Kubricku
“Eyes Wide Shut”,
Lynch
'i filmid ja
Piranesi
varemete-graafika (ta elas muide umbes samal ajal kui toimub “Rooma päeviku” tegevus – 18.sajandil). Konkreetset süžeed nagu õieti ei olegi - paljud tegelased ilmuvad siin eikusagilt ja kaovad samuti pimedusse, taustaks antiigi varemed ning hämarad võlvialused. See raamat keelab meid üsna kenal kombel usaldamast liiga palju seda, mida näeme (meenub surematu lause: “The owles are not what they seem” Twin Peaks`ist).

Ristikivi vana ja väsinud maailma (=õhtumaine) metafüüsika on meeldivalt kurb, arusaamatu ja romantiliselt dekadentlik. Osades: rändrüütlid, tänavalapsed, teisikud, mustlased, röövlid ja parunessid. Ning allakäinud mässavad antiikjumalad, kelle viha on täitnud õhu väävlihõnguga ja kes abitult proovivad Madonnat ja Last rünnata. Mäletan, et keskkooli päevil vallandas mul selle raamatu lugemine seletamatult hirmsa sürrealismipalangu ning mu kirjandid muutusid kohati täiesti talumatult keeruliseks ja absurdseks. Hea kirjandusõpetaja oli seega väga imelikku olukorda pandud – minu alati kenad viite-väärt kirjandid olid moondunud milleks palju kahtlasemaks ja tabamatumaks. Sel hetkel kohustuslikust “Tõest ja õigusest” sai mul metafüüsika ja mässu lipu all hoopis õõvastav triangel, mille tegevus leidis aset soolaukas ning tegelasteks saatürid-haldjad. Nii saingi vahepeal kirjandite eest pidevalt kaks hinnet: 2 ja 5. Igaks juhuks.

Roomaga linnaga on mul omad sotid. See on ääretult põnev linn: suur, vana ja tark, kuid üsna ettearvamatu. “Jumalate huku ja mässu” kohalolu on seal pidevalt tunda. Vaevalt, et maailmas on teist paika, kus Jumalate kontsentratsioon nõnda kõrge on kui Rooma linnas. Ning ma olen seal, nende läheduses, veetnud oma elust paar ilusaimat kuud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid