Tule taevas appi!

Juhan Parts oli põlvili jäisel kivipõrandal, tema soonilised töömehekäed küünitusid taeva poole ja veretute huulte vahelt kostis südantlõhestav palve:

“Meie Isa, kes Sa oled taevas. Pühitsetud olgu Sinu nimi. Ärgu Savisaare riik tulgu. Savisaare tahtmine ärgu sündigu ei Toompeal ega ka linnavalitsuses. Meie igapäevast sponsorraha valimiskampaania läbiviimiseks anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad reklaamiagenturidele ja mainekujundusfirmadele, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid opositsiooni, vaid aita meid võimule. Sest muidu on Savisaare päralt riik ja vägi ja au igavesest ajast igavesti. Aamen.”

Nõndasamuti põlvitasid ning palusid ka kõik teised vahvad respublikaanid: nii vanad kui ka noored, nii mehed kui ka naised, nii targad kui ka lollid – ja nende hulgas põlvitasin ja palusin minagi, õnnetu neeger, sel talvisel Maarjamaal Anno Domini 2003 enne Riigikogu valimisi.

Mul oli selline tunne, et suren, kui kohe lonksu viina ei saa. Kirikus oli kohutavalt külm ja orel üürgas nagu Jeeriku pasun.

“Misjaoks ometi me peame nii sageli kirikus käima?” sosistasin kõrvalolijale. “Ma saan aru, et ühe korra pappidelt õnnistust vastu võtta on täitsa okei. Aga iga nädal mitu tundi kirikus koogutada... See läheb nüüd küll liiale!”

“Kas sina siis ei teagi, et iga ristiinimese kohus on pühapäeviti kirikus käia?” vastas naaber vagalt. “Ja nõndasamuti talitab ka üks kristlik erakond, kes Res Publica ju kahtlemata on. Õige asja nimel võime me hommikust õhtuni Jeesusele Kristusele hümni laulda.”

“Aga ütle, kulla kaim, miks te seda Savisaart nii koledasti pelgate? Mina tean Edgarit juba Rahvarinde päevilt ja võin kinnitada, et ta on tegelikult üks päris muhe kuju. Nalja-, napsi- ja naistemees! Ei Savisaare valitsemisest sünniks miskit paha. Ja juba puhtalt õigluse huvides võiks vanal Etsil lasta nüüd ka natuke riiki juhtida.”

Kuid minu uus tuttav muigas kavalasti ja ütles:

“Arkaadi, ma vaatan, sa oled ikka päris naiivne! Kas sa näiteks tead, kes on Rein Veidemann?”

“Muidugi tean! Rein on minu hea sõber sõjaväeajast. Me olime koos Vene kroonus, sõitsime ühes tankis.”

“Aga kas sa seda tead, mida õhtuti Veidemanni köögis tehakse?”

“Tean ikka,” vastasin mina. “Alguses teeb Andra süüa ja siis tuleb Rein ja sööb kõik ära!”

Vestluskaaslane raputas ägedasti pead.

“See kõik pole sugugi nii lihtne! Aga mis siis saab, kui Andra on magama läinud? Mis siis Veidemannide köögis juhtuma hakkab?”

“Seegi on mulle hästi teada! Rein helistab, kui Andra uinub, ja siis ma võtan pudeli viina ja lähen talle külla.”

“Aga hiljem? Mis hakkab Veidemannide kodus sündima siis, kui viin on otsas ja sina oled ära koju läinud?”

“No mis seal ikka sündida saab?” imestasin mina siiralt. “Küllap Reingi poeb oma eide kaissu ja võtab ette imelise rännaku unemaailma! Või arvad sa, et ta joob üksi edasi?”

Naaber ohkas.

“Vaat see tulekski välja uurida! Kuni me seda ei tea, tuleb kõigil tões ja vaimus Jumalat paluda.”

Korraga puhkes tagapool kõva lärm. Nägin, kuidas Leinatamm ja Võrno lohistasid üht haledat kuju kraedpidi väljapääsu poole. Mehike põtkis vastu küll, aga või sa siukeste rammumeeste vastu saad! Nagu takukoonal lendas ta pühakoja uksest välja.

“See on Mihkel Tiks,” ütles naaber. “Kurivaim on ennast jälle salaja meie pühale üritusele sokutanud!”

Jumalateenistus jätkus. Valimi steni jäi kurat teab palju päevi ja öid.