävitada Tšehhi vastupanuliikumise “esimene laine”, misjärel mõnda aega jäid tegutsema vaid väikesed vastupanuvõitlejate rühmad. Liikumise “teine laine” tekkis 1943. Londonile orienteeritud vastupanuorganisatsiooni, mis sai tuntuks kui R3 (Rada t?ì ehk Kolme nõukogu), Nymburki haru loodi 1943. aasta keskel eesotsas Viktor Bohá?iga, endise tervisekindlustuse ametniku ning ennesõjaaegse Tšehhoslovakkia armee reservleitnandiga. Nymburki haruorganisatsioon kasvas kiiresti ning ühendas enda alla ka teised ümberkaudsed vastupanurühmad. R3 koondas katusorganisatsioonina eri poliitiliste suunitlustega inimesi, sealhulgas ka kommuniste. ­Viimaste osa vastupanuliikumises oli esialgu siiski väga väike ja nende mõju kasvas ­alles 1945. aasta aprillis ja mais. Bohá? nimetati 1945. aasta kevadel Nymburki Revolutsioonilise Piirkonnatäitevkomitee esimehe kohale.

1945. aasta kevadel ilmusid Nym­burki ka esimesed Saksa sõjaväeosad, umbes 600–800 meest. Märtsi alguses 1945 hakkasid sakslased linna põhjaserval Mladá Boleslavi viival teel rajama tankitõrjekraave. Pärast Adolf ­Hitleri enesetappu puhkesid mitmes Tšehhi linnas ülestõusud. Esimesena 2. mail P?erovis Määrimaal ning Nymburkis ja Pod?bradys Kesk-Böömimaal. 5. mail algas ülestõus ka Prahas. Kui P?erovis ja Pod?bradys suruti tšehhide väljaastumine maha, siis Nymburkis sõlmiti sealse Saksa komandandi ooberst Otto ning Revolutsioonilise Piirkonnatäitevkomitee liikmete vahel leping linna ühiseks valitsemiseks. Nymburki Tšehhi-poolseks sõjaväeliseks komandandiks nimetati kolonel Nouzák.

Pärast pingelisi läbirääkimisi Otto ja Nouzáki vahel lahkusid sakslased 8. mail linnast, millega võim seal läks täielikult tšehhide kätte. Nagu peaaegu kõikides ümberkaudsetes linnades ja külades alustati ka Nymburkis nüüd barrikaadide rajamist teedele ning võimaluse korral relvitustati mööduvaid Saksa väeosi. Samuti üritati Saksa sõjaväelasi vangistada. Esimesed punaarmee üksused (4. Ukraina rinde 60. armee 31. tankikorpusest) jõudsid Nymburki 10. mai hommikul.

Maitla langeb tšehhide kätte

45. rügemendi ohvitser Voldemar  Madisso nägi Maitlat 9. mai keskpäeval ühel teeristil enne Mladá Boleslavi. Maitla auto blokeeris Prahasse suunduva teeharu ning ta ise seisis keset teed ja suunas veokeid Mladá Boleslavi poole.

Maitla autojuht Arnold Mägar kirjutas 1992. aastal Maitla tütrele järgmist. Maitla autos oli viis meest: Maitla, Mägar, Maitla adjutant ning veel kaks 45. rügemendi staabiohvitseri. Auto läbis Turnovi ning võttis siis suuna Prahale. Teel peatasid auto tšehhide patrullid, kes soovitasid eestlastel Prahasse mitte sõita, sest seal oli puhkenud ülestõus.

Auto pööras seejärel Praha maanteelt kõrvale, kuid ei saanud kaua sõita, kui peeti suurema hulga tšehhide poolt taas kinni. Nüüd autos olnud aga vangistati ning kahe püssimehe valve all sõideti Kolini linna. Seal liideti nendega üks sakslane ning kõik kuus meest pandi seina äärde.

Mahalaskmise katkestas viimasel hetkel üks sündmuskohale saabunud Tšehhi ohvitser, kes märkas eestlaste sinimustvalgeid varrukamärke. Seejärel lukustati vangid ühte keldrisse, kus neid mõnitati. Hiljem talutati nad läbi linna tänavate, sealjuures tuli käed hoida üleval. Elanikud loopisid vange kividega ja kõikvõimalike esemetega ning sülitasid nende pihta. Lõpuks viidi nad ühte barakki, kus olid juba ees sakslased. Eestlased paigutati eraldi väikesesse kongi.

Ööl vastu 10. maid viisid tšehhid Maitla ja tema adjutandi minema, 15 minutit hiljem ühtlasi kaks staabiohvitseri. Pisut hiljem tuldi järele ka Mägarile, kuid viimast enam kongist ei leitud. Nimelt olid paar sakslasest vangi avanud väljastpoolt ruumi ukse, misjärel Mägar peideti sakslaste sekka. Tšehhidele aga seletati, et Mägar viidi äsja teiste tšehhide poolt minema. Seda küll ei usutud ning tšehhid üritasid Mägarit sakslaste seast ka otsida, kuid lahkusid siiski teda leidmata.

1998. aastal jutustas Mägar selle loo ka Voldemar Pinnile, ent kinnitas siis, et esimest korda taheti neid maha lasta mitte Kolinis, vaid kohe pärast auto kinnipidamist. Pärast päästmist Tšehhi ohvitseri poolt viisid kaks punase käelindiga mahalaskjat nad Kolinisse. Needsamad mehed talutasid vangid ka linna tänavatele rahvale mõnitada ning hiljem viisid Maitla ja ülejäänud ohvitserid barakist hukkamisele.

