Muuga söeterminali rajamine läks ühtekokku maksma poolteist miljardit krooni. Tallinna Sadam investeeris uude terminali 803 miljonit, partner Transgroup Invest ülejäänu. 

On arvestatud, et kui uus söeterminal täie võimsusega töötab (selle aastane projektvõimsus on viie miljoni tonni söe ümber laadimine), siis tasub rahapaigutus end ära ligemale 30 aasta pärast. Absurdne investeering Tallinna Sadama poolt, nendib nii mõnigi transiidiärimees. Teised tunnustavad Transgroupi, kes oskas sadamameeste rahakotirauad lahti rääkida.

Küsimus on, kuidas nad seda tegid.

Loogika ütleb, et kõike, mis puudutab terminali, peaks peast teadma Jaan Toots. Kui terminali rajamise suhtes tähtsaid otsuseid langetati, oli kunagine politseipealik Toots Tallinna Sadama juhatuse liige, kes nimelt selle temaatikaga tegeles. Kui terminaliprojekt läbi sai, leidis Toots tee Transgroupi (toona kandis nime Worldwide Invest) nõukogu esimehe toolile. Just nagu preemiaks hea töö eest. 

Aga nõukogu esimees Toots on vait. Ta on nime poolest küll suur ülemus, aga nagu ta ütleb, pole tal lubatud rääkida.

Kes siis tohib? “Minu ülemused,” ütleb Toots. “Sergei Glinka ja Maksim Liksutov.”

Madala profiiliga bossid 

Ühtpidi justkui tuttavad nimed. Ekspressi dividendimiljonäride edetabelis, kus ärimehed olid reastatud 2003. aasta tulu järgi, seisid Glinka ja Liksutov 15 miljoni krooniga 3.-4. kohal.

Nad mõlemad on Eesti kodanikud. Noorem, 29aastane Liksutov on pärit Loksalt, kümme aastat vanem Glinka on vähemasti Vene meedia andmetel sündinud Moldovas.

Nooremal on maja Kakumäel ja korter Raekoja platsi servas. Vanem partner on ostnud kokku hulga kinnistuid Pirital, et sinna midagi ilusat rajada.

Kui proovida meestega Transgoupi Rävala puiesteel asuva kontori kaudu ühendust saada, on üsna tõenäoline, et see ei õnnestu. Ettevõtjad on Moskvas või siis kusagil mujal eemal. Meediaga nad üldiselt ei suhtle. Glinka üldse mitte. Liksutov vahel harva mõne kommentaari siiski annab. Nii ka seekord. Ekspressi küsimustele vastab Liksutov.

Teete suuri tegusid, aga meediaga ei suhtle, miks? “Enamasti ei asu me Eestis ning küsimustele vastamine on seotud keeruliste kooskõlastamistega. Samas on ka tõsi, et meie eesmärk pole hoida avalikkuse ees kõrget profiili või hankida endale 15 minutit kuulsust Eesti meedias,” vastab ärimees.

Tõepoolest, söeterminal on Eesti mõistes suur projekt, aga kui kiigata Venemaa poole, tundub siinne värk väike nagu Krediidipank Hanspanga kõrval.

Kui panna mõni Vene otsingumootor otsima nime Transgroup, rullub lahti kohati hoomamatu ulatusega äriimpeerium. "Transgroup, õigemini siinse firma tütarfirma Transgroup AS, veab aastas raudteid pidi 30 miljonit tonni kaupa."

“Transgroup on Venemaa üks suurimaid raudteeoperaatoreid”, “Transgroup ostab Kaug-Idas sadama”, "Transroup on osanik Venemaa suurimas  logistikaettevõttes”, “Transgroup hakkab esimese erafirmana reisijaid vedama. Kõigepealt liinil Moskva-Rjazan, hiljem mujalgi”. Need on vaid mõned nopped sadadest viidetest.

Asja saab muidugi veelgi segasemaks ajada, kui  võtta mängu holidingettevõte Transmašholding, milles Transgroup on kaasosanik.

Transmašholding on mõjukamaid tegijaid raudteetranspordivahendite – vagunite ja vedurite ehituse ja remondi vallas. Katusorganisatsiooni valduses on viis tehast pluss mõjusad osalused veel paaris transpordivahendite ehitusega tegelevas ettevõttes. Holdingu kogukäive oli mullu umbes 800 miljonit dollarit ehk 10 miljardit krooni.

Vene meedias on viimasel ajal palju räägitud Saksa firma Siemens ja Transmašholdingu ühisest algatusest ehitada Venemaa tarbeks ülikiireid ja moodsaid ronge. Jutt käib projektist, mille mahuks on pakutud umbes miljard eurot.

Liksutov ütleb viimase teema jätkuks lakooniliselt, et asi on veel läbirääkimiste tasemel, mistõttu detailidest ei saa rääkida.

Suhted oligarhi ja tähtnäitlejaga

Tahes või tahtmata tekib seda lennukat Venemaa ärimaastikel kulgemist vaadates küsimus, kes on see mõjus isik, kelle abiga Eesti kodanikest ärimehed asju ajavad. Mis organisatsioon neid toetab? Raske on uskuda, et kogu tugi on ainult nemad ise ja ei keegi muu.

Aastaid on äriduo Glinka-Liksutov tegemiste taustal nähtud endise teede- ja sideministri Nikolai Akjonenko varju.

