Sisserändajad Bangladeshist, Pakistanist, Sri Lankalt? Idaeurooplased (sh eestlased?), kes tema sünnisaart piiravad? Liibanoni sõja põgenikud?

Karta on, et mitte väga.

Aga karta on ka, et Aphrodite meeldimised või mittemeeldimised ei lähe suuremale osale Küprose rahvast üldse korda. Kui tihti meenub meile Kalevipoeg? Temanimelist šokolaadi süües? Ka Küprosel tuletab Aphrodite end meelde peamiselt veel vaid veini kujul (tema nime kannab näiteks kohaliku alkoholihiiu üks levinuimaid veinimarke). 

Nipernaadid on saareriiki sattunud üsna märkimisväärsel ajal. Vahetult enne reisi saame teada, et Liibanonis on alanud sõda. Suur osa põgenikke evakueeritakse välisriikidesse Küprose kaudu, mis tähendab kümneid ja kümneid tuhandeid riiki saabuvaid põgenikke.

Kohale jõudnud, selgub õige pea, et nii nagu Aphroditegagi - nii ei pruugi saarel kokku puutuda ei põgenike ega sisserännanutega. Alles hiljem ummistavad põgenikud Larnaka lennujaama... 

Küprose köögi ametlik keel

Samal ajal - Larnaka teises otsas - on neljandat päeva avatud uus söögikoht.

KuDeTa (tõlkes elukirg) on ilmselt kogu Küprose saare kõige värskem kohvik-restoran. Lauad otse Vahemere kaldal, nahkdiivanid, lainete taktis voolav muusika - meie mõistes kõige ehedam lounge.

Õhtu. On esmaspäev. Õige ööelu alles algab.   

"Igal õhtul 75 tellimust!" See on 17aastane Siim, saare mitteametlik šašlõkimeister.

 "No ära valeta, Siim!" manitseb Inga, peakoka Tiit Treve abikaasa, peretuttava poega. Alguses pole Ingat näha, hetke pärast tõuseb umbse köögi teisest nurgast Inga peanupp.

Turistid ega kohalikud isegi ilmselt ei aima, et selles köögis kehtib peaaegu ametlikult eesti keel. Peale Inga, Tiidu ja Siimu töötab siin Andrus (23), vanusest hoolimata maailma näinud noormees. Viimati elas ja töötas ta samal alal Londonis.

Tiit Trevet võib pidada julgelt ühe Küprose eestlaste kommuuni pealikuks. Ta on pruun vitaalne härra. Avanud korra juba Larnakas eestlaste söögikoha Viking House, aga "riisus sellelt koore ning nüüd peab natuke palgatööd ka tegema".

Ta on veendunud, et varsti teeb Küprose Viking House uuesti uksed lahti. 

"Küprose köök on täielik müüt," jätkab Tiit. Andrus hakib basiilikut.

"Filosoofia, toidust lugupidamine täielikult puudub." Mis tähendab, et tõeliselt head toitu kohalik hinnata ei oska.

Võib-olla see ainult tundub nii, mõtleme, sest nagu Tiit ise kohe tunnistab, polnud söögikoha käive päris see, mis ta lootis. Aga hiljem tuleb Tiiduga siiski nõustuda - head sööki Küproselt naljalt ei leia.

Kummaline, aga vastu kohalike söögitavadele tegutseb ka praegune KuDeTa. "Meid võeti punti, et me teeksime midagi erilist. Koha omaniku (Austraalia taustaga ettevõtja) mentaliteet on õnneks teine." Tiidul veab, ta saab endiselt teha seda, mis talle meeldib, ja h&aum l;sti. KuDeTa menüü panid nad kokku koo s Ingaga.

Rõõmu tegev surnuaed?

"Kas te surnuaial käisite juba?" küsib Tiit.

Ei, küsimus ei ole õnneks seotud sõjapõgenikega...

"Minge, vaadake! Näete aastaarve - mitte keegi ei sure Küprosel enne, kui on 80-85 täis. Mis Eesti mehe keskmine eluiga praegu on?"

Selles lauses peitub iva - miks kavatseb Tiit Küprosele elama jääda. "Ja õhtuti ei pea nuputama, mis ilm järgmine päev võiks tulla - võtab stressi maha."

