Eesti meeste epopöast pajatav "Everesti päevik" võiks ühelt poolt olla igati sobilik raamat neile, kelle jaoks tõus eskalaatoriga Viru ostukeskuse teisele korrusele on juba uhke küll. Sest milleks minna kuhugi, kus vaevab jäine külmus, õhupuudus, peavalu, kõhulahtisus, iiveldus, palavik, ja soristada tuleb telgis pudelisse... Teiselt poolt võiks see raamat julgustada neid, kes tahaksid teha oma eluga midagi enamat ja kelles on piisavalt hullumeelsust, et kuhugi ronida või kuskilt kõrgelt langevarjuga alla liuelda. Või lihtsalt nautida mägede ilu tema kõige karmimas eheduses. Ja muidugi on see raamat ka dokument sellest, et asi üldse toimus, et Eesti mees Alar Sikk tõusis 22. mail 2003. aastal koos leeduka Saulius Viliusega maailma katusele. Ja et olid kõik need teised, kes ekspeditsioonil osalesid.

"Everesti päevikus" on hulganisti materjali, mis on omane teatmeteostele ja mida ilukirjanduslikus mõttes ei saagi lugeda. Haaravam osa raamatust on seetõttu just Raivo Plumeri ja Tõivo Sarneti päevikud. Tõsi, ka need on lakoonilised, sisaldavad vaid tegevuste kirjeldusi ja väldivad üleliigseid emotsioone. Nii ei saagi me neist karustest meestest kuigi palju teada, aeg-ajalt vaid seda, et läks jälle "jamaks", oli siis palavik kõrgel või muidu halb, või kuhu telk pandi, mitu õlut ära joodi ja kas põis öösel vaevas või mitte. Aga mine tea, võib-olla selles kõiges ongi oma võlu. Vähemasti siinse lugeja jaoks, kes ju teab, et eesti mees just niisugune ongi: kannatab hambad ristis, ei lobise palju ja teeb asja ära.

Eriti tänuväärne on aga "Everesti päeviku" pildimaterjal, mis heidab pilgu nii mägedele kui ka kohalikku olustikku. Igal juhul tasub raamatusse sisse vaadata.