Bill Clintoni ajal USA välispoliitikat loonud mees juhib Washingtonis Brookingsi Instituuti, mainekat poliitikauuringute keskust. Teisel pool Massachussetsi avenüüd märgib siniroheline lipp Usbekistani saatkonnahoonet.

Talbott on heitnud pintsaku tooli peale ja kannab jaanuari kohta tavatu soojalaine puhul kõrge kaelusega spordisärki. Diivani ees on venepärane malelaud ja arvuti kõrvale on kinnitatud koomiksiriba, mis hajutavad rangelt ametlikku ettekujutust.

Talbott on vahetu suhtumisega meeldiv vestluskaaslane. Märgates mu pisikest diktofoni, vaimustub endine tippametnik poisikeselikult: “Vinge!”.

Rõhutate oma mälestustes diplomaatide ja riigipeade isikliku läbisaamise tähtsust. Kas 1990ndad oleksid võinud olla hoopis teistsugused, kui USA president poleks olnud Clinton?

Ma arvan küll. Kui Clinton poleks saanud presidendiks, olnuks president vanem Bush. Bush oli personaalse diplomaatia meister ning minu arust oleks ta kasutanud oma isiklikku läbisaamist Jeltsiniga, et juhtida USA-Venemaa suhteid põhimõtteliselt samas suunas.

Ma ei oska aga öelda selle kohta, mis puudutab näiteks NATO laienemist ja Balti riikide kaasamist laienemisprotsessi. Tahaksin loota, et mõistus oleks võidutsenud.

Aga teisest küljest võinuks see olla keeruline, sest Bushi välisminister James Baker oli andnud Gorbatšovile lubaduse, et NATO ei laiene. Ma arvan et NATO laiendamine olnuks Bushi administratsiooni jaoks pisut keerulisem. Arvan, et nad oleksid sellega ikkagi hakkama saanud.

Eestis on hakatud rääkima, et pärast liitumist NATO ja Euroopa Liiduga on ajalugu meie jaoks lõppenud. Ees ootab vaid skandinaavialik igavus.

Otsekoheselt öeldes tundub see mulle tobe seisukoht. Kui pidada igavaks seda, et ei olda enam teise riigi türanliku valitsemise all, siis elagu igavus!

Kui demokraatlike ja eduka majandusega riikide sekka kuulumine on igavus, siis elagu igavus!

Tõeliselt kaasaegse majanduse väljaarendamine ja oma kogemuste jagamine teiste, vähem edukate riikidega on tohutu väljakutse.

Eesti toetab USAd Iraagis. Kas teie arvates oli tegu sunnitud valikuga?

Ilmselt teie valitsus tunnistas Ameerika Ühendriikide tähtsat rolli Eesti iseseisvuse tagamisel ja NATOsse pääsemisel ja seetõttu pidas Eesti kohustuseks tänuvõlana osaleda Iraagi ülesehitamise operatsioonis. Isiklikult ma leian, et peale teatud kohustuse – mis on mõistetav ja ka legitiimne – on see ka lihtsalt õige otsus.

Ma ei arva, et te peaksite kõik Bushi administratsiooni Iraaki puudutavad otsused heaks kiitma. Ent ülesehitustöö edu on oluline. See sõltub omakorda selles osalevate riikide arvust.

Kui USA kaitseminister Donald Rumsfeld eristas “Vana Euroopat” ja “Uut Euroopat”, siis tasus Eestil valida “Uue Euroopa” kasuks, ehkki see on kunstlik lahterdus.

Mida te peate oma suurimaks saavutuseks välispoliitikas?

Clintoni administratsiooni põhisaavutus välispoliitikas oli ehk nelja teema “kvartett”: Vene vägede väljaviimine Baltikumist, NATO laienemine, Bosnia ja Kosovo. Mõnes mõttes olid need kõik ühe ülesande erinevad tahud: kuidas muuta Venemaa pigem osakeseks lahendusest, mitte enam probleemist.

Clintonile heidetakse ette, et Venemaal ei tulnud võimule demokraatlikud jõud...

