08.02.2007, 00:00
Päevaküsimus: anda raha või mitte?
Mis elu elavad rahajagajad EASis? Helen Urbanik võttis sappa ettevõtluskonsultant Dmitri Burnaševile.
Kui me kolmapäevahommikuses lumetuisus Dmitri
Burnaševiga kohtume, on ta jõudnud juba jõusaalis
käia. Aga liiklusummikute vastu Tallinnas ei saa temagi. Asume
Sillamäe poole teele veerand tundi plaanitust hiljem. Kolmveerand
üheksa.
Dmitril on täna ees keskmine päev, mitte liiga tihe. Kaks kohtumist Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest (EASist) toetust taotlevate väikeettevõtjatega. Dmitri annab projektile hinnangu, kas seda tasub toetada või mitte. Lõpliku otsuse teeb komisjon, ja see ei pruugi Dmitri arvamusega sugugi kokku minna.
Kõige raskem päev oli kord novembris, kui Dmitril oli viis intervjuud. Neli Saaremaal, üks Haapsalus.
“Tõusin hommikul pool viis, et esimese praami peale saada. Õhtuks olin täitsa läbi, ei saanud suurt millestki aru, mida räägiti.” Kõige tipuks pidi ta äärepealt põdrale otsa sõitma. “Ma ei teadnud varem, et see on nii suur loom.”
Töö EASis on Tallinnast pärit Dmitri pilti Eestist tugevasti avardanud. Varem töötas ta ühes logistikafirmas, siis ei tulnud tal eriti ringi sõita. Nüüd on ta käinud koguni Hiiumaal. “Mis on see “tõeline Eesti”?” küsib ta minu käest, kui viitan jutu sees ühele Ida-Viru vallale, mis minule oma väikeste külade ja paksude metsadega väga eestipärane tundus.
“Hiiumaal on Eesti ühtmoodi, Haapsalus teistmoodi, Ida-Virus kolmandat moodi,” selgitab Dmitri. Ja kui pärast lõunat Narva jõuame, tervitab EMT võrgus olev telefon meid hoopis Venemaale saabumise puhul.
Tegelikult ei ole Ida-Eestil Venemaaga erilist seost. Isegi seal käivatele Venemaa venelastele on see paik võõras ja teistsugune.
Marina: kinobaar või diskokino?
Üheteistkümne paiku jõuame Sillamäele. Päike sirab ja külma on üle kümne kraadi – tunduvalt rohkem kui hommikul Tallinnas.
Mingi pildi Marinast, keda esimesena külastame, olen ma juba saanud. Dmitri räägib mulle tema äriideest. Ma tean, et Marina peab Sillamäe endises kinos baari. Ta tahab EASi abiga muretseda võimsat audiosüsteemi ja valgusparki, samuti kaht piljardilauda. Sest Marina suur plaan on hakata endises kinos diskosid korraldama. Saali võiks korraga mahtuda kuni 600 inimest.
Marina äriplaanis on veel juttu baari toidusortimendi laiendamisest ja sellest, et kavas on pakkuda nii hommiku-, lõuna- kui õhtusööke. Marina tahab tööle võtta kolm inimest: baarmeni, koka ja koristaja.
Dmitri rääkis mulle teel, et tema meelest ei ole Marina äriplaan ja tema tegelikud plaanid omavahel päris kooskõlas. Näiteks on ta veendunud, et baar ei piirdu vaid karastusjookide pakkumisega, vaid et suure osa käibest moodustab alkohol. Kohale jõudes riiulitel avanevat vaatepilti arvestades on Dmitril õigus.
Teine küsimus on Dmitril töötajate arvu kohta: Marina näitab, et tal on kavas oma asutust lahti hoida umbes 100 tundi nädalas, kuid seaduse järgi ei tohiks nii väikese töötajate arvuga selline asi võimalik olla.
Dmitri sõnul on see üks Ida-Virumaa eripärasid, et raha taotlemiseks vajalik projekt või äriplaan tellitakse mitmekümne tuhande krooni eest mõnelt konsultandilt. Viimane ei pruugi ettevõttes ise üldse kohalgi käia. Ka on mõtteviis selline, et kirjutatakse, mida arvatakse komisjoni kuulda tahtvat. Mitte seda, mida tegelikult teha kavatsetakse. Selle väljaselgitamine ongi Dmitri eesmärk.
