Kahe kuuga on kaitseväe rahuvalveoperatsioonide keskus valmistanud ette 32 mehe saatmise Iraaki. Veel kunagi varem pole Eesti sõdurid saanud nii ohtlikku ülesannet. Pärast otsese sõjategevuse lõppu on Iraagis tapetud üle 40 ameerika sõduri, haavatuid on kümneid.

Eesti vabatahtlike relvad ja varustus on juba pakitud. Teekond sõtta võib alata kasvõi homnepäev. Nii meeste nimed kui nende täpne ülesanne on saladus. Kuna kaalul on rohkem kui elu, võtab intervjuust osa ka kaitseväe PR-ülem Peeter Tali.

Kas Iraaki läheb ka mehi, kel on juba kogemus “väga soojade maadega”?

Kapten Peda:Missioonikogemus on umbes pooltel meestel. Aga see ei olnud valikul põhiline.

Mis siis oli põhiline?

Kapten Peda: Sobivus tegutsema kriisiolukordades, pingetaluvus. Rühmaülemal on olemas ka kogemus “soojade maadega”.

Kapten Tali: Tal on veel eks-Jugoslaavia kogemus.

Kuhu lähevad Eesti jalaväelased - USA, Briti või Poola okupatsioonitsooni?

Kapten Tali: Seda me ei saa öelda.

Kelle pihta meie mehed seal lasevad?

Leitnant Lainjärv: Kõikidel missioonidel on õigus avada tuli enda kaitseks. Aga mitte kellelegi ei ole kunagi antud õigust tulistada kedagi kontrollimatult ja huupi.

Tuli meeste valikul ette seda, et keegi vabandas: läheksin, aga pere ei luba?

Kapten Peda: Ei tea selliseid juhtumeid.

Saavad mehed ikka aru, et nad lähevad sõtta?

Kapten Peda: On suur vahe, kas on aktiivne sõjategevus või ei ole. Seal, kuhu meie mehed lähevad, on aktiivne sõda tegelikult lõppenud.

Kuidas täpsemalt mehed Iraaki minekuks välja valiti?

Leitnant Lainjärv: Personalivalik põhineb nii tsiviil- kui militaaralal paljus subjektiivsetel hinnangutel. Kõike on võimatu testida. Inimese tegelik väärtus selgub tegelikult tihti alles kriisi puhul. Aga oleme võimelised ka “inimese tänavalt” välja koolitama.

Kõik mehed olid vabatahtlikult minekuga nõus ja on kirjutanud sooviavalduse. Mitte kedagi pole vähimalgi määral mõjutatud, et ta peab minema, isegi mitte lähtudes professionaalse sõduri staatusest. See on täiesti välistatud.

Kas keegi meestest araabia keelt oskab?

Leitnant Lainjärv: Kindlasti mitmed oskavad öelda “tere” ja veel mõned sõnad. Üksuse koosseisus on mitu inimest, kes varem on olnud Liibanonis. Sealt on üht-teist külge jäänud.

On neil oma tõlk?

Kapten Peda: Tõlgid on brigaadi tasemel, vastavalt vajadusele.

Aga mingi raamatuke ikka on neil taskus, väljenditega: “Käed üles!”, “Astu kaameli seljast maha”?

(Vali naer)

Mingit araabia-eesti sõnastikku ei ole?

Leitnant Lainjärv: No kas te olete näinud seda raamatulettidel? Ei ole.

On neile peetud loenguid araabia kultuurist, tavadest?

Kapten Peda: Välisministeeriumist käis üks inimene… Nime hetkel ei meenu.

Kristiina Ojuland?

Kapten Tali: Ei, teda me mäletaks. See oli Iraagi-spetsialist.

Leitnant Lainjärv: Mittemilitaarsetel inimestel on ettekujutus, et on vaja aastast või pooleaastast ettevalmistust, tohutu treening. Põhjamaade kogemus näitab, et nad võtavad inimesed kokku kolm nädalat enne, viiakse läbi missioonieelne treening ja saadetakse üksus välja.

Leitnant Lainjärv, teil endal on Liibanoni kogemus. Mida tähendab olla sõdur sealses kliimas?

