Traadi loomingu kvintessents on aga seotud hoopis surnuaiaga. See on ühemõtteliselt selgeks kirjutatud tema luuletsüklis "Harala elulood", milles luuletustena tuuakse ära hauakirjad, epitaafid ühelt kujuteldavalt Eestimaa surnuaialt. See on Traadi põhimõtteline seisukohavõtt. See tähendab, et Traat käsitab Eestit surnuaiana, minevikuna, olnuna, kadununa. Ent ärgem olgem nii traagilised, ja olgem konkreetsemad. Traadi n-ö programmiline teos on aastal 1971 ilmunud romaan "Tants aurukatla ümber", mille viies peatükis kirjeldatakse "tantsudena" 20. sajandi esimese poole toimetamisi sügiseses Eesti talus. Need on nukrad toimetamised. Need on seotud rehepeksuga, mille juures on põhitegijaks mehhaanika, aurukatel, mis paneb "masinavärgi", rehepeksumasina tööle.

Just siit, rehepeksust aurukatla abil, tuli 20. sajandi algupoole leib meie lauale. Ent seal juhtus seejuures mõndagi, juhtus traagilist - teises tantsus kukub näiteks sulane, Eesneri Eedi, trumlisse, ta jääb küll elama, ent kaotab parema käe, ja tuleb neljandas "tantsus", kakskümmend aastat hiljem, 1950ndate alguses juba kom-parteilise "funktsionäärina", kunstlabaga käsi sügaval taskus, taas kunagise aurukatla juurde. Ja jälle juhtub midagi, kedagi lüüakse labidaga lapiti pähe, kunagine sulane, nüüdne funktsionäär Eesneri Eedi oleks seejuures peaaegu et elu kaotanud. Traat aga kirjutab: "Ja peksumasin on valmis kõike ühesuguse agarusega puruks peksma, mida ainult trumlisse visatakse - kaera, hernest, kasukaid, inimesi või hobusepasse." Ning konstateerib paar lehekülge hiljem, et "rehepeks peab jätkuma, kuni kestab elu". Näemegi siin tollase noore Traadi eksistentsiaalset arusaama - elu võrdub rehepeksuga ja peksumasin peksab puruks kõik, mis trumlisse visatakse, nii kaera, herne kui ka inimesed.

Tänastele lugejatele teadmiseks - rehepeks ehk viljapeks on toiming terade (seemnete) eraldamiseks õlgedest (vartest) ja aganaist. Rehepeks on sõna üpris otseses tähenduses kohtumõistmine väärtusliku ja väärtusetu eraldamiseks, mida teostatakse mehaaniliselt, peksumasina abil. Niisugune oli siis Traadi rehepeksu-mehhaanikale rajatud eetiline ja esteetiline lähtepunkt. Tema erilist huvi just rehepeksumasinate vastu tunnistab, muuseas, ka luuletus "Richmann", pühendatud Eestist pärit füüsikaakadeemikule Georg Wilhelm Richmannile, kes esitas juba 18. saj andi keskpaigas maailma esimese rehepeksumasina projekti.

Peagi lisandus tema rehepeksumasina-kujundile luige-visioon, mille käivitajaks olid Tallinnas Schnelli tiigil ujunud luiged. 1970. aastate algusest pärit luuletuses "Luik" kirjutab ta: "Kas luik, kes sügisvidevikku hajub / kui haihtuv unelm, viimne päästevene, / öö lähenemist selja tagant tajub, / või aimab ta, et päev on igavene, // suur kink eikelleltki?"

Traat puudutab siin kolme põhimõttelist probleemi, n-ö luige-küsimust. Esiteks. Kas sügisvidevikku hajuv luik tajub öö lähenemist selja tagant? Meie lugejatena loomulikult ei oska midagi öelda luige tajumisvõime kohta. Ent inimestena/lugejatena võime endalt kas või igal hommikul küsida - kas me tajume öö lähenemist? Seda Traat meilt küsibki (kuigi läbi luige-kujundi). Tegelikult me ju teame, et öö tuleb niikuinii. Aga kas me seda ka tajume? Traat on tegelikult väga rafineeritud küsija. See temast klassiku teebki.

Teiseks. Kas too Schnelli tiigi kunagine luik aimab, et päev on igavene? Lugejatena peaksime ilmselt vastama, et päev ei ole igavene! Öö tuleb ju! Ent rafineeritud Traat küsib läbi luige - kas me aimame, et päev on igavene? Aimamine on aga seotud teadmisega, aimamine on teadmisele eelnev tunnetusvorm. Traat tundub väitvat, et päev on igavene, ja satub iseendaga vastuollu. See vastuolu iseendaga teebki Traadist luuletaja (muidu oleks ta ju lihtsalt filosoof, keda mitte keegi ei loe).

