On juhtunud, et mägironija Jaan Künnapi (58) pildikast otsustab plaaniväliselt laskuda 300 meetrit allapoole. Keegi meestest kukkus jääauku, selle peale läks oma teed ka Künnapi Kievi aparaat. Mägironijate kavva sellist laskumist muidugi arvestatud ei olnud, ent uskumatu –  aparaat leiti siiski üles. Ja nagu "venelaste" puhul ikka, raskusi trotsivad nad paremini kui teised. Ka Kiev tuli oma seiklusest tervena välja.

Ülejäänud ajal, mil Künnap on olnud viperustest prii, on tal õnnestunud mägironimise kõrvalt pühenduda ka pildistamisele. Või nagu ta ise ütleb: ta ei pildista sellepärast, et ronib, vaid ronib selleks, et pildistada. Selle mõttega on ta roninud Kaukaasias (2), Kirgiisias (1,4) ja Argentinas (6) jne, maailma katuselt Pamiirist (3) ja leidnud nii mõnegi meile ebahariliku värvikoosluse. Sellistel ronimistel on tal olnud ka mõni päris habras kohtumine. Pildil 5 on looduskaitsealune eedelveiss, alpi jänesekäpp, mille õitest küll lambakarjused mägedes teadmatusest üle tatsavad.

Hirmus külm ilm. Algajate grupp katsub jõudu Elbrusega. Ühe mehe sõrmed on peaaegu külmunud. Hõõrutakse käsi ja varbaid, püütakse sooja saada. Mida teha – kas minna edasi või minna alla? Veel väheste kogemustega fanaatikute rühm peab seekord edasironimisest loobuma. Ja imelises päikesesiras algab laskumine... (2)

Ootamatustest ei saa siiski üle ega ümber. Võib-olla mäletate lugu sellest, kuidas eestlased Han-Tengril laviini kätte jäid? See helikopter pildil 4 (4800 m kõrgusel) ei tule järele ainult elusatele ja haavatutele –  vaid ka kahele laviinis hukkunule.

Võib-olla just ilu haprus mägedes Künnapit paelubki... Sest isegi kogu eelnevat arvesse võttes ütleb ta ikkagi: "Laviini oli ilus vaadata."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid