Mis nüüd, Maarjamäe?
Öine taevas sinetab sügavalt. Ebaharilikult kirkad tähed. Esimest korda üle kahe nädala on mere kohalt udu kadunud. Võiks juba külmem olla, on ju.
Tõmban kopsudesse õhku, sest majas, kust ma välja astusin, värsket õhku pole. Seal lõhnab lennukikütuse järele. See löga pole bensiin, vaid selle sees on naftat, mis põleb sinise leegiga pikalt ja järelejätmatult. Tuletõrjuja tambib otse mu nina all murul ja vabandab. Märgadelt aialippidelt peelduvad suurte autode sähvivad vilkurid. Vilkuri valguses tõstab teine tuletõrjuja klaasikildude seast üles pudelikaela. Sel pudelil on lai kael, see on keemiapudel. Pudeli kurgus on tropp, pikk lakk välja ulatumas. Teise süütepudeli kael turritab samuti eemal. Sakilised ääred püsti nagu sel pudelirelval, millega möödunud sajandi kaabakad üksteist urgastes veristasid.
Kell on kolm hommikul. Ämm Aleksandra istub laua taga, mantel õlgadel, pea käte vahel. Kõik on märg - tänu jumalale. Aleksandra tahtis hommikul põrandat pesema hakata, tassis õhtuks veeämbri valmis. Imetubli naine! See vesi kustutaski nende kuradi neandertaallaste viskerelva. Ämm seletab, mis oleks saanud, kui pikad kardinad oleksid tuld võtnud. Hoian suu koomal. Sest mina mõtlen hoopis, mis oleks saanud, kui mu kaheaastane põnn oleks olnud siin koos vanaemaga, ja kui kell 2.40 oleksid mõlemad suikunud. Unised, šokis inimesed keset suitsu ja leeke.
Õnneks Aleksandra luges sel ööl lambivalgel. Ma pean talle põnevamaid romaane tooma.
Tiit Pauli poeg Maidre aga on rahulik mees. Ikkagi endine majandusministeeriumi asekantsler. Kui neandertaallase viskerelvad Maarjamäelt kahe kilomeetri kaugusel tema tuba tabavad, hakkab ta vaipa kokku rullima. Vaibas aga on plastikkiud. Need sulavad. Seda valu tunneb ta Mustamäe haiglas veel paar nädalat. Lõpuks otsustab Tiit toaukse kinni lüüa ja tuletõrjet oodata.
Mõtlen et pean Tiit Pauli poja akendele oma kuluga löögikindla kile tellima. Seda räägin põletushaavade intensiivpalatis, kus Tiit veel eile lamas valges skafandris nagu taikonaut. Täna on sidet vähem, ta meenutab tšetšeeni võitlejat lõunauinakul.
Tiit ütleb läbi marli sõnad, millega olen täiesti nõus. "Keegi on segi pööranud."
Tõepoolest, on olemas vägivaldne allmaailm, on hulk madalalaubalisi inimesi, kes liiguvad trellide taha, korraks jälle välja, teevad vabaduses kaks lollust, millega vahele ei jää, ning siis kolmanda, mis viib tagasi vanglasse. Sellist tööd nagu on magavate inimeste tubadesse molotovi kokteilide pildumine, nad just ootavad.
Ja kusagil seal väljas on tellija. Väga tõenäoliselt pea kaotanud isik. Keegi, kes oma hädades süüdistab ajalehti või Luike. Mitte aga omaenda saamatust või liigset aplust riigivara suhtes. Lõpuks, koopainimestele võib ju kuritöö kordasaatmise tellimuse anda samuti sügavas öös, segase peaga peolauas, pooleldi mäluaugus olles.
Nende loogika järgi peaks varsti siis keegi mingi märguande saatma...
Peep on haiglasse toonud väikeseformaadilise raamatu, Marko lubas raadio muretseda. Kes teleka hangib? Hakkan helistama.