Ma ei mõista, kuidas saab meid selles süüdistada. Me ei saanud ju ise valimistel oma häält anda. Lõppude lõpuks pidid otsustama ikkagi venelased ise. (Talbotti häälest kostab lausa nördimust – T.V)

Me kulutasime suure hulga välisabi kodanikuühiskonna institutsioonide, muuhulgas parteide toetamiseks. Ma olen kuulnud öeldavat, et Clinton panustas liiga palju oma sõbrale Borissile – minu arust on see mõttetus.

Kui alternatiiviks pidada, et oleksime distantseerunud ja öelnud: “Härra Jeltsin, te olete nüüd omapead, ärge meilt abi lootke,” siis olnuks see väga halb.

Kirjutate oma mälestustes, et te ei suutnud mõista, mida Putin endast õieti kujutab.

Ma sain raamatu valmis umbes kaks aastat tagasi, kuid ma pole sellele ikka veel pihta saanud. Mul on hea meel, et ma raamatu avaldamist selle vastuse saamiseks kinni ei hoidnud. Vastasel juhul poleks see ilmunud ei eesti ega ka üheski teises keeles. Putin on mulle endiselt mõistatus.

Putin valitakse kevadel Vene presidendivalimistel kindlalt tagasi. Aga mis saab pärast Putinit?

Pole aimugi. Ma olen küll üsna kindel, et Putin üritab enne lahkumist võimalikult palju tulevikku kindlustada. Ilmselt ta ei vaeva end eelmise küsimusega – kes ta on – küllap ta ise teab seda. Aga küsimus, kes on järgmine, on endiselt täiesti lahtine.

Olen kuulnud väidet, et Putin ja Kremli jõud oleksid eelistanud seda, kui Jabloko ja Paremjõudude Liit oleks ületanud viie protsendi künnise. Miks? Sest nad ei tahtnud nii ülekaalukat Kremli-meelsete jõudude monopoli, nad tahtsid näha paindlikumat lahendust.

Kas teie arust on võimalik, et pärast Putinit võib Venemaal olukord hoopis kehvaks pöörata?

Kindlasti. Nagu öeldakse, eriti Venemaa puhul, pole tulevikku võimalik ette näha. Mingit “ajaloo lõppu” pole olemas, mitte miski pole ette ära määratud. Minu arust on peamiselt kaks põhjust, miks Venemaa praeguste arengute pärast muret tunda.

Esiteks Venemaa juhtkond, Putin ja tema võimule toodud meeskond on ajakirjandusvabaduse küsimuses teinud mõneti vähikäiku. Õigupoolest pole praegu ühtki sõltumatut elektroonilist meediakanalit. Sellele tuleks lisada Tšetšeenia küsimus.

Teine mure on see, et kõik need teod on rahva seas üsna populaarsed. Ma ei arva, et Putin oleks valimistulemusi võltsinud. Ma usun, et ta ongi rahva seas populaarne.

Minu arust on Venemaa näide sellest, mida Fareed Zakaria nimetab oma raamatus “Future of Freedom” “ahtameelseks demokraatiaks”. Vabad valimised ei tähenda veel liberaalset korda. Seda me teame juba ajaloost.

Kohtumiseks reserveeritud aeg on täis. Järgmisel päeval peab Talbott andma tunnistusi 11. septembri terrorirünnaku uurimiskomisjoni ees. Veebruaris ootab ees pikem India-visiit. Talbotti järgmine raamat räägib Indiast ja Pakistanist ning kannab pealkirja “India kaasamine: diplomaatia, demokraatia ja tuumapomm” .

Mõni päev hiljem vaatan hotellitoas CNNi. Uudistes räägitakse äsja alanud Davosi majandusfoorumist. Kaamera eest sammuvad mööda Strobe Talbott ja Bill Clinton. Oxfordi õpingute päevil elasid nad ühes ridaelamus: Talbott tõlkis öösel inglise keelde Venemaalt smugeldatud Nikita Hruštšovi mälestusi ja Clinton praadis talle hommikusöögiks mune.

Intervjuu valmimist toetasid USA saatkond Tallinnas ja Eesti Ekspress.