Tšehhi allikad üldiselt kinnitavad Mägari juttu või vähemalt ei räägi sellele vastu, välja arvatud mõnes asjas. Esiteks, Mägari kirjeldatud linna nimi ei olnud Kolin, vaid Nymburk. Teiseks, tõenäolisem on, et esimest korda kavatseti vangid maha lasta tõepoolest kohe pärast kinnivõtmist. Tšehhi allikate kohaselt peatati Maitla auto valveposti poolt umbes kilomeeter Nymburkist põhjas Mladá Boleslavi viival teel.

Autosolijad olevat valveposti pihta tule avanud, kavatsusega tõkkest läbi murda, mistõttu üks Tšehhi alamleitnant andis käsu vangistatud mehed maha lasta. Olgu öeldud, et Mägar mälestustes tuleavamist ei maini. Hukkamine jäi aga sel korral ära, ilmselt seetõttu, et sekkus teine Tšehhi ohvitser, kes märkas eestlaste varrukamärke, ning vangid saadeti Nymburki.

Hukkamiskäsu andnud alamleitnandi nimest on teada vaid selle algustäht S. Julmale otsusele võis teda kallutada ka asjaolu, et tõenäoliselt oli tema naise vend just see, kes koos ühe teise vastupanuvõitlejaga mõned päevad tagasi, 6. mail, pärast eelneval päeval sakslaste kätte langemist Truppenübungsplatz Milowitz’i komandöri kindralleitnant Kurt Rüdigeri käsul SS-meeste poolt surnuks piinati.

Maitla ja tema kaaslaste tapmisega seoses teatas 1945. aasta 11. mail ilmunud Nymburki ajaleht Noviny národního výboru, et hukatud on seitse SS-meest, kuna nad tarvitasid relvi pärast Saksamaa kapituleerumist. Nymburki linnakroonikas on märgitud, et seitse SS-meest viidi kõigepealt linna peaväljakule, kus linnakodanikud neid ründasid, misjärel sõjakohus nad surma mõistis. Otsus viidi täide enne 10. mai keskpäeva.

Nymburki Linnamuuseumis on säilinud fotoalbum ligi saja pildiga sündmustest 1945. aasta mais, nende seas ka hulk ülesvõtteid, mis kujutavad grupi meeste mahalaskmist tan­ki­tõrjekraavi ääres Nymburki põhjaserval. Fotodel on näha siiski vaid viie, mitte seitsme mehe hukkamine. Üks neist on kindlasti Maitla. Teiste nimed pole kindlad.

Ülesvõtetelt on näha, et neist ühe auaste on kas ülemleitnant või kapten. Võimalik, et üks hukatutest oli kapten Arved Laasi, kes Leo Tammiksaare andmeil oli Maitla teadaolevalt viimane adjutant. Samuti peab Tammiksaar võimalikuks, et koos Maitlaga mõrvati tema vanem käsundusohvitser leitnant Kalju Tamme. Ühe foto allkiri märgib, et neile, kes enne hukkamist vastupanu ei osutanud, lubati enne surma viimane sigaret.

Maitla ja tema kaaslaste hukkamisest sai teada ka Viktor Bohá?. Oma memuaarides kirjutas ta, et kavatses alamleitnant S-i selle eest kohtu alla anda, kuid pidi loobuma, sest vastavalt president Edvard Beneši dekreedile ei pidanud kedagi maipäevil Saksa sõjaväelaste vastu sooritatud kuritegude eest vastutusele võetama. Bohá?ist sai pärast sõda silmapaistev mittekommunistlik Tšehhi poliitik, kelle võimud 1950. aastal 12 aastaks vangi mõistsid. 1960. aastal ta vabastati ning 31 aastat hiljem rehabiliteeriti postuumselt.

“Kugelblitz”

* Haupsturmführer Paul Maitla nimi sai üle kogu Eesti tuntuks suvel 1944, kui 45. rügemendi I pataljon vallutas tema juhtimisel tagasi Sinimägede idapoolsema mäe ja tõrjus kõik punaste rünnakud. Vapra teo eest pälvis Maitla neljanda eestlasena Rüütliristi.

* “Kui teie tunnete sealset maastikku, siis loomulikult teate, et seal on kolm mäge. Esimese ja teise mäe oli Iivan oma alla võtnud ja sealt sai ta siis välja löödud. Iivan ründas kaheksa korda, et mägesid tagasi võtta, kuid see ei läinud tal enam korda,” kirjeldas Maitla seda lahingut ajalehele Eesti Sõna.

* Maitla sündis Kärknas 27. märtsil 1913 metsniku pojana. Pärast Tartu poeglastegümnaasiumi lõpetamist 1934 valis ta sõjaväelase tee. Lõpetas 1938 sõjakooli ning aasta hiljem sai nooremleitnandiks. Sõjasuvel 1941 õnnestus Punaarmeesse arvatud Maitlal Porhovi lähistel end koos kaaslastega sakslastele vangi anda.

* Alates novembrist 1941 oli Maitla Saksa sõjaväe ridades. Ta võttis osa Eesti kaitselahingutest Sinimägedes ning sai augustis 1944 Tartu rindel haavata. Evakueeriti Saksamaale. Pärast sõja lõppu üritas Maitla koos sõduritega Tšehhi kaudu ameeriklasteni jõuda, kuid võeti tšehhide poolt kinni ja lasti 10. mail 1945 Nymburkis maha.

* Sakslased kutsusid Maitlat hüüdnimega “Kugelblitz” (Keravälk). Kui algas taganemine Tšehhimaale, olevat keegi soovitanud tal oma Rüütliristi igaks juhuks kaelast võtta ja ära peita. Maitla olla vastanud: “Kõlbas mul sellega võidelda – kõlbab ka surra.”

Pekka Erelt