Jeesus ja tema sõnum ajas ja läbi aegade
Kristlus on välja kasvanud ühe inimese – Naatsareti linnast pärit Jeesuse (arami keeles toona Jeshua või Jeshu) õpetusest ja seda on ikka ja jälle püütud Jeesuse algõpetuse juurde tagasi tuua. Nii on kristlusele ka tänapäeval väga oluline teada, kes Jeesus oli ja mida täpselt õpetas.
Jeesuse elu uurimisega on teoloogid tegelnud ammustest aegadest ja selles valdkonnas on tehtud silmapaistvat tööd ka viimastel aastakümnetel. Kuna kirjalikke allikaid Jeesuse elust on piiratult – ainult neli evangeeliumi ja mõned pudemed siit-sealt, on kõige enam saavutanud interdistsiplinaarne uurimine, kus neid allikaid tõlgendatakse lähtudes arheoloogia, ajaloo, keeleteaduse, islamistika ja judaistika saavutustest. Seda teed on läinud viimase aja silmapaistvad Jeesuse uurijad nagu Géza Vermes, E. P. Sanders ja Paula Fredriksen. Nende tööd lubavad nüüd kindlamini öelda, kes Jeesus oli, kelleks ta end pidas ja nii paistavad selgemini välja ka nihked, mis toimusid õpetuses, kui sellest sai kristlusena tuntud religioon.
Kõigepealt oli Jeesus usklik juut, kes täitis korralikult juudi usukombeid ja pidas oma missiooniks jutlustada juutidele Jumala sõna ja Jumala armastust, muude inimestega tegeles ta vähe ja vastumeelselt. Jeesuse õpetus väljus judaismi raamidest tänu eriti Pauluse (Sauli) omapärasele arusaamisele sellest ja innukale misjonitegevusele. Ise Jeesust kohtamata tõlgendas Paulus tema õpetuse vastuvõetavaks “paganatele”. Pauluse algatatud protsess lisas sinna momente, mis on judaismile ja nii ka Jeesusele täiesti võõrad, kuid omased-arusaadavad Rooma impeeriumi hellenistlikus kultuuris. Üks nendest on kujutelm Jeesusest kui “Jumala pojast”.
Selle väljendi tekkelugu on valgustanud põhjalikult Géza Vermes. Tema järgi tuleb Jeesuse mõistmiseks meeles pidada, et ta oli galilealane, st pärines piirkonnast, kus olid Jeruusalemmast, Juudamaa keskusest mõnevõrra erinevad tavad ja erinev religioossus. Jeruusalemma templipreestrid ja õpetlased tegelesid agaralt just käsuõpetuse seletamise ja täpsustamisega, pöörates vähem tähelepanu religiooni tundelisele poolele, hingevagadusele, jumalatunnetusele.
Selline tundeline, pietistlik religioossus iseloomustab aga just Jeesuse kodukanti Galilead, kus oli vähem teolooge-kirjatundjaid, kuid palju vagamehi, pühamehi ja imetegijaid, kes eluviisilt meenutasid mõnikord keskaja kerjusmunki, elades väga kasinalt, rändasid paigast paika, manitsesid inimesi elama vagalt, armastama Jumalat ja üksteist, ravides haigeid ja tehes imesid. Selliseid vagamehi nimetati jumalameesteks, jumalalasteks, ent ka Jumala poegadeks (arami keeles bar el). Niisiis ei tähendanud galilealastele see, kui Jeesust sama sõnaga nimetati, seda, et ta oleks olnud tõepoolest Jumala poeg – niisugune mõiste puudus juutide mõtteilmas, kus Jumalal ei saanud olla sugulasi ega järeltulijaid.
Kreeka ja Rooma jumalatel, nagu teame, oli intensiivne sugu- ja perekonnaelu ning rohkesti järeltulijaid – jumalaid ja pooljumalaid. Mitmed Kreeka ja Rooma valitsejaid rõhutasid oma jumalikku päritolu, pooljumalaks pidas end Makedoonia Aleksander, jumalatena austati Augustust ja teisti imperaatoreid. Nii ei olnud hellenistlikus maailmas jumalate ja inimese vahel ületamatut kuristikku nagu judaismis ja mõiste “Jumala poeg” sai juutluse piirid ületanud kristluses kiiresti algsest erineva sisu. Kristlaste jaoks oli Jeesus inimeseks sündinud Jumal.
Meie nimetame Jeesust Kristuseks, mis on kreeka tõlge heebrea sõnast Mashiah – salvitu. Messias oli algselt oodatud tulevane juutide kuningas, kes pidi päästma rahva võõraste ikke alt ja taastama riigi. Hiljem sai oodatud Messia kuju ilmselt eriti iraani religiooni mõjul juurde mütoloogilisi jooni: Messiast sai kogu maailma lunastaja, Jumala läkitatu, kes tuleb maa peale lõpetama pimeduse jõudude võimu ja sisse juhatama uut valguse ja õndsuse ajastut. Vermese järgi ei nimeta Jeesus end ise kuskil Messiaks, mis tähendab nii seda, et ta ei pretendeeri olema juutide kuningas, kui ka seda, et ta ei pea end kosmose lunastajaks.
