Kuidas saada rikkaks

Oletame, et te olete raamatutegelane. Hoolimata teie personaalsest isiksusehäirest, mis teeks teist tegelasena vastavalt kas kuninga, liiderliku pereema või alkohooliku, usun, et suur hulk teist teeks autorile esmalt ühe ettekirjutuse: majanduslik sõltumatus.

Kui vaadata kirjandust läbi rahalise rikkuse retoorika, saaks kõigi teoste sisu määratleda kolmeks žanriks: 1) kus raha on; 2) kus raha pole; 3) kus raha oli. Kuigi maailmakirjandus eelistab ülekaalukalt teist ja kolmandat žanri, räägime siin vaid esimesest.

Rohkem kui teosed, mis räägivad varade ümberjaotamisest (“Robin Hood”; “Ali-Baba ja 40 röövlit”), rikaste teismeliste olmemuredest (“Kuristik rukkis”; “Pipi Pikksukk”) või rikastelt naistelt seksi teel raha väljapressimisest (“Bel Ami”) ja vastupidi (“Nana”), huvitab mind rahakirjanduse juures hoopis muu aspekt. Täpsemalt – kuidas autor peaks teile kui tegelasele raha andma.

Klassikalisim viis tegelasi spondeerida on pärandus. Kui tegu on lahke ja mittekoonerdava autoriga, olete rikas juba sündides. Ainult nii saate pidutseda ballidel nagu Tolstoi aadlikud, passida salongides nagu Prousti seltskond ja klatšida teisi rikkaid nagu Fitzgeraldi kamp. NB! Tavaliselt päranduse saanud tegelased oma rahast räägi.

Teiseks levinud rahasüstiks on abielu rikkuriga. Kas abiellute rikka mehe (“Jane Eyre”) või naisega (“Sume on öö”, “Pisuhänd”), ei oma erilist tähtsust. NB! Püüdke end enne lahutust – tavaliselt 40 lehekülge enne lõppu – võimalikult hästi kindlustada.

Kõige huvitavamaks raha ülekandeks autorilt tegelasele on juhus. Kui raamatuid kirjutataks kronoloogilises järjekorras, ei algaks “Meister ja Margarita” mitte Saatana ilmumisega parki, vaid Meistri loteriivõiduga. Või olete osav televiktoriinis (“Ühe käe plaks”)? Võimalusi on lõputult.

NB! See ei pea olema tingimata raha, mis teid rikkaks teeb. Viktor Pelevini romaanis “Tšapajev ja Pustota” tapab Pjotr Pustota tähtsa bolševiku ning saab “kaasavaraks” koti kokaiini, millest kujuneb Kodusõja tingimustes oluline valuuta.

Kõige vähem soovitaksin teil rikkaks saada töö ja vaevaga. Nagu kirjandusajalugu näitab, lõppevad taolised katsed alati nurjumisega. Õnneliku lõpuga teoseid sellel teemal praktiliselt polegi! Ainsana meenub Mario Puzo “Ristiisa”.

Kokkuvõtteks: ükskõik mida te tegelasena teha ei plaaniks, ärge valige koonerdavat autorit. Sest nagu ütleb puhvetipidaja Mihhail Zoštšenko lühijutus “Saunas”: “Üldjoontes ütelda, ega raha teile muidugi tülinaks ei ole, kurvastamiseks pole põhjust.”