Teadlane: Eesti vajab oma uraanitööstust!

Põhja-Eesti all asuvad Euroopa suurimad uraanivarud vääriksid tuumaajastule kohast kasutuselevõttu, leiab Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloog Valter Petersell.

Nõukogude tuumaprogrammi juhid teadsid Eestit hästi. Õigemini teadsid nad, mis asub Eesti all. Meie paene põhjarannik varjab muinasjutulise energia ning sõjalise võimu allikat – uraani.

"Uraan asub kivimis nimega diktüoneemakilt," selgitab juba aastakümneid tagasi uraaniuuringutega tegelnud geoloog Valter Petersell. "Eesti territooriumil on seda kivimit hinnanguliselt 60 miljardit tonni, mis on Euroopa suurim varu."

Ida-Eestist Narva alt kuni Toolseni paralleelselt rannikuga kulgev ning siis lõuna suunas kuni Haapsaluni kaarduv kilt sisaldab seda aatomienergeetika peamist toorainet üpris ebaühtlaselt. Lääne-Eestis, kus kilt on kuni kuus meetrit paks, leidub kilda ülemistes kihtides uraani 50–100 grammi tonni kohta, alumistes aga kuni 300 grammi. Ida poole liikudes uraanisisaldus väheneb, kukkudes Maardu piirkonnas alla 100 grammi igas tonnis. Ent veelgi enam ida pool hakkab uraani tase jälle tõusma. Toolse fosforiidimaardlat kaanetava kilda igas tonnis peitub uraani juba 160 grammi, Sillamäel 300 grammi ning Narva kandi teatud vahekihtides koguni 800–1000 grammi. Mandrijää poolt lahti murtud ja minema kantud diktüoneemakamakaid võib kohata aga ka Lõuna-Eesti pinnases.

Eesti aatom, Eesti kuld

Geoloogi silmis on diktüoneemakilt erakordselt rikkalik ja mitmekülgne maavara, mis lisaks uraanile sisaldab ka näiteks... kulda.

"Kulda leidub kindlasti Maardu piirkonnas, kus seda on gramm tonni kohta," selgitab Petersell. "Nõukogude Liidu ajal saatsime kahetonnise proovi Siberisse ühte kullatehasesse. Nad rikastasid seda ja said tulemuseks 1,04 grammi kulda tonni kohta, ligikaudu poole sellest sai kätte lihtsa mehaanilise rikastamisega."

Uraan pole kildas esindatud eraldiseisva maagina, vaid mitmesuguste orgaaniliste ühendite koosseisus. See fakt päästiski Eesti nõukogudeaegsetest uraanikaevandustest. Kui muidu rikastatakse uraanimaaki tsentrifuugimise teel, siis Eesti uraani tuleks esmalt lahustada hapete või biokeemiliste protsessidega. Kuniks leidus lihtsamini töödeldavaid maardlaid, jäeti Eesti varud reservi.

Sillamäel tegutsenud uraanimaagi rikastamise tehas tegeleski peamiselt Ida-Euroopast toodud maagist uraani eraldamisega. Ent ka Eestist kaevandati katseliselt 600 000 tonni maaki.

"Selle kaevanduse allmaakäigud on säilinud," teab Petersell. "Eesti uraani kasutati Nõukogude uraanivarude täiendamiseks."

Radioaktiivne hingus

Tänapäeva Eesti elanikele annab maapõues peituv uraan endast ikkagi märku üsna ebameeldival moel. Ehitusbuumi harjal elavas Põhja-Eestis hingab diktüoneemakilt vastsetesse majadesse surmavat kõrgradioaktiivset gaasi radooni, mis uuringute kohaselt põhjustab sadu surmajuhtumeid aastas.

Rakumutatsioone tekitav radoon laguneb inimorganismis omakorda kõrgradioaktiivseteks tütarelementideks, mis jäävad meie kehasse püsima aastakümneteks. Ajakirjas Eesti Loodus mullu avaldatud uuringutulemuste kohaselt sureb Eestis igal aastal kopsuvähki 800 inimest, kellest 80–200 on elu jätnud mitte niivõrd suitsetamise kui radoonirikka siseõhuga majas elamise tõttu. Nagu uraanimaardla, nii on ka radoonioht Eestis Euroopa suurim. Eluruumide siseõhus tohib seda gaasi sisalduda kuni 200 Bq/m³, Eestis on aga leitud koguni
12 000 Bq/m³ tasemega hooneid.

Uuringu autorid Valter Petersell, Voldemar Mõttus ja Krista Täht märgivad, et suure või väga suure radoonisisaldusega klindiastangud on näiteks Tiskres, Meriväljal-Lepikul, Aseris, Palmses ja Lüganusel. Suures klindivööndis, kus asuvad Tallinn, Narva, Sillamäe, Maardu, Kunda, Püssi, Toila jt rahvarikkad asulad, ületab radoonisisaldus pinnaseõhus soovitusliku piirväärtuse 8 kuni 42 korda. Lõuna-Eestis on radooniohtlikud kohad Luunja, Põlva, Tsooru, Taagepera ja Viljandi ümbrus, mujal Eestis ka Rapla lähikond, Saaremaa lõunaosa ja Kärdla kant Hiiumaal.

"Kui pinnases ületab uraanisisaldus taseme 4 grammi tonni kohta, on alati olemas radoonioht," sõnab Petersell. "Eestis on teatud vahekihtides kuni 1000 grammi tonni kohta."

Rahvuslik tuumakütus

Võib vaid kujutleda, milliseid keskkonnakahjustusi oleks põhjustanud uraani laiaulatuslik ning nõukogulikult hooletu kaevandamine Põhja-Eestis. Ent meie uraanivaru tööstusliku kasutuselevõtu aeg võib ühel päeval siiski koita, usub Petersell. Maailma uraanivarud nimelt vähenevad, kuid tõsiseltvõetavat võistlejat tuumaenergiale ei paista.

"Järjest hakatakse kaevandama üha väiksema sisaldusega uraanimaaki. Eestis asuvad Euroopa suurimad uraanivarud ja nende kasutamisel oleks kindlasti potentsiaali," kinnitab teadlane. "Tootmine keskenduks sel juhul Ida-Eestisse, esmajärjekorras Toolse piirkonda, kus saaks hakata tootma ka fosforiiti."

Fosforiit ja diktüoneemakilt on nimelt omavahel seotud ja ilma viimase kõrvaldamiseta – ning turvalise ärakasutamiseta – ei pääse ligi ka fosforiidile. Geoloogid kutsuvadki kilta "fosforiidi valvuriks". Diktüoneemakilda hooletu ladustamine toob kaasa aheraine süttimise ja ulatusliku keskkonnareostuse.

"Juba kaheksakümnendatel arvasime, et Eesti peaks üle minema tuumaenergiale ja meie kaevandused peaksid ümber orienteeruma fosforiidi kaevandamisele, et tööstuspotentsiaal säiliks," meenutab Petersell fosforiidisõja eelseid aegu. "Toonaste arvutuste kohaselt piisaks Toolses aastas kolme miljoni tonni fosforiidi kaevandamisest, et selle käigus eemaldatud diktüoneemakildast eraldatud uraanist jätkuks 1600megavatise tuumaelektrijaama töö tagamiseks."

Ent ajalugu läks teisiti. Tuumajaama mõte hakkas siinmail uuesti juuri ajama alles kakskümmend aastat hiljem.