Leitnant Lainjärv: Liibanoni ei saa võrrelda Iraagiga. Nii klimaatiliselt kui geograafiliselt on see erinev piirkond. Meie paiknesime Golani kõrgendikel, kus talvel tuli maha paks lumi. Miinuskraadid külma. Iraagis lumega küll probleeme ei teki.

Aga suvel on probleemiks meeletu kuumus. 40-50 kraadi varjus. Põhjamaa inimesel on seda raske taluda. See eeldab spetsiaalse varustuse, ka riietuse olemasolu, mida Eesti kaitseväel kahjuks veel ei ole.

Mis vormis mehed sinna lähevad?

Leitnant Lainjärv: Sama mundriga, mis meilgi praegu seljas. Kui läksime Norra pataljoni koosseisus Liibanoni, siis kasutasime Norra mundrit. Meil oli khakivärvi kõrbevarustus, lühikesed püksid, kõrbesaapad, barett ja nokatsmüts.

Kas mehed lähevad Iraaki lühikestes pükstes?

Leitnant Lainjärv: See on praegu probleem.

Kuid nad saavad selle varustuse kohapeal?

Kapten Peda: Nad saavad kõrbesaapad. Relvastuses ei ole erilist vahet, kas olla siin või seal. Ei ole olemas erilisi “kõrberelvi”. Need, mis saime omal ajal Iisraeli relvatehinguga, sobivad väga hästi.

Leitnant Lätte: Missiooni etteplaneerimise aeg on tavaliselt 18 kuud. Praegu on olnud see kaks kuud - veidi liiga lühike, et kõiki nüansse arvestada. Aga olen kindel, et kui sinna peaks kunagi minema järgmine missioon, lähevad nad juba Eesti vormis, mis on spetsiaalselt nendeks kliimatingimusteks valmistatud.

Leitnant Lätte: Kui Eesti riik on juba üle kümne aasta vana, siis pole loogiline, et me saadame mehi välja Taani või Ameerika vormis. Tahame Eesti vormis minna.

Eesti lipuke on ikka külge õmmeldud, või kannavad mehed USA lippu?

Kapten Peda: Eesti lipu all, loomulikult.

Kui palju Iraaki minejaid kaitsepoogitakse?

Kapten Peda: Kollatõbi, tüüfus, koolera. Kokku seitse erinevat pookimist.

Leitnant Lainjärv: Olulist vahet ei ole, kui ka turistina sinna piirkonda sõita. Kui tahad saada kusagilt elukindlustust, nõutakse vastavaid pookimisi. Meie mehed lähevad kõik elukindlustusega.

Kui suur see on?

Leitnant Lainjärv: Summa mehe kohta väga suur ei ole. Üle 100 000. Aga lisaks on riiklik garantii - halvimal juhul kümne aasta palk.

Kapten Tali: Ma ei viiks teemat nii morbiidseks, aga vajadusel tuleb ka sellele mõelda.

Kas Iraaki lähevad ainult Eesti mehed, või on mõni naine ka?

Leitnant Lainjärv: Ei ole.

Kapten Tali: Meie Kosovo missioonil on küll kümmekond naist.

Kas mõni naine tahtis Iraaki?

Kapten Peda: Ei tea küll, et oleks sellist soovi avaldatud. Meil ei olnudki sellist tüüpilist konkurssi, kus järjekord olnuks ukse taga.

Leitnant Lainjärv: Eestis on demokraatlik riik, kus sugudevahelist erinevust ei tehta. USAs näiteks lahinguüksustes naised ei teeni. Eestis tekib vastav arutelu ehk siis, kui esimene reaalne lahinguolukord on toimunud. Siis hakatakse vaatama, kas tasub sinna naisi saata või mitte.

Mina isiklikult ei pea õigeks naisi lahinguüksustesse ja kriisikolletesse saata. See tekitab psühholoogilisi pingeid üksuse sees. Kui seal on kasvõi üks naine, siis paratamatult me ju kõik oleme inimesed. Tekivad mingid seksuaalsed pinged. Mehed käituvad võib-olla teisiti, kui nad normaalselt käituksid, lähtudes õrnema soo esindaja juuresolekust. See võib nõrgestada üksuse vastupanuvõimet.