Politseinik ütleb: "Polnõi bezpredel". Siis küsib, ega ma ei kaeba ta peale, et ta vene keel t räägib. Rääkigu. Eesti keeles polegi sõna "bezpredel" - üle igasuguse piiri minek. Ei Aleksandra ega Tiit pole saanud ühtki ähvardust, nad on süütud tublid EV kodanikud. Seda on tõenäoliselt ka Muraste elanik, kelle vastu koopainimesed samuti midagi planeerisid. Murastes on ühe mu koolipõlvesõbra, endise Eesti Raudtee finantsdirektori sissekirjutusaadress. Aga mitte elukoht. Ning seal elab ka üks mu töövõtja, võibolla isegi mitu. Kui käib öine hulgi pommiloopimine, võib ükskõik kes põletushaavu saada.
Ja see ei ole see turvalisus, mida Eesti valitsuse "sisejulgeoleku kontseptsioonid" on meile lubanud.
Ärimeeste lähedaste inimeste vastu korraldati rünnakuid möödunud sajandil selleks, et näidata: mees, sul ei ole "katust"! Endale mõeldes leian, et mul on katus. Vägagi kõva. Minu katus on Kopli noormehed. Nad töötavad Koplis Keskkriminaalpolitsei majas. "Katusemaksu" maksavad Ekspress Grupp ja minu osalusega firmad riigile, riigimakse maksavad meie firmad ja firmade umbes 1300 töötajat aastas kümneid miljoneid. Mitmeid kümneid.
Mäletan 1990. aastatest inimesi, kes hakkasid endistele kagebiitidele või poksijatele "katust" maksma. Kohe, kui tuli soov sellest kulust loobuda, tekkis jälle kusagil põleng või kõlas autoplahvatus. Nõrkus tähendab kinnisesse ringi sattumist.
Öösel hõikas ämm, et kontrollida, kas ma ikka olen allkorrusel olemas. Naine helistas ja hoiatas: ära jää magama, nad tulevad jälle.
Sitta nad tulevad. Kui oodatakse, siis nad tulla ei julge. Koopainimesed ründavad selja tagant ja öösel.
Kas siis 90ndad on tagasi? Selles mõttes küll, et süütepudelite loopijad on vahepealse aja trellide taga istunud. Aeg jäi nende jaoks toona seisma. Nüüd on nad taas välja saanud ning nende ja selliste rünnakute tellijate jaoks kestab möödunud sajandi viimase kümnendi plahvatusteküllane keskpaik veel edasi.
Kirgiisist naabri Vene külaline ütles Maarjamäe majade moodsalt suurte akende kohta, et majad on siin "prostrelnõje" - kerge granaadiheitjaga läbi lasta. Võib ka teistmoodi mõista - et meie elus pole vaja midagi varjata, see on läbipaistev. Sellised ongi ka kõik minu ärid - läbipaistvad.
Järgmisel päeval olidki kõik platsis - politseinikud, salapolitseinikud, endised politseinikud, endiste politseinike praegused sõbrad. Kõikide jutte ühendas üks vastik teadmine: jah, on tõesti aktiveerunud jõugud, kellelt on võimalik tellida vägivalda. Ja nõrgema närviga inimeste puhul (eriti välismaalased) on vägivallaga ähvardamine andnud tulemusi. Keegi on loobunud oma tahtmisest, keegi oma varast... keegi lihtsalt kaotanud enesekindluse. Mingi välismaa firmaomanik kaotas närvid ja lahkus...
Jah, keegi kusagil ehk lööb kartma. Aga Maarjamäel nõrganärvilisi ei ole.
Kolm süütamiskatset ühe ööga
* Kell 2.32 ööl vastu esmaspäeva visati süütepudeleid Maarjamäel asuvasse majja, kus elab Hans H. Luige ämm ja kus tol ööl viibis ka Luige kaheaastane poeg. Kumbki viga ei saanud ja tulekahju ei tekkinud, kannatada sai maja fassaad.
* Samal ööl kell 3.13 süüdati Lasnamäel korter, kus elab Luige kinnisvaraobjektidega tegelev Tiit Maidre. Mees sai põletushaavu ja viidi haiglasse.
* Ilmselt oli Luige-vastaste rünnakutega seotud ka kell 1.40 paiku Murastes ühe korteri aknasse visatud molotovi kokteil, mis üldlevinud versiooni kohaselt sattus lihtsalt valele aadressile.
