Tõendid ideaalsest abielust
Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2001. 767 lk.
Kuulsuste kirjavahetus on hinnatud lugemisvara olnud juba antiikajast peale, renessansi- ja barokiajal said prominentide armastuskirjad aga lausa moežanriks. Üks kuulsamaid säilinud kirjavahetusi on 12. sajandil elanud prantsuse luuletaja ja filosoofi Pierre Abélardi ja tema armastatu Héloise’i kirjavahetus, mis 18. sajandil inspireeris omakorda J.-J. Rousseau’d kirjutama kiriromaani “Uus Héloise”. Just naisenimede sarnasus – Héloise ja Elo – sunnib Tuglaste kirjavahetust arvustades nendele ammustele teostele osutama.
Kas Emma Eliisabet Oinase “ristis” Eloks Friedebert või kutsuti teda nõnda juba oma perekonnas, ei ole teada, kuid Elo Tuglasena fikseeriti nimi ametlikult alles 1938. aastal Tartus. Tuglaste abiellumise aastal – 1918 – avaldas Friedebert Postimehe lisas novelli “Pühajärv”, mille naistegelane kandis nime Elo (tegu oli 1910. a. pealkirjaga “Õhtu taevas” ilmunud novelli ümbertöötatud variandiga, kus kesksed tegelased olid Iris ja Allan). Pärast Elo surma ilmunud “Valitud novellides” (1971) figureerib seal taas Iris.
Hea tahtmise korral võib “Kirju teineteisele” lugeda kui armastusromaani kirjades: ühendab ju neid, enamasti kultuurielust, olme- ja terviseprobleemidest pajatavaid tekste, püsiv ja katkematu kiindumus, mis ei ole kustunud ka viimases, 1947. aastast pärit kirjas. Sestap on isegi veidi piinlik tungida kahe inimese abielu kroonikasse, nende igatsuste ja õhkamiste sisse. Kohati tekib tunne, nagu teeksin midagi keelatut, sest tundub võimatu, et Tuglased oleksid oma isiklikke kirju võõrastele lugeda andnud. Kuid kirjade publitseerija August Eelmäe saatesõnast selgub, et Tuglased koguni arvestasid ise kirjavahetuse avaldamisega ning tegid vajalikud eeltööd ära – kõik tekstid olid masinakirja ümber löödud ning suunavad märkusedki lisatud. Niisiis on need kirjad teineteisele ja ühtlasi meile kõigile. Paratamatult vähendab see mõnevõrra usku kirjutajate siirusse. Kui Friedeberti kirjade originaalid on muuseumis säilinud, siis Elo omad mitte. Viimase kirjad hõlmavad koguarvust vaid napi neljandiku, kusjuures aastaist 1917 – 1927 on säilinud vaid riismed. A. Eelmäe arvates hävitas Elo suure osa oma kirjadest aastail 1950 – 1953.
Tuglaste uued imagod
Ettenägelik hoolitsus enda perfektse imago eest on muidugi tulemuslik, aga tulemus on selle tõttu saanud verevaesem. Kuna kirja teel tavaliselt üksteisele etteheiteid ei tehta, siis muidugi ei leidu kaante vahel ühtki pahast kirja. Sestap paistabki Tuglaste abielu Eedeni aiana ja Elo selles mitte Eevana, vaid inglina – niivõrd kaunis, vaimne, õrn ja hea nagu üksnes inglid seda võivad olla. Ingellik headus näibki olevat põhiline väärtus, mille poole püüeldakse, eriti paistab seda vajavat Friedebert. Retoorika nagu “Kui igav on Su järele. Ole mulle hea!” või “Olen sulle väga, väga hea. Kui see headus ainult alati püsiks, kui Sa siin oled!” küll tüütab pikapeale, aga teisalt mõjub nende kahe lõputu õrnutsemine ja heade sõnade maagiline kordamine tänases pragmaatilises ja küünilises maailmas iselaadse vapustusena. Oma rõõmsamates kirjades demonstreerib Friedebert end enesekindla võrgutajana, kelle kirglikud läkitused ei tundu aga alati olevat südamest tulevad pihtimused, vaid kõikvõimalikke trubaduure parodeerivad artistlikud esinemised. Mängulisusele viitavad ka naljakad hellitusnimed nagu Bukolina, Bubuken, Bjaka, Frieda jt. Samas leidub kirju, mis väljendavad just sedasama sügav-traagilist armastustunnet, mille Tuglas oma novellidessegi sisse kirjutas.
Naine nagu potilill
Elo kirjad on väärtuslikud eelkõige mitmete kultuurisündmuste kommentaaride poolest, täis sarkastilisi ütlemisi tollase kirjarahva aadressil. Silma torkab pidev rahaküsimine – oli ta ju eluaeg Friedeberti ülal pidada. Elo imago on muusa – la femme inspiratrice. Alati hästi riietatud peene linnaprouana vastandus ta traditsioonilisele eesti talunaisele, kes rühmas tööd teha ja sünnitas lapsi. Elo ütlebki ühes kirjas enda kohta: “Siin ei tarvitse midagi teha (…), vaid võin elada ja õitseda nagu lill potis”. Võib-olla poleks eesti kirjandus tõesti see, mis ta on, kui Friedeberti kõrval poleks seisnud Elo, nagu väidab Rein Veidemann (Arter, 10. nov. 2001), kuid tõsiasi on, et Tuglase parimad teosed koos huvitavamate naiskujudega, näiteks “Maailma lõpus” ja “Felix Ormusson”, pärinevad Frieda poissmehepõlvest. Kirjanduslik looming jäi peamisele kohale mehe elus ka pärast Eloga abiellumist, mis oli kahtlemata pingeallikas (Frieda noomib: “Ei tohi ometi olla armukade tööle!”).
Kirjavahetuse avaldamine on teinud kättesaadavaks tollase kultuurielu peegeldused ja avanud kirjanduspaavstiks kutsutu uue, eraelulise tahu. On ju senine Tuglas olnud rohkem kirjanduslik ja institutsionaalne kuju kui lihtsalt inimene. Kirjades Elole avaneb Friedeberti mehelik, kuid üllatuslikult tema senisest imagost tunduvalt pehmem ja õrnem kuju, kes sageli võitles depressiooniga, oli lausa haige pikast lahusolekust ja ületöötamisest. Elo imago täieneb muu hulgas simone-de-beauvoirliku “Teise”-kompleksiga: kuulsa kirjaniku kõrval elades jäi temagi alaväärsust tundvaks igaveseks Teiseks. Ühes kirjas pihib ta, et sooviks ka ise väga kirjutada, kuid: “Mu suurim takistus ongi, et Sina võid naerda”. Kuigi Elo pühendas oma elu mehe toetamisele (lapsi neil polnud), sai ta midagi ka vastu – n-ö Tuglase kooli, humanitaarse kõrghariduse. Tema kirjanduslikke võimeid kinnitab enim 1944 kirjutatud 10-leheküljeline kiri “Minu teekond Uusnast Nõmmele”, kus ta kirjeldab neli päeva kestnud reisi lahtistel rongiplatvormidel Tallinna, oma uude koju.
“Kirjad teineteisele” on käegakatsutav tõend ideaalsete inimeste ideaalsest abielust.