Pojad, kes Tiiduga seni siin olid, läksid siiski esialgu veel Eestisse kooli tagasi. Nende asemel on selles Eesti peres poegadeks nüüd Andrus ja Siim. 

Mitteametlikel andmetel elab Küprosel praegu alaliselt vähemalt paarkümmend eestlast. Keegi ei tea, kui palju on saarel siia ajutiselt tööle tulnuid.

Kell on äkki palju. Tiidul läheb köögis kiireks: "Minge, võtke väljas üks vein..."

Õues on läinud pimedaks, ainult linnatuled peegelduvad meres. Ilusad tuled, mis ikka ja jälle üle taevalaotuse vilguvad, tähistavad Liibanonist lennukiga siia saabuvaid põgenikehorde - aga seda ei pruugi KuDeTa kohvikus istuvad külalised märgata.

Unistus oma majast

"Ma olen alati unistanud, et mu õues kasvaks granaatõunapuu!"

Mägedes asuv linnake Pano Lefkara meenutab suuruselt küll pigem küla. Pano Lefkarast on sirgunud kaks Küprose presidenti ja seda linnakest loetakse üheks selle saare vanima asustusega paigaks. Siinsete majade omanikke peetakse valdavalt "prominentseteks", nii on lihtsalt kujunenud, ja siin suvitab ka Küprose Vabariigi praegune president Tassos Papadopoulos.

Siin elab oma perega ka Kadri, särav Eesti tüdruk.

Kolm aastat tagasi tuli Kadri Küprosele turismireisile - nüüd on temast saanud Kadri Barr, Jon-Paul Barri abikaasa. Neil on ehitus- ja restaureerimistöödega tegelev perefirma ja tööd rohkem, kui teha jõuaks. Neil läheb hästi ja unistus granaatõunapuust hoovil on käega katsutav. Maja on välja vaadatud (ikka granaatõunapuudega sisehoovis) - nüüd  ootab noor pere, et pank laenu annaks.

Joni vanemad on Suurbritanniast siia kolinud kunstnikepaar, siin elanud juba 19 aastat. Suur mäekünkale ehitatud maja on asju täis nagu muuseum.

Kadri: "Siin on rohkem tavaari kui Küprose rahvamuuseumis." 

Nagu Eesti saartel, on ka siin tendents sinnapoole, et ilusamad kohad on endale suvilaks ostnud juba välismaalased - peamiselt Vana Euroopa riikide elanikud.

Oli see Exclusive shop, mida püha mees Lefkaras sisse õnnistas? Meenub hoopis askeetlik pildike peaaegu saare teises otsas Liopetris. Külastasime seda küla päev varem. Magamistoa kaks voodit oli 85aastane Anna koos oma sama eaka vanahärraga viinud suveks sisehoovi. Toas kivipõrandal haigutas nüüd tühjus. Rohkem esemeid siin pole. Teises toas: vana televiisor, püha- ja perepildid selle peal. Ongi kõik.

Aeg tiksub aeglaselt. Rohutirtsud siristavad.

Poolakad, slovakid... eestlased 

Tiit Treve usub, et eestlastel on Küprosel hea renomee. Eestlastest tunduvalt enam on saarele õnneotsijaid saabunud Poo last ja Slovakkiast; kuigi Bulgaaria ja Rumeenia ametlik ELiga ühinemine on alles ees, ka neist maadest.

 "Kohalike jaoks on kõik kerge!" See on Monika, 30aastane poolatar, kes juba mõnda aega on Küprosel elanud. Rõõmsameelne ja sõbralik, läheb ta seda öeldes korraks torssi, kõlab isegi kibestunult.

Saare idaossa, Achna ja Avgorou külade vahele jääb pisike sogane karjäär. On kalapüügipäev. Ka siin, Nikosiast ja Larnakast eemal, pole põgenikest jälgegi.

Lefkosiast on siia kala püüdma tulnud Monika koos elukaaslase Simose (23) ja veel ühe sõbraga.

