“Ikka edepidurit, ilma edepidurita me ei saa,” jätkab Leok selgitamist. “Pidurilinki hoiad kahe näpuga, mitte terve käega. Suurematel ratastel võib hoida ühe sõrmega, nendel väikestel peab kahega võtma. Krossirada on auguline ja seal leidub alati kive, sellepärast peab ka pidurdades olema ratta üle pidevalt kontroll.”

Jutt lõppenud, lähevad poisid uuesti harjutust sooritama. Sõidavad Leoki eest pikka sirget mööda läbi ja pidurdavad väikese hoo pealt. Esiratas lastakse plokki. Kes tagumise ratta õhku saab ehk stoppie teeb, sellele näitab Leok ülestõstetud pöialt.

30 poissi on koos vanematega Võrumaal Matsi krossirajal laagris. Lõuna-Eesti kuplitele omaselt liivane, kõrgete hüpete, järskude laskumiste ja kurvidega rada.

Neli päeva treeninguid kolme kogenud krossisõitja käe all – Leok, Toomas Triisa (osaleb Briti meistrivõistlustel) ja Martin Arumäe (Viljandi Motoklubi sõitja). Õhtuti veel loengud reeglitest, tervisliku seisundi jälgimisest jm. 

Leok, Triisa ja Arumäe räägivad poistele tegelikult algtõdesid. Jalad tuleb hoida paagis, et tsikkel rajal ei ujuks. Tagumik on enamiku võistlusest õhus. Krossisõit on aktiivne ala, passiivselt rattal ei istuta. Gaasil on ainult kaks asendit: kas põhjas või maas (ja siis on põhjas pidur). Eesmärk on ju olla kõige kiirem.

Jne. Jne.

Uuesti ja uuesti hüppeid, kurve, pidurdamist, starti, tagarattal sõitu ja teisi harjutusi kordavaid poisse vaadates saan aru, et kross on väga tehniline ala. Vastuoluline on kross selles mõttes, et teistelt sõitjatelt pole sul palju õppida. Ka treenerit kohtab sellel alal harva. Kõik knihvid pead ise selgeks saama ja tegema asju nii, kuidas need sinu jaoks kõige paremini töötavad.

Asja juures on siiski üks aga – hea, kui sul on tarku abimehi, kes aitavad su oskustele korraliku põhja laduda. Muidu pead lihtsalt ühel hetkel kõik ümber õppima.

Seda tunnistab ka seitsmeaastase Claudius Roosma isa, kelle poeg kolmandat hooaega krossi sõidab. “Esimesel aastal õppisime omal käel ja tegime palju asju valesti.”

Claudius on laagris koos emaga, kelle mootorisportlasest isa eeskujul poisile viiendaks sünnipäevaks krossikas kingitud saigi. Kui 50kuubikuline Polini Claudiusel mõne harjutuse keskel välja sureb, lööb ema kogenud liigutusega ratta uuesti käima.

See ei ole mingi haruldus, et kõige väiksema klassi võistlejad oma pilli ise käima lüüa ei jaksa. Ka on üsna sage vaatepilt, et uljas tsiklimees, kelle jalad ei taha rattal istudes hästi maha ulatuda, oma pilliga ümber vajub. Vahel tekib selliseidki piinlikke momente, et ema-isa tuletavad meelde: enne sõitu tuleb pissil ära käia.

Claudiuse isa, kelles endas voolab pigem purjetajate veri, ütleb krossisõidul oma peres olevat eelkõige kasvatusliku eesmärgi. “Claudiusel on energiline iseloom, kross sobib talle. Tahtsime, et ta õpiks krossisõidu kaudu elus võitlema ja pingutama.” Nagu teisedki “krossiisad”, on Roosma ühes isikus remondimees, autojuht ja kõik muu, mis vaja. Kulukas on ala tema meelest juba seetõttu, et sinna läheb kogu aeg ja see nõuab täielikku pühendumist.

Selline laager toimub klubi Sinilind ja Ülo Raudsepa eestvedamisel teist korda. Nii mõnigi poiss on tulnud kogenud meeste tarkusest uuesti osa saama.

Krossist hakkab saama Eesti mootorispordi paraadala. Tanel Leok on tänavu väga lähedal maailmameistrivõistluste pjedestaalikohale – ta püsib punktiarvestuses kolmandal kohal. Eestist käib maailma ja Euroopa tasemel võistlustel osalemas üldse 60 krossisõitjat.

Väikestele poistele on kross kindlam ja odavam võimalus edu saavutada kui näiteks ringrada. Tänavusel hooajal Eesti krossidel peaaegu võitmatu Edik Kuusk ütleb samuti, et valis krossi ja mitte “rinka” just sellel põhjusel.

Eestiski on võistlustel palju publikut ja ka osalejaid on kuhjaga, kes põnevat vaatemängu pakuvad. Mitmendat aastat meelitab näiteks Viljandi lähedal toimuv Mulgikross kohale üle viie tuhande pealtvaataja.

Eesti Mootorispordi Föderatsiooni juhatuse esimehe kohusetäitja Veiko Bienegi käis Võrumaa laagris kohal koos poeg Priiduga, kes teeb kaasa 65kuubikuliste klassis. Nad jäid koolitundidega Matsi rajal väga rahule ja Veiko Biene vaatab tulevikku optimistlikult: “Eesti krossil on praegu käsil hiilgeajad. Kümne-viieteist aasta pärast oleme absoluutses tipus, ja mitte ühe-kahe mehega.”