Leitnant Lätte: No woman, no crimes! (naerab)

Milline on meeste psühholoogiline ettevalmistus Iraaki minekuks?

Kapten Peda: Sõjaväe peapsühholoog major Harri Ints pidas neile loengud. Teemad olid käitumine kriisiolukorras, stressiga toimetulek.

Kas on võimalik, et keegi Iraaki minejatest ei ole üldse lehti lugenud, ega kuulnud, mis seal toimub?

Leitnant Lainjärv: Meie tingimused on karmid. Võtame vaimselt ja füüsiliselt terveid inimesi, vähemalt keskharidusega. Nad peavad olema kohtulikult karistamata. Rumalaid inimesi kindlasti ei ole.

Kas Eesti sõduritele Iraagis kehtib Eesti, Iraagi, USA, Poola või mingi muu seadus?

Kapten Peda: See on paika pandud Eesti-USA vahelise vastastikuse mõistmise memorandumiga, kus on detailselt kirjas, kuidas mingeid vastuolusid lahendada.

Leitnant Lainjärv: Eesti kodanikele kehtib Eesti seadus olenemata, mis maailma piirkonnas ta viibib ning rahvusvaheline seadus. Ka Genfi konventsioon - sõjaõigus.

Kapten Tali: Distsiplinaarvõim on Eesti maaväe ülemal.

Iraagis pole regulaararmeed, seal käib partisanisõda. See on ju hoopis teine olukord.

Leitnant Lainjärv: Kes on üldse sõjaõiguse kohaselt combatant?

Seda võiks küsida neilt, kes istuvad Guantanamo baasis puurides.

Leitnant Lainjärv: Praegu kehtiva sõjaõiguse kohaselt combatant ei pea isegi mundrit kandma. Oluline on see, et nad alluvad ühtsele juhtimisele, neil on relvad ja nad võitlevad.

Leitnant Lätte: Relv peab olema nähtaval. Kui relv ei ole nähtav, siis on ta bandiit.

Kui palju kaalub ühe Eesti sõduri varustus Iraagis?

Leitnant Lätte: Me ei ole seni kasutanud missioonidel kuulivesti, üksnes kergemat killuvesti. Üksus, mis praegu välja läheb, on varustatud väga heade ja kõigile standarditele vastavate kuulivestidega.

Leitnant Lainjärv: On vale ettekujutus, et sõduril on suur seljakott seljas, sellega ta seisab postil ja jookseb igal pool ringi. Kui minnakse lennuki peale, siis on tal kaasas täisvarustus - see on suur seljakott ja mingi teine kott on tal veel käe otsas. Seda me näeme TVst, kui ameerika sõdurid lennuki suunas lähevad.

Aga minnes lahinguülesannet täitma, pannakse selga nii vähe kui võimalik. Otsene lahinguvarustus: relvad, rakmed, laskemoon. Kõik kokku ei kaalu üle nelja-viie kilo.

Palju kuulikindel vest kaalub?

Leitnant Lainjärv: 15-20 kilo.

On meestel spetsiaalne linnavõitluse ettevalmistus?

Kapten Peda: See pole spetsiaalne linnavõitlusüksus. Nad on jalaväelased, kes on saanud ka vajaliku ettevalmistuse osalemiseks linnalahinguteks.

Mis väljaõpet nad veel said?

Kapten Peda: Põhjaliku sidealase väljaõppe, meditsiinialase väljaõppe, taktika, relvaõpet, varustuse õpet, inglise keelt. Rühma lahing, rühma rünnak, rühma kaitse. Mobiilse kontrollpunkti õpe ja laskmine.

Kas õpetati ka inimeste läbiotsimist?

Kapten Peda: See kuulub üldise väljaõppe koosseisu.

Leitnant Lainjärv: Rühmas on mitu Kosovos sõjaväepolitseis teeninud meest, kel on ka hea politseialane väljaõpe.

On neil varustuses käerauad?

Kapten Peda: Jalaväel pole käeraudu vaja.

Kas Eesti sõdurid tohivad Iraagis sõjavange võtta?

Kapten Peda: Neid, kes on ilmselt vaenulikud ja suunavad rünnaku meie meeste vastu.

Leitnant Lainjärv: Lahingsituatsioonis vastane kas hävitatakse või võetakse sõjavangi.