Nikolai Aksjonenko oli minister. Tema äri, nagu iseäranis Vene meedia armastab näidata, ajas ministri poeg Rustam Aksjonenko. Eestis sai viimasel ajal Šveitsis resideeruv ministri poeg laiemalt tuntuks tänu sellele, et ostis välja Jüri Lotmani väärt arhiivi ning kinkis selle Tallinna ülikoolile.

Oli trobikond noorema Aksjonenkoga seotud raudteeveo- ja logistikafirmasid, mis iseäranis jõudsalt kasvasid. Näiteks firma Iriston, millest hiljem sai Unitrans. Arvatakse, et nende ettevõtete kasvu soodustas hea võimalus vedada kaupu konkurentide omadest soodsamate tariifidega. Tariifid määras aga ministeerium.

Glinka ja Liksutov olid mõlemad mõnda aega Unitransis tööl.

Eestis jooksevad perekonnanimed Liksutov, Glinka ning Aksjonenko kokku väetiseterminalis DBT. Rustam Aksjonenko oli ses firmas mõnda aega aktsionär. Glinka ja Liksutov aga nõukogu liikmed. Märkimist väärib, et umbes kolm aastat tagasi, kui söeterminalist esimest korda avalikult räägiti, vedas seda projekti DBT juht ja osanik Vladimir Volohonski.

Tallinna Sadama endine tegevjuht Riho Rassman mäletab, et Glinka on koos noorema Aktsjonenkoga tema juures jutul käinud. Liksutov aga vahendas omal ajal noort Aksjonenkot värskelt Eesti Raudtee omanikeks saanud Jüri Käole ja Guido Sammelseljale.

Kui aga nüüd Liksutovi käest küsida, kui palju on nende tegemised seotud Aksjonenko klanniga, vastab ta, et mingit seost pole.

Võimalik, et ärimehed Eestist orienteerusid ümber pärast seda, kui minister Aksjonenko president Vladimir Putini silmis soosingu kaotas ning uurimisorganid asusid otsima miljoneid dollareid, mis Vene raudteesüsteemist teadmata suunas haihtusid. Kes teab? Nagu uudisteagentuurid vähem kui kuu tagasi teatasid, lahkus rasket haigust põdenud endine minister siit ilmast jäädavalt. 

Ja kes on siis sellisel juhul ikkagi see mõjus toetaja?

Võibolla annab vastuse näiteks fakt, et Transgroupi partner söeterminalis on Kusbassrazrezugol. Muuga terminal on just selle, Venemaa ühe suurima söekompanii kaevandatud kauba üks "aknaid" Euroopasse. Sama firma on ka Transgroupi partner eelpool nimetatud mõjukas ühenduses Transmašholding.

Nagu Vene meedia järjekindlalt on väitnud, kontrollib Kusbassrazrezugolit aga mõjukas Uurali magnaat Iskander Mahmudov.

Ajakirja Forbes hinnagul on sel mehel, kellele kuulub muuhulgas ka suur osa Venemaa vasetööstusest, varandust umbes 2,2 miljardi dollari (ligi 28 miljardi krooni) väärtuses. Idanaabri rikaste edetabelis paiknes Mahmudov 19. kohal. Mõjukas mees, kahtlemata.

Raske öelda, kui palju magnaat otseselt meie meestega läbi käib. Aga äri näib neil õitsevat.

Siiski. Juhuslikult leidis Ekspress ühe Moldova ajalehe usutluse tuntud Vene filmistaari Vladimir Maškoviga STRONG>. Eestis tuntakse näitlejat suuresti tänu peaosatäitmisele filmis “Oligarh”. Moldovas esitles Maškov aga enda lavastatud filmi “Isa”, kus ta mängis ka peaosa. Muuhulgas tutvustas filmitäht Moldova pressile ka oma väga head sõpra Sergei Glinkat, kes oli ühtlasi linateose üks rahastajaid. Just just, seesama Glinka. Teiste rahastajate hulgas figureeris ka magnaat Mahmudovi nimi.

Transgroupi tegevjuht  

Kui vaadata Transgroupi ettevõtete äridokumente, jääb silma, et paljudele neist on tegevjuhina alla kirjutanud 73aastane Juri Rapoport - nõukogudeaegne varustuskomitee aseesimees, hilisem Savisaare esimese valitsuse materiaalsete ressursside ministeeriumi aseminister. Nagu mitmed teised varustuskomitee tegelased, siirdus Rapoport pärast Eesti taasiseseisvumist eraärisse. Olid neil ju tänu senisele tööle supersidemed Moskvas.

On piisavalt allikaid, kes mäletavad, et vanahärra tegeles üsna jumeka metallibisnisega. Tõendeid selle kohta, nagu ka paljude teiste 90ndate aastate esimese poole äride kohta, on võimatu leida.

Transgroupi noorte ärilõvide silmis on Rapoport väga lugupeetud.

Aga Ekspressiga ta rääkida ei soovi. Esiteks sellepärast, et ta saabus äsja New Yorgist ja on pikast sõidust väsinud. Teiseks ei pea ta ennast nii tähelepanuväärseks persooniks, et temaga intervjuud teha. Kolmandaks ta lihtsalt ei soovi rääkida.

Mis puudutab metalliäri, siis selle kohta ütleb Rapoport kommentaariks, et endise varustuskomitee töötajana on ta tegelnud kõigega, mitte ainult metalliga. Ja sellega on jutul lõpp.

Võibolla on see juhuslik kokkusattumus, aga Transgroupi nõukogu juhi Jaan Tootsi isa Erhard Toots on samuti endine varustuskomitee mees.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid