NÄDALA RAAMAT: Jan Potocki, “Zaragozast leitud käsikiri”.
Õpetlane ja kirjamees, Peterburi Teaduste Akadeemia auliige, Malta ordu rüütel, maailmarändur, keiser Aleksander I eranõunik krahv Jan Potocki (1761 – 1815) pärines vanast ja väärikast Poola aadlisuguvõsast. Kuid Potocki ise näib hoolimata kõigist oma tiitlitest ja teenetemärkidest vastavat pigem klassikalisele “hullu krahvi” stereotüübile. Paljud vaesed aadlikud said Vene tsaari teenistuses jalad alla, Potockile ei toonud keisririigi pealinnas veedetud aeg ei jõukust ega õnne. Õukonnamängudele ja privileegide ning palkade soetamisele eelistas vahva krahv hoopis teistsuguseid rõõme – neid, mida pakub vaimuilm.
Potocki “Recherches sur la Sarmatie” ja “Histoire primitive des peuples de la Russie” panid aluse slaavlaste muistse mineviku uurimisele, aga raamat, mis läbi aegade inspireerinud paljusid – alates Puškinist ja lõpetades kaasaegsete fantasy-kirjanikega – on suurromaan “Zaragozast leitud käsikiri”.
Teos, mida korduvalt ekraniseeritud, plagieeritud ja kommenteeritud, võrreldud “Tuhande ühe öö muinasjuttude”, “Dekameroni”, “Don Quijote” ja “Gulliveri reisidega”, on nüüd kättesaadav ka eesti keeles. Palju õnne, eestlased!
“Kuna kuningas don Felipe Quintol jätkus armu austada mind vallooni kaardiväelaste kapteni kohustustega, käskis püha aukohus mind minna Madridi kõige lühemat teed pidi, küsimata endalt, kas see on ka kõige ohtlikum.” Niisuguse kauni kõrgstiilis lausega algab peategelase, noore Alfonso Van Wordeni 66-päevane teekond läbi Hispaania kõnnumaa. Selle aja jooksul saavad tema kaaslasteks Igavene Juut, salapärased mauri kaunitarid, mustlasparunid, teoloogid, kummalised erakmungad, teeröövlid, kabalistid, matemaatikud... Õhk on paks deemonitest, vaimudest ja tontidest, igal ööl tuleb Saatan ja paneb mõne väsinud reisimehe või –naise võlla alla kahe poodud mõrtsuka kaissu magama. Luukered taovad aadlimeest oma kontidega, lesbilise kaunitari kuju võtnud vampiirid üritavad teda vägistada, Moosese venna järeltulija juhatab teed. Ning igaühel neist on rääkida mõni õpetlik, naljakas või kohutav lugu. Muidugi, et enesetapjast krahvi fantaasiaid vääriliselt hinnata, peab lugeja olema õnnistatud terve ja tugeva huumorimeelega.
Eesti kultuuriruumis valitseva konsensuse kohaselt peab üks tõsiseltvõetav filosoofiline romaan olema kas igavusest paistes kamakas (vt. Hesse “Klaaspärlimäng”) või sentimentidest tilkuv feature (vrd. Saint-Exupery, Kundera ja Coelho). “Zaragozast leitud käsikiri” on hiilgav näide sellest, et on saadud ka teisiti.
PS. Unustasin mainida, et harva saab lugeda nii mõnusat eestikeelset proosat kui “Zaragoza” tõlge. Süümekas valitseja annetaks tõlkijale senjoor Õunpuule selle eest tuhat kaheksapistoolist kuldmünti, soovimata seejuures öelda, kellelt raha tuli.