Küprosel on Poola Monika alustanud uut elu. Praegu üürivad nad Simosega korterit, nad on elanud koos aasta. Monika on administraator konverentse korraldavas firmas. Kui Monika Simosega ei abiellu, aga tahab siiski pangast laenu saada, peab ta koguma kolm-neli kohalikku käendajat, ja ka siis ei pruugi ta laenu saada. Selline on Küprose poliitika siinsete Ida-Euroopa õnneotsijate vastu. Igatahes parem kui päris Pakistanist ja Bangladeshist tulnute vastu, teab Simos: "Nemad töötavad pühapäeviti - siis, kui teised kala püüavad."   

Elu läheb kallimaks

"Too expensive!" ("Kõik on liiga kallis!") See on Isa George, kes niimoodi hüüatab. Isa George aitab meil külastada üht sõjapõgenike laagrit.

Ta on Küprose maroniitide kirikust, täisnimega George A. Houry. Meeldiv must habemik, kes on tegev ka heategevusorganisatsioonis Caritas.

Liiga kalliks on hinnad tema arvates ajanud turistid (turism on Küprose suurim tuluallikas) ja siit tööd otsivad idaeurooplased.

"My dear!" (Kullake!) Nüüd pöördub George ühe Nipernaadi poole juhi kõrvalistmel, tema autos.

"You have to put it on!" (See tuleb sul peale panna!) Sirutab käe välja ja tõmbab vilunud liigutusega turvavöö peale. "Kui sa just ei taha järgmised kuus kuud veeta vangis..."

Meenub, et eelmisel päeval ei märganud me kumbki mägedes vööd peale panna... Aga me ei sõitnud kiiresti, 30 kilomeetrit tunnis.

Kuus kuud!? Arvestades, kuidas siin maal juhilube saadakse (kohalikud eestlased: "Eksam läbitakse tabureti peal sõitu matkides"), siis vahest on need kuud isegi õigustatud.

Aga rahateema juurde jõuame veel korduvalt tagasi.

Räägime keskmistest palkadest. Isa George pakub selleks 1000 dollarit, mis ümberarvutatult pole sugugi paha - üle 12 000 Eesti krooni. Võrdluseks: Eesti keskmine palk jääb 8000 krooni kanti.

Teine Küpros

Shakira laul kostab kuskilt Caritase maja hoovi, päike paistab jälle (või ei märganud me seda vahepeal?) ja üksik kass jookseb aeda püstitatud mälestusmärgist risti varju. Aga varju ta vaevalt leiab, sest päike otse pea kohal surub varjud siin päris pisikeseks. 

Oleme tagasi jõudnud põgenikelaagrist Nikosia lähedalt. Olek on morn. Täname isa George'i - vabandame, et raiskasime tema aega. "It's not time to pray - it's time to serve!" Asi Liibanonis on läinud karmiks... Me v eel ei tea, et meie kojujõudmine viibib. Et juba samal ööl upub meie lennujaam põgenikesse.

Veel &o uml;ö edasi. Saabume lennujaama varakult. Satume jälle samasse unenäkku. Bussid voorivad, lapsed nutavad, kõik hakkab uuesti pihta... Seisame jahedas saalis, seljakotid seljas.

Istuda pole kuhugi, sest pinkide peal magavad lapsed. Keegi toetab pea suurele kohvrile, selles on kogu tema kodu. Ängistav on.  

Järsku kallistab keegi ootamatult selja tagant. Monika, seesama poolatar, äratab meid poolunest. Monika on ööle ja saalis valitsevale masendusele vaatamata reibas ja rõõmus. Talle saadeti Poolast uus õng, aga see on tee peal katki läinud - mõni asi! -,  sõbranna viib tagasi, saatku uus!

Hommik pole veel saabunud, kui õng ja lennuk koos meiega õhku tõuseb. Kiikame pisikesest aknast välja. Pime. Liibanoni pole näha.

Uni jätkub. Pommid lendavad, keegi kaotab isa, kellegi lapsed astuvad just praegu laevalt maha, et sõita bussiga lennujaama ja sealt juba edasi Prantsusmaale, Kanadasse, Ameerikasse, Austraaliasse... Kuhugi, kus alustada uut elu.

Mõne aja möödudes ärkab ilmselt sellest unenäost ka Küpros. Siis saab ta keskenduda jälle idaeurooplastele.