Kas Eesti sõdur on rahukaitsemissioonidel varem inimese pihta tulistanud?

Kapten Peda: Õhku küll, aga mitte inimese pihta.

Leitnant Lainjärv: On tulistatud, aga mitte sihtides inimest. Pigem on asi piirdunud meie pihta tulistamisega. Oli üks olukord Horvaatias, kus Eesti sõdurid jäid miinipilduja tule alla.Kapten Peda: Sellist olukorda ma ei tea, kus Eesti sõdur oleks kedagi sihtinud, eesmärgiga ta tappa.

Kui kauaks mehed Iraaki jäävad?

Kapten Peda: Kuus kuud.

Kas vahepeal antakse ka puhkust?

Kapten Peda: Missioon on nii kiiresti ette valmistatud, et puhkuse küsimuseni me polegi veel jõudnud. Kõigil missioonidel on olnud kolm nädalat puhkust. Kaks kuud peab olema selleks teenitud.

Millega nad puhkusele tulevad? Sõja- või reisilennukiga?

Kapten Peda: Täiesti võib juhtuda, et reisilennukiga. Kui näiteks Bagdadi lennuväli tööle läheb.

Leitnant Lainjärv: Võibolla selleks ajaks on Iraagis demokraatia taastatud ja kõik elavad rõõmsalt ning rahulikult.

Leitnant Lätte: Demokraatia taastatud, millal seal viimati demokraatia oli?

(naer)

Kas Eesti sõdur tohib oma puhkuse ka kohapeal Iraagis veeta, kui tal näiteks pole siin peret, kelle juurde tulla?

Kapten Peda: Kõigil on perekonnad.

Leitnant Lainjärv: Puhkust ei saa veeta missiooni piirkonnas. See on ka mujal nii.

Aga kui on tahtmine veeta kolm nädalat Egiptuse kuurordis?

Kapten Peda: Need, kes on missioonil Bosnias või Kosovos, võivad vabalt sõita puhkama Kreekasse või Ungarisse. Ei ole kohustust Eestisse tulla.

Mis vanuses Iraaki minejad on? Kui vanad need mehed on?

Leitnant Lainjärv: Kõige noorem oli vist 20. Vanim on kusagil 35.

Mis isiklikke asju nad tohivad kaasa võtta?

Leitnant Lätte: Neile on ettenähtud tabelvarustus. Näiteks peavad neil olema päikeseprillid, et ei tekiks silmakahjustusi.

Leitnant Lainjärv: Nad ei ole huvitatud isiklike asjade kaasavõtmisest. Erariideid ei võeta. Rahakott ja märkmik.

Kapten Peda: Lennukisse võetakse varustust kaalu järgi, see seab piirid. Mõne raamatu, või kui keegi tahab kaisukaru, saab kotti toppida. Mobiiltelefoni võib ka võtta.

Kas Iraagis on levi?

Leitnant Lainjärv: Kosovos on seitse erinevat võrku. Üldse ei välista, et USA, Poola või keegi teine paneb seal mobiilside mastid püsti. Sellist Eesti seadust, mis keelaks sõjaväelastel mobiiltelefoni kasutada, ei ole.

Kuidas kodustega ühendust saab? Internet on olemas?

Kapten Peda: Internet on, kuigi mitte Eesti, vaid ameeriklaste oma. Vajadusel saab seda kasutada.

Tohivad nad öelda ka oma naistele, kus nad asuvad?

Leitnant Lainjärv: Selle koha pealt on kindlasti piirangud. Nad ise kasutavad GPSi, mis määrab asukoha väga täpselt.

Ameeriklased jagavad Iraagi lastele mänguasju, kas ka eestlased seda teevad?

Kapten Peda: Need on psühholoogilised operatsioonid, mis toimuvad suuremate üksuste tasemel.

Leitnant Lainjärv: Aga ei välista sugugi, et Eesti üksus saab ülesande mõmmikarusid jagada. Samamoodi näiteks toitu, vett või infomaterjale.

Kuigi Eesti üksuslaste nimed on salastatud, kannavad nad seda ju Iraagis oma mundril? Seal on ju palju lääne ajakirjanikke, on’s neile intervjuude andmine seal keelatud?

