Eelmises lehes raputas endale tuhka pähe minu hea hõimukaaslane Mike Emelai. Järgmisel nädalal astub enesekriitilise sõnavõtuga üles Joel de Luna naaberhõimust. Aga täna on minu kord.

Olin 18aastane noormees, kui ühel pimedal ööl ronisin Kullarannikul ankru heitnud Nõukogude Eesti kalalaeva pardale ning peitsin end kapteni kajuti riidekappi. Minu kohalolek avastati alles siis, kui laev oli juba kaugel avamerel, auriku ümberpööramisest ei saanud juttugi olla ja nii jõudsingi pärast 8 nädalat kestnud mereretke teie vabariigi kaunisse pealinna, iidsesse Tallinna.

Olin unistanud õpingutest Moskvas, Lumumba-nimelises ülikoolis, kuid saatuse tahtel sai minu alma mater’iks hoopis Tartu Riiklik Ülikool.

Just seal, Pälsoni tänava ühiselamus, sooritasin oma esimesed teod. Mõte nendest toob mulle pisara silma. Linnar Priimägi, Peeter Künstler – andestage mulle, sest ainult seal kus on süüteod, on ka andestus. Olgu Jumal mulle tunnistajaks, et ma tahan vabandada, sest pole oluline, kas Toomas Savi sundis mind nendele tegudele või tegin ma seda kaastundest, et aidata Sirje Endret ja Peeter Tulvistet, või nõrkusest, et näidata Edgar Savisaarele, et ma suudan ära teenida tema lugupidamise.

Praeguste sündmuste käigus küsivad paljud, miks ma hülgasin oma karjääri sääraste tegude pärast. Jah, ka mina küsisin endalt sama. Minust oleks võinud ju saada popstaar või modell, aga sai hoopis kultuuriajakirjanik ja hiljem poliitikategelane. See on kohutav! Ja päris lõpus, häbi tunnistada, olin Arnold Rüütli kõnedekirjutajaks.

Kui kõik algas, õpetas Rein Veidemann:

"Arkaadi, otsi Jumala riiki, siis tuleb kõik ülejäänu ise. Sa ei pääse temast, sest sa oled nagu kuldkalake, kes ei leia pelgupaika." Ma käisin mõnda aega Veidemanni sõnade järgi, siis aga loobusin.

Oma nõrkuse tõttu lasin ma end ahvatleda ükskõik mis vahenditega aitama jubedas armetuses ja pisarates sõpru. Olin nii rumal, et ei taibanud, mis oli Olari Taali sõnade taga: "Hei, Arkaadi, kus on sinu koht? Tule Res Publicasse! Meie hulgas pole rassismi, aga sa pead tõestama, et oled oma."

Paljud ehk ei teagi, milliseid luupainajaid näeb üks äraostmatute hulka sattunud inimene: Ken-Marti Vaher, Indrek Raudne, Taavi Veskimägi, Urmas Reinsalu.

Tõnis Konsist ja Reet Roosist ma parem ei räägi üldse.

Ei läinud kaua aega, kui kiusatused mind uuesti tabasid ja minu tunnetele koputama hakkasid. "Näedsa, sinu vana sõber Tõnis Palts võeti uurimise alla. Vahet ju pole. Keegi ei usu, et sa Paltsu äridest midagi ei tea."

Mul hakkas meeletu hirm, sest hulk rikast rahvast oli juba jamade sisse sattunud. Nutt ja hala kaikus üle Tiskre küla ning paljudel naistel ei olnud isegi 25 000 krooni, et õhtutualettide juurde uusi pärleid ja kindaid osta, et oleks vähemalt, millega presidendi vastuvõtule minna.

Ma kuuletusin oma süütundele, nagu oleksin mina vastutav nende ebaõnnestunud äride ja börsitehingute pärast. Süütuid lapsi nähes ma andsin järele ja elasin ebaausat suhtekorraldaja elu kuus kuud, pakkudes neile soodsat PR-teenust, kuni kõik nende jamad said ära klaaritud ja paljud valiti isegi Riigikokku. Aga nad ei olnud nõus lõpetama ja tahtsid jätkata.

Aga ma lahkusin nende juurest ja ronisin salaja ühe Senegali tankeri pardale, mis Tallinna sadamas seisis. Tahtsin sõita Aafrikasse, et sellest kõigest eemale pääseda. Ema ei lasknud mind lehtonni sisse, kuni ma ei ole Jumalale kõike üles tunnistanud ja palunud oma tegude eest Eestilt andestust. Ema nägi nägemust, kus talle avaldati kõik minu teod.

Niisiis tulin tagasi, et heastada tehtud inetused. Tahan veel kord öelda: ma kahetsen kõikide eestlaste ja tegelikult ka kõikide eesti rahvusvähemuste ees, keda minu teod otseselt või kaudselt puudutasid. Ühtlasi annan südamest andeks ka Juhan Partsile, sest ta ei tea, mida ta teeb.

Tõesti, ma enam ei tee. Keskendun edaspidi popmuusikukarjäärile, peagi ilmub bensiinijaamades müügile minu esimene plaat, kõigevägevam Jumal kaitsku teid selle eest.

Aamen.