Ruberoidi tagasitulek

h ärge küsige, kus olen olnud ja mida teinud. Rasked ajad on selja taga. Pärast seda, kui mind võimuladvikust väevõimuga välja tõrjuti, pidasin kõige kummalisemaid ameteid, selleks et kuidagimoodi hinges püsida. Töötasin Ühiskondliku Leppe sihtasutuses, juhtisin saadet “Teletaip”, tegin Eesti Päevalehele uue kujunduse – kui ainult viimaseid juhuotsi nimetada. Aga nüüd, tundub mulle, hakkavad asjad tasapisi muutuma.

Ükspäev helistas Juhan Parts.

“Tere, Arkaadi! Kuidas sul läheb ka? Nii ammu pole kuulnud! Suur rõõm on jälle su kaunist häält kuulda! Tahaks natuke nõu pidada... Ei, mitte ainult Lihula monumendi pärast, muidu ka, nii üldisemas plaanis... Kuule – meil on see pii-erri mehe koht nüüd jälle vaba... Jah, peksime minema... Oleksid huvitatud? No palgaga on nii, et praegu on meil rahadega nagu väiksem vahe sees... Aga eks midagi kombineerib ikka! Astu siis järgmine nädal läbi, onju! Ja muide, poisid saadavad sulle tervisi... Jaa, Urmasel on praegu väga raske periood, tal tulevad hambad... Eile karjus öö läbi, üldse magada ei lasknud. Aga Ken-Marti juba kõnnib ja räägib ning Taavi õpib poti peal käimist! Praegu tuleb veel suurem jagu püksi, aga küll ta selgeks saab, nutikas poiss! Jah, laste pealt ikka näed, kui ruttu läheb aeg... Eks nendega muret muidugi ole, aga rõõmu on rohkem! Muide, ega sa Olarit näinud ei ole ka viimasel ajal ? Ma ka ei ole – suurkogust saadik... Tead mis – kui Taal peaks sulle mingeid ettepanekuid tegema, siis helista mulle kohe... No mis ettepanekuid... Ega ma ka täpselt ei tea, aga ma igaks juhuks mainin... Et siis helista, onju!”

Teine päev mu hea tuttav Tartu Maja päevilt siis helistaski.

“Tere, Arkaadi! No kuidas kube kärab ka? Hahahaa! Kuule, istume siin Vähja Tiidu ja Võrnoga, just jahilt tulime... Põtra lasksime... Tahad, toon sulle ka tüki värsket? Jänest, ma mõtlen, põdrale ei saanud pihta! Hahahaaa! Kuule, üks bisnis oleks välja pakkuda... No ük­sikasjadest on nagu vara veel rääkida, ma nii pinna sondeerimise mõt­tes küsin. Sa nagu tuntud inimene, esined televisioonis ja rahvas armastab sind... Et võiksid nagu kandideerimise peale mõelda... Ei, muidugi on veel aega. Aga sa ju tunned mind – ma ikka mitu käiku ette mõtlen. Siis kui valimised käes, on juba hilja prominente värbama hakata... No sa mõtle! Ja tead mis – ära Juhanile igaks juhuks maini, et ma sulle helistasin. Ta on viimasel ajal nii närviline – eks vaene mees ole ka palju läbi elama pidanud! Ärme teda tülita, las puhkab! Nii et hoia mokk maas ja astu kontorist läbi!”

Aga kolmas päev helistas mulle vana tuttav Kadrioru päevilt. Jah, tema ise! Millest me Vabariigi Presidendiga rääkisime, ei saa ma siinkohal avaldada, sest see on riigisaladus. Igatahes olen homseks lossi audientsile palutud. Ingrid lubas pirukaid küpsetada ja Tarmo lubas pisarsilmi andeks paluda, et mind viimane kord “ruberoidiks” nimetas. Tookord solvas see sõna mind hingepõhjani, aga nüüd mõtlen –ruberoid on ju tegelikult igas majapidamises vajalik asi, eriti kui on tarvis auke lappida.

Taaskohtumiseni suures poliitikas!