Uusi tüüpe: Tõnis
Kui Tõnis üles tõuseb, peseb ta, silmad
kinni, hambaid. Ta ei taha ennast näha. Eile ilmus lehtedes Tõnise
lugu sellest, et pokker mõjub hästi silmanägemisele ja rulett
vereloomele. Tõnis lihtsalt ei suutnud midagi muud välja
mõelda. Tema hambad plagisesid siiani hirmust, kui talle meenus, kuidas
ta kuulis hommikuhämaruses oma mobiili helisemas. Pikalt.
Tõnis on suur tehnikahuviline ja igal uuel telefonil annab midagi
kruttida. Sellele viimasele sättis ta kolm erinevat helinat.
Esimene
oli laiadele massidele – Rossini “Wilhelm Tell”. See kiire ja
kraps lugu näitas Tõnist tegusa, optimistliku ja noorusliku mehena.
9/10 sissetulevatest kõnedest tegid just seda häält ja tema
telefon helises sageli. Tõnise huvid ja töö olid mitmes
vallas, kinnisvara ja vallasvara, ja kirikuvara ja üldse igasugune vara.
Ja muidugi igasugu mängud.
Teine liik, kellele Tõnis ka
omaette helina tegi, olid nii-öelda omad. Elukaaslane (nii uus kui vana),
lapsed, need helistasid harva, vanemad ja mõni sõber. Kui nood
helistasid, läks Tõnise meel iseenesest rõõmsaks.
Mozart siristas, nagu oleks maailmas (“Väikese
öömuusika” algus on ju nii rõõmus ja intiimne!)
ainult head uudised.
Ja viimane – selle pani Tõnis igaks
juhuks, et midagi ometi telefoni võttes valesti ei läheks. Ainult
üks inimene käis selle alla – Karmin. Beethoveni Viies,
koputusega. Seda ei juhtunud sageli – üle kuu ehk. Aga alati
tõusis Tõnis igaks juhuks püsti. Küsimus oli
lugupidamises. Mitte rahas, hoidku jumal. Tõnis on vanaaegne mees
– au ja väärikus on talle pühad. Kui tal on leivaisa, siis
ta teenib. Mis ka ei juhtuks.
Ja mis siis õieti juhtus –
õnnetu inimene keeras iseenda ja oma pere elu kihva. Väga kurb
lugu. Aga mis puutusid siia Karmini ärid, tema puhtamast puhtam raha, tema
kaunis kahvatu pale, tema vaikne, pisut hõbeda kilksatust meenutav
hääl ja imeliselt selge diktsioon? Tõnis aimas juba mitu
päeva tagasi uudiseid lugedes, et loll mass ajab kõik segi, et
jälle tundub kellelegi, et Karminile kuuluvaid ärisid on linnas liiga
palju ja tema kasum liiga suur. Ja et tema, Tõnis, peab nüüd
kastanid tulest välja tooma. Nii et tegelikult oli see ainult põgus
ehmatus, kui telefonis saatuslik koputus kõlas. Tõnis isegi nagu
ootas.
“Ma kuulen, kõrgeauline.”
“Kas sa
tead, miks ma helistan?”
“Jah, kõrgeauline.”
“Siis hüvasti.”
Seda ütles Karmin ikka –
hüvasti. Talle isegi ei sobinud mingi tšau või nägemist
või head aega, need olid liiga labased.
Karmin oli veel liinil,
nagu ootas midagi.
“Jah, kõrgeauline?”
“Puud oli, puud olid hellad velled.”
Toru pandi ära.
Jumal, mis see küll tähendab. Puud. Mis tähendab olid! Oli see
ähvardus? Mets! Tõnis tundis südame lähistel paanikat
kasvamas. See oli märk, mingi toon, mida ta ei suutnud tabada. Ta tundis,
et peab saama abi, professionaalset abi. Tuleb Kibutsile helistada!
“Tere, ma helistan Liidust. Mida siis nüüd teha. Olukorraga,
mis kujunenud, ma mõtlen. Säärane piinlik ja kurvastav
olukord, teate.”
“Teame, juba ootasime teie kõnet. Eks
tuleb avalikkust kõnetada.”
“Liiga kiire pole?
Kääbaski veel vajumata.”
“Just paras aeg. Me
soovitaksime midagi... terviseteemalist. Teate, see on nii lähedane meile
kõigile. Katsuge need asjad kuidagi siduda. Ikka nii, et positiivne
k&otild
e;lama jääks. Et teie kõigi ja eriti Karmini ärides
käimine on lihtsalt nii tervislik.”
“Ja nii ta ju
ongi!”
Nii ta ju ongi.