Vestlusest Marinaga selgubki, et tema tegelik eesmärk o n diskosaal. Hoone, mida ta rendib, avaldab muljet. Viiekümnendate stalinistliku arhitektuuri näide, mis hämmastavalt hästi säilinud.
Üle tee asub endine kultuurimaja, ka seal korraldatakse diskosid. Kuid Marina ütleb, et nemad ei ole talle mingi konkurent. Sissepääsu hind olevat kõrge, rahvast käib vähe, pidu ei paku pinget.
Aleksandr: tuleviku riist,
termokaamera
Narvas elava Aleksandri äriidee on rajatud ühele Euroopa Liidu direktiivile. Möödunud aastal vastu võetud energiatõhususe direktiiv ütleb, et igal hoonel peab olema energiatõhususe sertifikaat (alates aastast 2009). Selle saamiseks tuleb hoonele teha vastav audit. Sellist teenust pakuvad ettevõtted mujal Eestis, kuid Ida-Virumaal niisuguseid firmasid pole.
Aleksandr soovib osta termokaamerat (ta küsib toetust 50 000 krooni), millega saaks üles leida kohad, kust hoones soojus lekib. Sellega saaks näiteks ka hinnata, kui suur kiht soojustust tuleks paigaldada katuse vahele. Viimane tegevus on suurte majade korteriühistute seas praegu väga levinud. Keegi aga ei tea, kui paks kiht oleks optimaalne. Suure katusepinna puhul võib vahe rahas olla mitusada tuhat krooni.
“Minu käest küsitakse: Aleksandr, kui palju peaks soojustust panema,” räägib mees. Ta laiutab küsijatele vastuseks käsi, sest pole aparaati, millega seda hinnata.
Pakutakse kohvi ja konjakit, kuid Dmitri keeldub. Tavaliselt kõigist sellistest pakkumistest, sest see segab tema meelest objektiivset hindamist.
Aleksandr pole Dmitrile sugugi võõras. Tema paarimees ehitusfirmas on EASist juba toetust küsinud. Dmitrit panebki veidi kahtlustama see, kuidas meeste ärid on omavahel läbi põimunud. Juriidiliselt paistab kõik korras olevat, kuid ta tahab siiski EASi juristilt nõu küsida.
Tagasisõidul viskab Dmitri nalja, et päike alles kõrgel ja tema suundub juba koju. See on harjumatu. Varem tundus talle, et 400–500 kilomeetrit päevas on hirmus palju sõita. Nüüd ta enam nii ei arva. Spidomeeter näitab läbisõiduks üle 400 kilomeetri. Ja õhtu pole sugugi veel käes.
“Kui tee on igav, hakkavad igasugused mõtted peas ringi käima, minust võib nii päris filosoof saada,” räägib Dmitri. Enne ülikooli minekut olidki tal enda jaoks võimalikud alad välja valitud: filosoofia, teoloogia, ajalugu või ajakirjandus. Aga vanemad ütlesid, et mees peab ikka raha teenima. Nii läks Dmitri õppima ärijuhtimist Tartu Ülikooli Pärnu kolledžisse. See asutus on süüdi tema heas eesti keeles.
Niipea, kui tema vaatevälja tekivad eessõitvad autod, saab filosoofist aga saaki jälitav uluk. Tundub, et eessõitjatest möödasõitmine (mõistlikkuse piiresse jääval kiirusel) on Dmitrile justkui väljakutse.
Iga Dmitri väljasõit Tallinnast on justkui omamoodi kinnituse otsimine küsimusele, kas on elu väljaspool Tallinna (parafraseerides Venemaal levinud ütlust: kas on elu väljaspool Moskva ringteed?). Minu meelest leidsime seekord positiivse vastuse.
Dmitril on täna ees keskmine päev, mitte liiga tihe. Kaks kohtumist Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest (EASist) toetust taotlevate väikeettevõtjatega. Dmitri annab projektile hinnangu, kas seda tasub toetada või mitte. Lõpliku otsuse teeb komisjon, ja see ei pruugi Dmitri arvamusega sugugi kokku minna.
