Märta Tikkase "Punamütsike" (1991) Ülev Aaloe tõlkes. Peaaegu luulevormis proosa, hea iroonia, keel poeetiline ja tundetäpne. Tsiteerin: "Ei tohi iial teisele nördimust valmistada, teist solvata. Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma, pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma. Peab mõtlema, mis tunne on sellel, kes peab sõnad ära kuulama. Alati otsekohe mõtlema sellele, mis tunne teistel on. Esmalt mõtlema sellele, alati."

Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?

Autoga eestlasele "Liikluseeskirja" kommenteeritud väljaanne, arvestades kohalikku liikluskultuuri. Miks mitte Marie France Hirigoyeni "Moraalne ahistamine"; et teada millised mehhanismid valitsevad erinevates suhtluskeskkondades – tööl, koolis, seltskondades, kodus; milliseid suhtlus- ja enesekehtestusviise peale surutakse ja milliseid varjatud väärastumusi peetakse tegelikult endastmõistetavaks; luulesõber on kindlasti läbi lugenud Claes Anderssoni luulevaliku "Külm on, tuli lahti" (2006) Mati Sirkeli tõlkes...

Milline kirjanik on unustatud teenimatult?

Tundub, et on olemas kolme tüüpi autoreid: 1) rahvakirjanikud, keda rahvas armastab ja keda ei unustata kunagi, 2) keda ei saa päriselt ignoreerida, kuid kellest ikkagi võimalusel vaadatakse mööda, 3) kelle puhul vähemalt näib, et nad on unustatud. Päris teenimatult vist kirjandusringkondades ei "unustata"; autor peab olema kas talumatu, koormav või lihtsalt lugejale võõras. Tema kirjutatu ei pruugi ka inimestele nii väga meeldida. Isekas inimene viib jutu ikka iseendale, ei tahaks reeglit rikkuda – minu luuleraamatud unustatakse juba aastaid Postimehe kultuuritoimetuses. Leian, et see on teenimatu. Mul oleks seega silmakirjalik teiste pärast muretseda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid