Kallase lähetamine

Istun akna all, loojumas päev. Äkki kuju tuttavat näen. See on Siim Kallas. Kas petavad silmad või tõsi on see – käes tal pakitud kohver ja keep. Ta korraks peatub ja lehvitab siis.

Tegin akna lahti ja hõikasin:

“Noh, armas Siim! Kas minek?”

“Minek jah, kallis Arkaadi!”

“No kus sa siis niimoodi jumalaga jätmata lähed? Tule sisse, istume veidi vanade aegade mälestuseks.”

“Kuule, väga kahju, aga ma tõesti ei saa. Kiire on.”

“Siim!”

“Arkaadi, jumala eest, ära hakka peale! Mul aega ei ole absoluutselt, jooksen lennuki peale. Pean säästukast läbi kargama ja Brüsseli bürokraatidele meelehead ostma. Kilu ja Vana Tallinnat ja Kalevi šokolaadi.”

“Siim!!!”

Kallas ohkas, vaatas närviliselt kella, tammus jalalt jalale, pures vuntsi ja lõi lõpuks käega.

“Olgu peale, Arkaadi. Ma siis tulen – aga tõesti ainult korraks!”

Läksin muheledes ust avama. Jälle kord õnnestus mul vana sõber “Mnemoturniiri” päevilt pehmeks rääkida. Paljud kaasmaalased võibolla ei tea, et Siim Kallas on sündinud Kaalude tähtkujus. Kaalusid iseloomustab äärmine kergemeelsus ning piiritu järeleandlikkus. Minusugusel Lõvi tähtkujus sündinud kiskjal on pehmeloomulisele Kaalu-mehele ülimalt lihtne oma tahet peale suruda. Kui mõtlen tagasi kõigile neile aastatele, mis me oleme Siimuga tuttavad olnud, siis alati on olnud nii, et Siim teeb kõike, mis ma tahan.

“Ole lahke, astu edasi, ära saapaid jalast võta. Põrand on must, määrib sokid ära.”

Kallas vaatas minu poissmehekorterit kriitilise pilguga.

“Kuule, Arkaadi, sa elad nagu siga. Võiksid teinekord koristada.”

Ma ei pööranud Hoiukassade Peavalitsuse aegse kolleegi torinale tähelepanu. Ütlesin:

“Näedsa, pitsid ja pudel on siin, vala  sa reispass välja, ma seni  vaatan köögist midagi pealehammustamiseks.”

“Ei, kuule, ära mulle viina paku.”

“Siim, väikse pitsikese võtame ikka! Mis see mehele teeb.”

“Okei,” ohkas Kallas. “Aga ainult pitsikese!”

“Muidugi! Vaevalt sa Brüsselis nii head eesti viina saad, nagu lauaviin on! Ja odav on ta kuramus kah!”

Lõime klaase kokku ja haukasime kurki peale.

“Kus kurki, seal joodikuid,” ütlesin mina. “Kas paneme teise jala terviseks veel ühe puraka?”

“Arkaadi, miks sa õieti jood?” küsis seltsimees Rahva Hääle päevilt.

“Kui ei teaks, et ta purju teeb, ega siis vast ei jookski,” vastasin mina. “Mis teha – ma ei oska ilma alkoholita rõõmus olla. Kaine peaga ei kannata selles Eesti Vabariigis ju päevagi elada!”

“No ei tea,” ütles vana semu nelja mehe ettepaneku päevilt. “Minu arust oled sa lihtsalt kibestunud ja kade.”

“Kade? Kelle peale? Sinu peale või?”

“Minu ja kõigi teiste peale, kes on suutnud iseseisvas Eestis karjääri teha ja tihedas konkurentsis võitjaks tulla!”

Mul sai hing täis. Käratasin kunagisele kaasosalisele Eesti Panga aegadest:

“Mina ja kade? Naeruväärne! Kui sa teada tahad, siis pakuti seda eurovoliniku kohta kõigepealt mulle!”

Sõna kasvas sõnast, tüli paisus ja nõnda juhtuski, et meie, vanad 10 miljoni dollari sõbrad, läksime lõpuks riiuga lahku. Nõnda lõppes  unioon, mis oma kuldse säraga oli soojendanud elu kauneimaid aastaid. Kes mind nüüd kloostri taga metsas ootab?

See on see Kaalude ja Lõvide igavene vastuolu.