Kõige raskem päev oli kord novembris, kui Dmitril oli viis intervjuud. Neli Saaremaal, üks Haapsalus.
“Tõusin hommikul pool viis, et esimese praami peale saada. Õhtuks olin täitsa läbi, ei saanud suurt millestki aru, mida räägiti.” Kõige tipuks pidi ta äärepealt põdrale otsa sõitma. “Ma ei teadnud varem, et see on nii suur loom.”
Töö EASis on Tallinnast pärit Dmitri pilti Eestist tugevasti avardanud. Varem töötas ta ühes logistikafirmas, siis ei tulnud tal eriti ringi sõita. Nüüd on ta käinud koguni Hiiumaal. “Mis on see “tõeline Eesti”?” küsib ta minu käest, kui viitan jutu sees ühele Ida-Viru vallale, mis minule oma väikeste külade ja paksude metsadega väga eestipärane tundus.
“Hiiumaal on Eesti ühtmoodi, Haapsalus teistmoodi, Ida-Virus kolmandat moodi,” selgitab Dmitri. Ja kui pärast lõunat Narva jõuame, tervitab EMT võrgus olev telefon meid hoopis Venemaale saabumise puhul.
Tegelikult ei ole Ida-Eestil Venemaaga erilist seost. Isegi seal käivatele Venemaa venelastele on see paik võõras ja teistsugune.
Marina: kinobaar või diskokino?
Üheteistkümne paiku jõuame Sillamäele. Päike sirab ja külma on üle kümne kraadi – tunduvalt rohkem kui hommikul Tallinnas.
Mingi pildi Marinast, keda esimesena külastame, olen ma juba saanud. Dmitri räägib mulle tema äriideest. Ma tean, et Marina peab Sillamäe endises kinos baari. Ta tahab EASi abiga muretseda võimsat audiosüsteemi ja valgusparki, samuti kaht piljardilauda. Sest Marina suur plaan on hakata endises kinos diskosid korraldama. Saali võiks korraga mahtuda kuni 600 inimest.
Marina äriplaanis on veel juttu baari toidusortimendi laiendamisest ja sellest, et kavas on pakkuda nii hommiku-, lõuna- kui õhtusööke. Marina tahab tööle võtta kolm inimest: baarmeni, koka ja koristaja.
Dmitri rääkis mulle teel, et tema meelest ei ole Marina äriplaan ja tema tegelikud plaanid omavahel päris kooskõlas. Näiteks on ta veendunud, et baar ei piirdu vaid karastusjookide pakkumisega, vaid et suure osa käibest moodustab alkohol. Kohale jõudes riiulitel avanevat vaatepilti arvestades on Dmitril õigus.
Teine küsimus on Dmitril töötajate arvu kohta: Marina näitab, et tal on kavas oma asutust lahti hoida umbes 100 tundi nädalas, kuid seaduse järgi ei tohiks nii väikese töötajate arvuga selline asi võimalik olla.
Dmitri sõnul on see üks Ida-Virumaa eripärasid, et raha taotlemiseks vajalik projekt või äriplaan tellitakse mitmekümne tuhande krooni eest mõnelt konsultandilt. Viimane ei pruugi ettevõttes ise üldse kohalgi käia. Ka on mõtteviis selline, et kirjutatakse, mida arvatakse komisjoni kuulda tahtvat. Mitte seda, mida tegelikult teha kavatsetakse. Selle väljaselgitamine ongi Dmitri eesmärk.
Vestlusest Marinaga selgubki, et tema tegelik eesmärk o n diskosaal. Hoone, mida ta rendib, avaldab muljet. Viiekümnendate stalinistliku arhitektuuri näide, mis hämmastavalt hästi säilinud.
Üle tee asub endine kultuurimaja, ka seal korraldatakse diskosid. Kuid Marina ütleb, et nemad ei ole talle mingi konkurent. Sissepääsu hind olevat kõrge, rahvast käib vähe, pidu ei paku pinget.
Aleksandr: tuleviku riist,
termokaamera
Narvas elava Aleksandri äriidee on rajatud ühele Euroopa Liidu direktiivile. Möödunud aastal vastu võetud energiatõhususe direktiiv ütleb, et igal hoonel peab olema energiatõhususe sertifikaat (alates aastast 2009). Selle saamiseks tuleb hoonele teha vastav audit. Sellist teenust pakuvad ettevõtted mujal Eestis, kuid Ida-Virumaal niisuguseid firmasid pole.