Kolmandaks. Traat väidab, et igavene päev on suur kink eikelleltki. See on küll juba liig! "Eikeegi" ei saa ju mitte midagi kinkida. Küsime hästi konkreetselt - austatud Mats Traat, kas Sa tõesti said oma äsjasel juubelisünnipäeval mingilt "eikeegilt" lilli? Kui Sulle toodigi n-ö ootamatuid lilli, siis need olid ilmselt salajastelt austajannadelt. "Ei-keegit" ei ole ju olemas! Miks Sa siis niimoodi kirjutasid? See on retooriline küsimus, s.t ma ei oota vastust. Aga küsida ju võib. Kirjanduslugu küsib. Sest meie kõik, ka Sina, Mats Traat, saame ju rehepeksumasinas pekstavaiks.

Tugeva kriitikameelega nõudlik mees 

Kuidas sulle meeldib Toomas Liivi üldistus sinu loomingust, et elu on nagu rehepeksumasin, mis eraldab terad sõkaldest?

See on vist "Tantsus aurukatla ümber" tõesti nii öeldud. Peale selle on mul üks 1962 kirjutatud sonett, kus sama kujund sees. Aga tänapäeval maalitakse elust ju palju jõhkramaid pilte, olen näinud reklaami, kus inimene visatakse hakklihamasinasse. Meile ajale on tunnuslik pealiskaudne rabelemine ja inimese ehmatamine rabavate piltidega.

Aga mida arvad sellest Liivi väitest, et oled alati tahtnud olla eeskätt luuletaja?

Noor inimene alustab ikka luuletajana. Mulle oli proosale üleminek küll päris raske, see on nagu helibarjääri ületamine. Näidend ja esseistika on luulele lähemal kui proosa. Proosa nõuab materjali, mis tuleb läbi töötada. Mina kirjutan oma romaanid mitu korda läbi, käin arhiivis, vestlen inimestega. Juba poisikesena hakkasin endast 50 aastat vanema poolvenna mälestusi kirja panema.

Lisaks on oluline emotsionaalne mälu. Minu filmiõpingud on sellele kaasa aidanud, et olen kogu aeg tähtsaks pidanud teksti intensiivsust. Tuglase ja Gailiti keeleliselt väga hästi läbi töötatud novellistika on minu jaoks staatiline. Nad on lüürilised novellistid. Mulle meeldib novellistina Vilde, omal ajal sai teda karja juures loetud. Ja lõpuks vajab romaan elukogemust. Thomas Mann kirjutas "Buddenbrookid" 25aastasena, aga tema oli erand, geenius. Õppigem maailmakirjandusest! See on väikerahvaste häda, et vorm on nõrk.

Su suurromaan "Minge üles mägedele", mille esimesed kolm jagu ilmusid 1987 ning millesse kuuluvaid romaane ka kirjandussõbrad kokku lugeda ei mõista, ilmub nüüd kuuldavasti tervikuna...

Seda ei tea veel öelda. See avatud romaan koosneb seni 11 jaost, kõik ka eraldi teostena loetavad, kuigi tegelased on osalt samad. Aga 1979 ilmunud "Puud olid, puud olid hellad velled..." võib pidada sarja eeltaktiks. Kokku on teos nii pikk nagu Musili "Omadusteta mees".

Mitu su omaaegset romaani, nagu "Tants aurukatla ümber" või "Karukell, kurvameelsuse rohi", olid ilmumise hetkel väga mõjukad. Kas sul pole kiusatust tänase ühiskonna probleemides kaasa rääkida?

Ei tunne eriti tänast ühiskonda. Kirjanik peaks vähemasti ühte ainet põhjalikult tundma. Aga tänapäeval tuntakse eeskätt vaid linnakultuuri, mida kujutatakse väga ühekülgselt kui viinavõtmist ja genitaalide näperdamist. Minu nooruse ajal oli ühiskond üks tervik, tänapäeval räägitakse elitaarkultuurist, noortekultuurist... Noor olemisest on saanud elukutse.

See pole tegelik elu, mida klantslehtedest näha. Tänapäeva inimesel kipub südametunnistus rasvuma täpselt nii nagu kehagi. Kaastunnet on vaja, mis kirjanik sa muidu oled, kui kaastunnet pole.

On sul peagi mõni värske teos ilmumas?

Ei taha sest rääkida, vaatan, kuidas need küpseks saavad. Maailmas on raamatuid küll ja kriitikameelt on mul kõvasti. Üldse peaksime olema nõudlikumad, kõigepealt enese ja siis teiste vastu.

Kalev Kesküla