Jeesus oli siis kõigepealt Galileast, juutide “Setumaalt” pärit rändjutlustaja, imetegija ning prohvet. Tema õpetuses on paar olulist motiivi. Üks on Jeesuse arusaam Jumalast kui meile lähedasest armastavast Isast, kellega inimene saab palves ühendust leida, kes ootab meilt armastust, sõnakuulmist ja seda, et armastaksime teisi inimesi ja andestaksime neile – siis andestab tema ka meile. Jumala armastus ja ligimesearmastus on midagi väga lähedast, nii on Jeesuse õpetusel ka selge sotsiaalne sisu. Jeesus on kommunitarist või kommunist – ta peab rikkust, kõrkust, end teistest ülemaks pidamist patuks ja leiab, et inimene leiab Jumala silmis armu vaid siis, kui ta loobub oma ülbusest, rikkusest, “ennast täis olemisest”. Mingit järjekindlat sotsiaalõpetust Jeesus ei anna, ilmselt sellepärast, et ta ei usu, et see maailmakord kaua kestab. Oma rahutu aja lapsena usub temagi, et suur katastroof, viimnepäev on lähedal ja sellepärast pole mõtet siin maa peal midagi püsivat rajada, see variseb nagunii kokku. Tuleb loobuda maisest, ka himudest vara, mammona järele ja pühenduda olulisematele asjadele – valmistuda tulevaks maailmaks, Jumala riigiks. Selles Jumala riigis ei kehti enam senised seadused, kombed, Jumalariigi tulekuni peab aga elama armastuses ja kasinuses. Ent Jeesus ei anna oma õpilastele üksikasjalisi käitumisreegleid ka sellepärast, et ta näib arvavat, et sellised reeglid võivad tulla kahjuks, et armastus, vennalikkus on olulisemad – kui inimene armastab teist, käitub ta temaga nagunii hästi.
Miks Jeesus hukati? Seda ei saa seletada tema ja “juutide” konfliktiga, kuigi konflikt galilealase Jeshu ja Jeruusalemma eliidi esindajate vahel võis olla. Jeruusalemma tippintellektuaalid ja võimumehed pidasid galilealasi harimata matsideks, kes rääkisid veidrat murdekeelt (sellest on mõned fraasid Markuse evangeeliumis) ega osanud õieti käituda. Kuid vaevalt siiski pidasid nad Jeesust alguses otse ohtlikuks rahvavaenlaseks, kes tuli kõrvaldada: igasugu veidrikest, hulludest ja fanaatikutest kubises Jeruusalemm siis nagu tänapäevalgi ja nendesse suhtuti ilmselt rahulikul, kuni nad ei ohustanud avalikku korda ega annud Rooma garnisonile ja asevalitsejale põhjust-ettekäänet sekkuda. Rooma okupatsioonivägesid oli Juudamaal vähe, kuid nad olid valvel eriti usupühade ajal, kui vahetevahel esines Rooma-vastaseid rahutusi.
On võimalik, et Jeesuse tuleku ajal Jeruusalemma oli olukord ärev ja Jeesus tahes või tahtmata sattus nende rahutuste keerisesse. Et rahvahulk, kes oli kuulnud tema imetegudest, hakkas teda tervitama Messiana, juutide kuningana. See oli aga juba midagi selgelt riigivastast ja kui sellega liitus veel mingi segadus templi juures – Jeesuse aktsioon pisipoodnike vastu (mõned uurijad nagu Paula Fredriksen ei usu, et Jeesus midagi sellist teha võis) – oli roomlastel juba selge põhjus sekkuda ja nõuda juutidelt (nende omavalitsuselt, mis koosnes tippvaimulikest) rahutuste lõpetamist ja selle algataja(te) väljaandmist.
Mulle tundub, et juudid nii ka tegid, kuid väga vastumeelselt ja raske südamega, vaid selleks, et vältida rängemaid repressioone. Nagu olla öelnud ülempreester Kaiphas: “... teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub.” Nii siis sündiski. Kuivõrd Jeesus ise uskus, et tema ohvrisurm on ette määratud ja aitab tema lähedasi, kuivõrd ta ise tahtlikult surma läks, ei ole selge.
Veel vähem selge on, mis sündis pärast Jeesuse surma. Kristlikus traditsioonis on kompromissitu usk sellesse, et Jeesus tõusis surnuist ja läks taevasse. Ent islami traditsioonis, kus Jeesust austatakse suure prohvetina, on ka pärimus, et ta pääses ristilt eluga, rändas praegusse Kashmiri ja on maetud Srinagari linnas, kus tõepoolest asub Jeesuse hauana tuntud ja austatud mälestusmärk. Ent võime küsida, kas see kõik ongi nii oluline, võibolla on olulisem süveneda sellesse mida Jeesus tõesti õpetas, püüda seda mõista ja leida sealt see, mis võib olla oluline meie egoistlikule ajale, meile endile. Jeesus koputas oma kaasaegsete südametunnistusele ja koputab ka meie südametunnistusele seni, kui see on olemas.