Aleksandr soovib osta termokaamerat (ta küsib toetust 50 000 krooni), millega saaks üles leida kohad, kust hoones soojus lekib. Sellega saaks näiteks ka hinnata, kui suur kiht soojustust tuleks paigaldada katuse vahele. Viimane tegevus on suurte majade korteriühistute seas praegu väga levinud. Keegi aga ei tea, kui paks kiht oleks optimaalne. Suure katusepinna puhul võib vahe rahas olla mitusada tuhat krooni.
“Minu käest küsitakse: Aleksandr, kui palju peaks soojustust panema,” räägib mees. Ta laiutab küsijatele vastuseks käsi, sest pole aparaati, millega seda hinnata.
Pakutakse kohvi ja konjakit, kuid Dmitri keeldub. Tavaliselt kõigist sellistest pakkumistest, sest see segab tema meelest objektiivset hindamist.
Aleksandr pole Dmitrile sugugi võõras. Tema paarimees ehitusfirmas on EASist juba toetust küsinud. Dmitrit panebki veidi kahtlustama see, kuidas meeste ärid on omavahel läbi põimunud. Juriidiliselt paistab kõik korras olevat, kuid ta tahab siiski EASi juristilt nõu küsida.
Tagasisõidul viskab Dmitri nalja, et päike alles kõrgel ja tema suundub juba koju. See on harjumatu. Varem tundus talle, et 400–500 kilomeetrit päevas on hirmus palju sõita. Nüüd ta enam nii ei arva. Spidomeeter näitab läbisõiduks üle 400 kilomeetri. Ja õhtu pole sugugi veel käes.
“Kui tee on igav, hakkavad igasugused mõtted peas ringi käima, minust võib nii päris filosoof saada,” räägib Dmitri. Enne ülikooli minekut olidki tal enda jaoks võimalikud alad välja valitud: filosoofia, teoloogia, ajalugu või ajakirjandus. Aga vanemad ütlesid, et mees peab ikka raha teenima. Nii läks Dmitri õppima ärijuhtimist Tartu Ülikooli Pärnu kolledžisse. See asutus on süüdi tema heas eesti keeles.
Niipea, kui tema vaatevälja tekivad eessõitvad autod, saab filosoofist aga saaki jälitav uluk. Tundub, et eessõitjatest möödasõitmine (mõistlikkuse piiresse jääval kiirusel) on Dmitrile justkui väljakutse.
Iga Dmitri väljasõit Tallinnast on justkui omamoodi kinnituse otsimine küsimusele, kas on elu väljaspool Tallinna (parafraseerides Venemaal levinud ütlust: kas on elu väljaspool Moskva ringteed?). Minu meelest leidsime seekord positiivse vastuse.
Mis on EAS?
- Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) on üks Euroliidu tõukefondide “maaletooja” Eestis. Sihtasutus tegeleb ettevõtjale toetuste ja arendusprogrammide pakkumisega.
- Lisaks rahalisele toetusele tegeleb EAS veel nõustamise, koolituse ja koostöövõimaluste pakkumisega.
- Alustavad ettevõtted, millede osakonnas töötab Dmitri Burnašev, võivad EASilt taotleda starditoetust kuni 50 000 krooni või kasvutoetust kuni 160 000 krooni. Toetusi ei pea tagastama. 70 protsenti ettevõtjatest, kes EASilt toetust küsib, seda ka saab.
- Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) on üks Euroliidu tõukefondide “maaletooja” Eestis. Sihtasutus tegeleb ettevõtjale toetuste ja arendusprogrammide pakkumisega.
- Lisaks rahalisele toetusele tegeleb EAS veel nõustamise, koolituse ja koostöövõimaluste pakkumisega.
- Alustavad ettevõtted, millede osakonnas töötab Dmitri Burnašev, võivad EASilt taotleda starditoetust kuni 50 000 krooni või kasvutoetust kuni 160 000 krooni. Toetusi ei pea tagastama. 70 protsenti ettevõtjatest, kes EASilt toetust küsib, seda ka saab.