"'Enne starti kaob vigastuste valu ära"'

Eesti parim ringrajasõitja Marko Rohtlaan jumalat ei palu. Aga ta tõmbab alati enne kätte parema kinda ja jalga vasaku saapa.

Tsiklihuvilisele on Moto GP tähtsam kui vormel üks.
Aga et autojuhte on meie hulgas rohkem kui mootorrattureid, siis enamik meist vajutab teleka ees pedaali koos Schumi ja Märtiniga, aga ei keera lenksu koos Rossiga, kes on ringrajameeste korüfee.
Isegi mu ämm vajutab telku ees gaasi koos Schumiga, ehkki pole pärast paarikümne aasta tagust juhiloa tegemist rooli istunud.
Sellepärast - ega me oma parimat rinkasõitjat, Marko Rohtlaant, eriti ei tunne.
Ei tea, et ta on 20 aastat vana ja tsiklitel ringiratast uhanud 15 aastat.
Eesmärk on tal muidugi eestlaslikult maksimalistlik - kinni panna Moto GP - ja mina ei oska kommenteerida, kas see on plaan või unelm. Vist mõlemat. Aga võin öelda, et see ei ole võimatu plaan. Sest ta liigub kiiresti - headelt võistlustelt veel parematele.
Eelmine sügis Rohtlaan kukkus (kui Marko karkudega koju tuleb, ütleb ema: "Ahah, nojah, jälle."). Kukkus seekord kehvasti. Käsivars õlast väljas, ja sellest munast, mis õlaliigese sees käib - kild väljas.
Aga tulekul oli EM Rootsis. Mis seal ikka - fiksaatorid peale ja trenni tegema.
Kuu hiljem sõitis Rohtlaan ennast EMil üheksandaks: "Rootsis oli imelik sõita, sest seal käib rada üles-alla. Ja mäkke minnes sa ei näe, kas taga tuleb kurv või ei. Muidugi on rada läbi sõidetud ja jalutatud nagu peab, aga ikkagi võistluste ajal - ei ole kindel tunne. Ma võtsin siis kiiremate sõitjate tagarattasse ja keerasin nende järgi.
Enne starti on erutus selline, et vigastuste valu kaob täiesti ära. Sõites küll tundsin, et paremasse kurvi on raske kallutada, õlg oli nõrk ja käes ei olnud jõudu, aga kallutasin nagu ikka."
Mis sõites võidule viib? Tsikli kiirus? Sõitja oskused?
"Ei," vangutab Rohtlaan pead, "Määrav on see, kui enesekindlalt sa sõidad."
Mis see tähendab?
"Noh, kui sa 200ga kurvi lähed, kallutades, ja keegi ilmub sisekurvi su taha-kõrvale."
Kust sa seda näed, peeglist või?
Rohtlaan vaatab mulle korraks otsa ja vaikib sekundi: "Ei. Ringrajaratastel ei ole peegleid. Aga sa tunned, et keegi tuleb. Siis, kahekesi kurvis, kaldes, saab määravaks, kes rohkem teisele peale surub. Surutakse kuni füüsilise kontaktini välja. Ja ühel hetkel peab üks järele andma ja teise ette laskma, muidu..."
Muidu kukutakse? Aga kui kaks kanget ja hullu suruvad, siis kukutegi?
"Juhtub. Kukkumine on tavaline. Selles pole midagi erilist."
Jah, Moto GP saidilt ma vaatan ka, et sellid kukuvad pealtkahesajasel kiirusel, lohisevad seljakaitse nagu kelgu peal mööda graanuleid raja ääres ja siis kargavad püsti ja vannuvad ja raputavad vihaselt rusikaid ja trambivad jalgu vastu maad.
"Nojah."

Rajal kiire Rohtlaan on oma autohaagises istudes täielik flegma. Meenutab mulle Junior WRCd sõitvat Urmo Aavat. Pikavõitu ülirahulikud tüübid. Ja nii vist ongi - mida kiiremini tahad sõita, seda rahulikum peab olema.

Aga pikkus? Ma olen 180 pikk ja teinekord lähevad sporttsikli seljas jalad nii kangeks, et siputan sõidu ajal jalgu. Rohtlaan on aga 192 cm pikk.

Inglise tiimi Phase One kodulehel on tiimi grupipilt, kus Rohtlaane pea ulatub pildiraamist välja ja tema juurde on tõmmatud nool kirjaga - he is too tall to fit in this picture (ta on liiga pikk, et pildile mahuks).

Ma ei tea, kas tal ööpäevase kestvussõidu järel ennast kükki õnnestub lasta. Või siis kükkasendist püsti saada. Sest supersport-ratta peal ongi sõitja kükitavas asendis.
Pärast Rootsit kuulis Rohtlaan, et kestvussõidu tiim number üks maailmas - seesama Inglise Phase One - otsib uut sõitjat. Saatis neile meili.

Tiimi juht ja omanik Russell Benney uuris sutt Rohtlaane tausta ja talle oli pilt selge: "Kui raha leiad - võtame meeskonda. Sõiduproov ei ole vajalik. Kui ise tahad, võid siia tulla ja meiega koos harjutada."
Siiski - enne meeskonda võtmist tuli tiimi manager ja ajas Rohtlaanega tunnikese niisama ilmaasjust juttu - sõidutaseme kõrval on oluline, kas inimesed sobivad, kas saadakse ühtmoodi naljadest aru.