Kapten Tali: Suhtlemist ajakirjanikega kontrollib CentCom (USA keskväejuhatus - toim.) Seal on kindlalt määratud, kuhu ajakirjanik saab ja mida ta teeb. Kampaania käigus olid ju ajakirjanikud kaasas.

Leitnant Lätte: Mehed ei tohi baasist ilma kuulivestita välja minna ja selle alt pole nime näha.

Kas mehed teavad, et kui iraaklannale silma pilgutada, võib sellest tulla jama?

Kapten Peda: Meil on kogemus nii Bosniast kui Kosovost. Kõik teavad, mida tähendab moslemimaailmas naisele pilgu heitmine. Sellesse ämbrisse keegi ei astu.

Leitnant Lainjärv: Sõdurile õpetatakse, et käituda tuleb reeglina nii, nagu ka omas kodus. Ega ka meil ei ole üldreeglina võõrale naisele silmapilgutamine aktsepteeritav. Tuleb käituda korrektselt, erapooletult, õiglaselt.

Mina ütleksin, et Eesti lipp õla peal võib olla pigem positiivne. Kohapeal tehakse väga suurt vahet, kust riigist keegi pärit.

Senine kogemus näitab, et Ameerika lipu all on julgeolekuriskid hoopis suuremad kui Eesti, Poola või mõnd muud lippu kasutades. Suhtumine on hoopis teine.

Milline on missioonile suundujate ettekujutus iraaklastest?

Kapten Peda: Meie ettekujutus on selline, nagu ka meedia vahendusel on selgeks saadud. Iraagi riik oli ebademokraatlik, inimesi represseeriti ja mõrvati Saddam Husseini ajal. Kogu operatsioon on ette võetud ikkagi selle rahva heaks, rahva vabastamiseks ja demokraatia kehtestamiseks.

Kas Iraaki minejate seas on neid, kes olid selle sõja vastu?

Kapten Tali: Ei ole sõduri valik, kas sõda on või ei ole. Sõdur teeb oma tööd.

Leitnant Lainjärv: Minu meelest on täiesti vale ettekujutus, et mehed lähevad sinna sõtta. Sõda on seal läbi. Meie mehed lähevad konfliktijärgsesse olukorda rahu tagama. Nad ei lähe mõttega, et kedagi rünnata, loopida granaate ja tulistada kellegi pihta. Nad lähevad täitma rolli, milles Eesti sõdur on olnud viimase kümne aasta jooksul paljudes kriisikolletes.

Kuidas Iraagis käik mõjub Eesti sõjaväelase karjäärile?

Leitnant Lainjärv: Ametlikult ei tehta Eesti sõjaväes vahet, kas inimene on käinud missioonil või ei ole. Ta võib teenida 20 aastat ainult Eestis ja omada samu võimalusi kui teine, kes on kümme korda Iraagis käinud. Mõnes teises riigis tehakse seda vahet.

Mis auastmega on Iraaki mineva üksuse juht?

Kapten Tali: Nooremohvitser. (st. mitte üle kapteni - EE).

Mis sõjas ta võidelnud on?

Kapten Tali: Tal on lahingukogemus. Seda on teile isegi palju öeldud.

Oli ta nõukogude vägedega Afganistanis?

Kapten Tali: Ma ütlen ainult, et tal on lahingukogemus. Aga eestlased on sõdinud ka mujal peale Afganistani. Mõned Eesti kodanikud on näiteks olnud Prantsuse Võõrleegionis. Ärge vaadake asja nii kitsalt.

Kapten Peda: Ta on tegelikult neist, keda oli võimalik valida, kõige parem. Ei tekkinud mingit kahtlust. Ma usaldaksin ka oma poja tema kätte.

Eesti sõdurid Pärsia lahel

- 32-meheline jalaväerühm. Valvavad, otsivad läbi. Kui keegi ründab, tulistavad vastu. Relvastus: käsirelvad, kuulipildujad, tankitõrjerelvad.

- 11-meheline kaubakäitlusüksus. Nemad laadivad varustust lennukitele ja maha.

- Kolmemeheline tuukrilüli. Nemad näiteks kontrollivad, ega sõjalaeva külge pole vee all pommi pandud.