Kala pole lind ja neeger pole hindu
Ikka tohutu nauding on töötada asutuses, kuhu on tellitud Kroonika. Ega oma raha ei raatsiks keegi Kroonika eest välja käia, aga kui asutus maksab, siis on ju ütlemata muhe lugeda kas või seda, mitu kasukat on Kerttu Rakkel. Ilma informatsioonita pole tänapäeva maailmas võimalik läbi lüüa, sest kui inimene ei tea, et Kerttu Rakkel on kolm kasukat, siis tekib paratamatult küsimus, mida siuke inimene üldse teab. Mul on väga kahju töötutest ja pensionäridest, kes peavad Kroonikat oma raha eest ostma!
Loomulikult on ka meie asutusse Kroonika tellitud ja igal kolmapäeva hommikul käib siin kõva rebimine, kes esimesena jaole saab. Eelisolukorras on tunnimehed, soldatitel on Kroonika alati juba varavalges vahipostilt lahkumata läbi loetud ja kui meie, tsivilistid, üheksaks tööle jõuame, kuuleme esimesi, kõige põrutavamaid teateid just sõdurite käest. Edasi käib asi elava järjekorra alusel – kes ees, see mees. Kõige mõnusam koht Kroonika lugemiseks on asutuse tualett, sest seal saab rahulikult süveneda, kartmata, et mõni tuleb ja sul jõuga Kroonika käest ära rebib.
Olen tavaliselt ikka esimeste hulgas, aga sel hommikul jäin millegipärast hilja peale. Kui ma siis lõõtsutades lossitrepist üles jooksin, lõid soldatid kulpi ja üks ajateenijatest tähendas: “Näe, meie seltskonnalõvi saabus!”
Ja teine ütles: “Nähtavasti otse ballilt!”
Ka kolleegidele tegi minu nägemine millegipärast nalja. Küll oli itsitamist ja muhelemist. Huvitav, milles on asi? Selgus saabus koos ülemusega, kes tuli tualetist, värske Kroonika näpu vahel, ja mind isalikult õlale patsutas:
“Palju õnne, Arkaadi! Mul on sinu üle hea meel. Vaatasin, et hakkasidki kuidagi kurvaks ja tusaseks jääma. Keskiga ei ole meesterahvale kerge, tean seda omast käest. Igatahes väga tore, et lõpuks endale väikse silmarõõmu leidsid. Kohe näha, et oled nüüd hoopis särtsakam.”
“Milles asi, Tarmo? Millest sa räägid?” küsisin mina.
“No ikka sinust ja proua Maricast!” ütles Tarmo. “Te olete väga ilus paar. Üks must ja teine valge. Justkui eesti lipu värvid, ainult sinine on veel puudu. Sa ise veel ei teagi või? Te olete ju Kroonikas!”
Ning ülemus näitas mulle artiklit, kus seisis, et “Varivalitsuse” minister Marica Lillemets käis Sarah Brightmani kontserdil koos sihvaka tõmmu kaaslasega, kes on rahvuselt tõenäoliselt hindu.
“Aga see ei ole mina siin pildil! See mees pole üldse minu moodi,” kukkusin ma protesteerima. “Ma ei tunnegi proua Lillemetsa üldse! Ja ma ei ole hindu ega ausalt öeldes ka mitte eriti sihvakas!”
Aga Tarmo ainult muigas minu jutu peale ja lahkus, poetades kahemõttelise märkuse, et kus suitsu, seal tuld, ning mainis ühtlasi midagi ka vanast hobusest, kes tahab kaeru.
Oh, see oli tegelikult üks kohutav päev! Pärast lõunat helistas minu proua ja karjus, et on kõik mu asjad tänavale loopinud! Ja et ärgu ma oma jalga enam koju tõstku! Ma püüdsin küll seletada, et see ei ole mina seal pildil koos proua Lillemetsaga ja nii edasi, aga proua märatses nagu orkaan Ivan ja lubas mu silmnäo lõhki kiskuda, kui peaksin veel kunagi tema silma alla sattuma, ja mingu ma üldse ära Marica juurde.
Nüüd elangi niimoodi – magan töö juures, söömas käin Viru keskuses, kodunt on mind välja aetud ja kohe ei teagi, mis edasi saab. Ja kes on selles süüdi? Teie, eestlased, kes te ei suuda teistsuguse nahavärviga inimeste vahel vahet teha ja panete kõik värvilised ühte patta, pidage meeles – neeger pole hindu!