"Ja sa saad inglastega ühtmoodi naljast aru?" vajub mul Rohtlaant kuulates karp lahti. Ma olen paar korda Inglismaal inglastele üritanud anekdoote rääkida ja alati on olnud reaktsiooniks jäine vaikus.

"Mul ei ole probleeme," naeratab Rohtlaan. "Pärast sõitu istume kuskil kõrtsus, on sõitjaid, kes võtavad siis paar õlut, on neid, kes ei võta. Ja siis on küll koos lahe olla."
Ah soo - mis see kestvussõit on, mille MMil Rohtlaan kaasa teeb? Kolmemehesed meeskonnad sõidavad kordamööda ühe ja sama ratta otsas ühtsama ringrajatiiru. Mõnikord 12 tundi järjest, mõnikord 24 tundi järjest. Seitse etappi aasta jooksul maamuna eri otstes. Juulis Suzuka ringil Jaapanis. Augustis tuleb Saksamaal Oscherslebeni 24tunnine etapp.
Marko, kui üks ratas peab ööpäev järjest sõitma, siis võib juhtuda, et tal pudeneb hulk osi tee peal küljest ära ja tuleb välja vahetada, eriti kui rattaga kukutakse. Kust näha on, et see on lõpus veel see ratas?
"Raami ja mootori number peavad samad olema - ehk siis need tükid peavad võidusõidu algusest lõpuni ära sõitma - kõik muu võib välja vahetada."
Ja kui siva puruks kukkund rattast uus kokku lapatakse?
"Minutitega. Sõitjaid vahetatakse tunni tagant. Sõitjat vahetades vahetatakse välja veljed-rehvid ja see võtab aega 20 sekundit. Ja piduriklotsid. Aga juhtub ka apse. Hollandis oli meil elektrisüsteemi viga, mille lahendamine võttis kümme minutit. Kaotasime kohti. Hiljem hakkasime kohti ettepoole tagasi võitma, aga vahe oli liiga suur."
Mitmendad te praegu pärast Hollandit-Hiinat-Hispaaniat olete?
"Ma ei teagi," on Rohtlaan muretu, "ma ei ole järele vaadanud," ja ta uurib kohe järele. "Kaheksandad. Hiinas kukkus Henry Fincher põlve sodiks ja me sõitsime poolaka Alex Dubelskiga kahekesi kogu võidusõidu läbi. Ja tulime seitmendaks. Polnud  paha. Hispaanias tulime ka seitsmendaks.
Mind võeti juuniortiimi, aga Suzukas pannakse vanade meeskonda sõitma. Suzuka raja õppisin juba pähe."
Kustkohast?
"On üks arvutimäng, kus rajad on detailideni olemas."
Vangutan pead. Arvutimäng. Sama rääkis Urmo Aava - et õpib sõitu arvutimängu mängides. Et simulatsioonid on niivõrd tegelikkuselähedased. Ja mina olen mõelnud, et virtuaalsus on reaalsusest kaugel. Kunagi on mulle räägitud, et kui poksija matši öö enne peas läbi poksib, on ta gongilöögiks kustund mees. Aga näe - võib olla nii ja naa.
Loba Rohtlaanega ajame Pärnu ringraja ääres, kus võistleb Rohtlaane oma Eesti tiim. Rohtlaan ise muide enam Eestis rajale ei lähe. Kuigi on 14kordne Eesti meister ja 1997-99 ja 2001-03 ametlikult meie parim ringrajasõitja. Nüüd ei tee ta Eestis rajal trenni ka mitte. Miks? Sest rada on nii nõrk, et siin sõites võib õige sõidutunne käest minna.
Vahel jumalat ka palud enne võistlust? Et ei kukuks või et võidaks. Või ei hooli millestki peale iseenda?
"Jumalat ei palu. Aga ma tõmban alati enne parema kinda kätte ja enne vasaku saapa. Ja tsiklile lähen peale vasakult.
Paljudel võidusõitjatel on oma rituaalid, näiteks Trullil vormelis. Ja Trullil on üks saabas sinine, teine punane. Mootorratturitest on Dean Ellissonil üks kinnas punane ja teine sinine."
Võibolla tekib neil käte ja jalgade vahel siis elektrivool? Kui sul peaks kogemata esimesena kätte minema vasem kinnas ja jalga parem saabas - mis siis saab?
"Midagi ei saa. Tähelepanelik peab olema kogu aeg. Kukkumised on motospordis paratamatud. Nagu autospordis spinn ehk piruett."
Ah sa pagan, mõtlen, neid spinne tehakse autodega ju iga jumala päev. Ju siis tsiklitega kukutakse ka. Ju on õpitud suurtel k iirustel kaunilt kukkuma. Aga pikalt ma selle üle mõtiskleda ei taha, sest muidu on pärast raske oma tillukese tänavasõiduratta peale istuda.
Rohtlaan on suur voluntarist ja fatalist korraga. Nii vist peabki. Võidusõidus.