Navigaator Birx
"Selle tüdruku ma tahaks küll Kuukulgurisse saada," muheles Jaak Kilmi, kui ta mulle suvel oma tudengite filme vaadata andis. Plaadihunnikus oli ka Birgiti kursusetöö, lühifilm "Roosa kleit ja nahksed püksid" - groteski keeratud lugu intsesti-kalduvusega friik-perekonnast, süngetes toonides ja pisut perversne, kui lubate.
Utreeritud fantaasia taga on nii mõnigi tahtnud näha autori enda "rasket lapsepõlve" ja perversset mõttemaailma, mõni vaataja on solvunud, teine pettunud, et "nii tore tüdruk ja nüüd selline film...".
"See on lihtsalt väike nali! Tudengi lõõpimine!" itsitab Birgit selle peale. Millal siis veel kui mitte tudengiaja lühifilmides oma fantaasial lennata lasta, eri stiile ja žanre miksida ja vaatajat normaalsuse letargiast üles raputada. Korralikke filme, mõtlen siinkohal realistlikke, jõuab veel terve elu teha. Mitte ei Birgit just niisuguseid "korralikke" väga teha tahaks.
"Ma olen ilusaid asju ka teinud. Mu esimene film rääkis mehest, kes tahtis jõuluvana käest sõpra saada, ja jõuluvana kinkis talle hoopis teleka. Ja praegu teen kooli lõputööks filmi ufodest ja armastusest. Pooleli on veel üks Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana" aineline lühifilm "Juula ja Jürka", ootab monteerimist."
Noor filmirežissöör on Tallinna ülikoolis õppimise ajal selgeks mõelnud, et järgmist Leida Laiust temast päris kindlasti ei saa. "Ma ei oska selliseid filme teha, ma mõtlen lihtsalt teistmoodi. Mulle meeldib neid vaadata ja mõelda, et miks need Leida naised on NII naised, nagu nad on, aga ma ei saa teha midagi, mis ei ole MINU."
Mis on TEMA - animatsioon, eksperimentaalsus, detailideni viimistletud väljamõeldud maailmad. "Iga kord, kui ma hakkan uut filmi tegema, vaatan palju selle žanri näiteid, n-ö õppematerjalina. Näiteks eile õhtul vaatasin Roman Polanski filmi "The Fearless Vampire Killers" (1967). Seal ei ole midagi juhuslikku, kõik on paigas. Ma olen ka natuke pedantne, selline korra- ja puhtusearmastaja." Hea näide on Birgiti piksillatsioonitehnikas "Ninanokkija apelsin" - mustvalge ruuduline ja triibuline maailm, nagu joonlauaga maha veetud.
Kõige mõnusam filmitegemise juures ikkagi ideefaas. "Siis ma istun vaikselt salaja kuskil ja naeran omaette. Olen seni oma filmid kõik ise produtseerinud ja tootnud - see füüsiline tegevus, graafikute valmistamine ja inimestele helistamine pole küll raske ega keeruline, aga väga tüütu. Aga see kõigetegemine on hea õppetund tulevikuks, et siis tean, kuidas töid jagada," selgitab ennast multifunktsionaalseks inimeseks pidav Birgit.
Birgit on kogu aeg rattas, kõige vähem kannatab ta paigalistumist. Ta teeb kooli kõrvalt reklaame, on assistendiks suurte mängufilmide juures (koolis on ju tore küll, aga vaadata platsil, kuidas Simm või Nüganen või kes iganes lavastab, on täiesti teine tera). Kinobussi kontol on Birgiti nimel ligi 60 filmikest ja lühianimatsiooni. Ning Õismäe Humanitaargümnaasiumis juhendab Birgit iseseisvalt veel filmiringi, kus tema väikesed õpilased teevad kõik otsast lõpuni ise, ideest teostuseni.
PÖFFi ajal üles võetud Eesti esimene mobiilifilm valmis ka tema juhatusel. Kinno ta seetõttu eriti ei jõudnudki, sest graafik ei võimaldanud: "Nokia mobiilifilmi võtted - kella kaheksast k ella üheni, siis kahest kuueni Aku Louhimiehe töötuba, ja seitsmest kaheteistkümneni jälle võtted."
Aku õpetas tööd näitlejaga või õigemini, näitas efektselt nippe, kuidas täiesti võõrast inimest lahti muukida ja ennast usaldama panna. Iga näitleja on ju erinev, nii et tuleb teda hästi kuulata ja vastuseid jälgida ning leida sealt võti, kuidas teda avada.
"Mis siin ikka, saan hakkama, nii nagu saan. Eesti film ei peagi olema samasugune nagu mujal. Teeme omamoodi. Nii nagu oskame. Eestis on filmid praegu väga realistlikud, üritatakse rõhuda usutavusele. Mulle meeldiks, kui Nüganen prooviks näiteks midagi teistsugust, ülimalt teatraalset, eksperimenteerivat stiili. Rõhuda metafooridele, sümbolitele..." mõtiskleb Birgit, kes tahaks pärast kooli lõpetamist minna näiteks Taani, sest seal on "segasemad asjad, miksitud lood".
Ta vaatab väga palju erinevaid filme (ja vihkab küsimust lemmikutest, nagu ilmselt iga filmikunsti kui niisugust armastav inimene). "Aga ma tahan filmivaatamist nautida. Ma tahan, et mul vaataja emotsioonid ära ei kaoks. Aga kui näen mõnd huvitavat võtet, siis vaatan mitu korda üle, et valemist aru saada."
"Tead, kuidas mu nimi tagurpidi on?" Hakkan veerima, ja ei jõua veel kuskile... "Aa-voodi-imed!" naerab eneseirooniast särtsuv Birgit ehk Navigaator Birx, kes elu eri perioodidel on tahtnud saada arstiks ja lenduriks ja kapteniks ja tüürimeheks ja ei-tea-kelleks-veel. Pärast keskkooli astus ta hoopis IT kolledžisse, sest sel aastal filmi ja video õppetoolis vastuvõttu polnud. "Ma arvan, et filmirežissöör ei pea eriline geenius olema, pigem väga töökas. Intervjuud on ka väga motiveerivad - räägid mingi osa oma elust ära, ja siis tead, et need teemad on nüüd ammendatud ja pead edasi liikuma," leiab Birgit ka meediaga suhtlemises midagi edasiviivat.
