22.02.2007, 00:00
"'Pane raisale nii et aitab!"'
Kümme sõjajärgset aastat mõrvasid ja röövisid kompartei käsul ja juhtimisel Eestis taas hävituspataljonid.
Endistel Eesti kompartei juhtivatel tegelastel on kombeks
süüdistuste korral näidata näpuga küll KGB, küll
Moskva poole. Nemad tegid, nemad otsustasid. Möödunud nädalal
aga ilmus ajaloolaste Tiit Noormetsa ja Valdur Ohmanni koostatud
sensatsiooniline dokumentide kogumik “Hävitajad. Nõukogude
hävituspataljonid Eestis 1944–1954”. Raamat paljastab seni
vaid vähestele teada olnud tõe, et Eesti kompartei otsesel
juhtimisel tegutsesid Eestis ka sõja järel hävituspataljonid.
Nende hingel lasub hulgaliselt julmi veretöid.
Pelgalt juba selle raamatu põhjal saaks Eesti kompartei sarnaselt natside NSDAPga kuulutada kuritegelikuks ning selle juhid süüdi mõista inimsusevastastes kuritegudes. Moraalne vastutus nende veretööde eest lasub aga ka partei kõigil hilisematel juhtfiguuridel.
Riigiarhiivis säilitatakse Tõrva hävituspataljoni võitleja Leonhard Trummi seletuskirja detsembris 1950 Ljahhovi kolhoosis toime pandud vägivalla kohta. Niisugune oli tegelikkuses see nõukogude aeg, see Bruno Sauli kiidetud “Meie aeg”.
“Sm Piks võttis ühe inimese kinni ja see oli üks tüdruk ja lõi talle vastu nägu mitu korda, mina võtsin teise tüdruku kinni ja küsisin, kus jäi see kolmas, kes teiega tuli. Tüdruk vastas meiega ei olnud kolmandat, mina ütlesin ära valeta. Sm Piks ütles, Trumm pane raisale mööda nägu ja mina lõin sellele tüdrukule vastu nägu käega, sm Piks ütles võta see teine ja pane raisale nii et aitab. Mina lõin selle teise tüdrukule ka. Siis ütles sm Piks, Trumm lähme sisse, anna selle vana mutile ka. Mina kohe ei löönud, aga siis ütles sm Piks misa vahid, tõmba raisale. Mina lõin ka paar kolm korda selle vana naisele vastu nägu. Siis tõmbas sm Piks selle vana naise ära ja lõi teda mitu korda vastu seina.”
Partei sünnitatud
Hävituspataljonid taasloodi Eestis vahetult pärast Eesti vallutamist Nõukogude vägede poolt 1944. aasta sügisel. Käsu selleks andis EKP keskkomitee büroo. Pataljonide ülesanne oli võidelda relvastatud vastupanuliikumise – metsavendade vastu, samuti täita valve- ja vahiteenistust. Valvati täitevkomiteesid, kauplusi, piiritusetehaseid, viljaladusid jm.
Kuid sõjasuvel 1941 olid hävituspataljonid Eestis toime pannud hulganisti röövimisi, põletamisi ja tapmisi, mis tekitas rahvas senini õudu. Seetõttu otsustas Hävituspataljonide keskstaabi ülem, EKP KK sekretär Nikolai Karotamm jaanuaris 1946 pataljonid ümber nimetada Rahvakaitseks. Augustist 1949 aga hakkasid need üksused kandma nime “bandiitide hävitajate pataljonid”. Seda Eesti kompartei otsest käepikendust juhtis pikka aega endine Võru hävituspataljoni komissar aastast 1941 Genrih Andrusov, tema eelkäija oli alampolkovnik Vassili Izotov.
Üle Eesti tegutsenud hävitusüksusi (neid oli 1951 kokku 39) kamandas Hävituspataljonide keskstaap, kuhu kuulus hulk tuntud kommuniste – lisaks staabiülem Karotammele Aleksander Resev, Boris Kumm, Arnold Veimer ja Arnold Meri.
Ometi polnud hävitajaist metsavendadele tõsist vastast. Ühelt poolt oli nende ettevalmistus nõrk, teisalt oli neid üle-eestilise võitluse tarvis liiga vähe – parimal, 1947. aastal oli hävitajaid veidi alla 7000. Näiteks Saksa okupatsiooni ajal partisanide vastu võidelnud Omakaitses oli ligi 43 000 meest.
Võitlus metsavendadega
Hävituspataljoni astudes tuli anda vandetõotus. “Mina, NSVL kodanik, eesti rahva ustav poeg, tõotan, et võitlen oma jõudu ja elu säästmata halastamatult nõukogude võimu vaenlaste – kodanlike natsionalistide ja nende jõukude vastu kuni nende täieliku hävitamiseni.” Tegelikkus oli kõlavast vandetekstist aga väga kaugel. Lahingutes olid hävitajad enamasti nõrga võitlusmoraaliga ja arad.
Mis sundis inimesi hävitajaks hakkama? Soodustused. Talupojast hävitaja oli vabastatud kõigist töö- ja küüdikohustustest, ta sai sel üldise puuduse ajal osta toidu- ja tööstuskaupu palju rohkem ja odavamalt kui ülejäänud elanikud. Nii näiteks premeeriti 1945. aastal silmapaistvamaid hävitajaid jalatsite, ülikondade, palitute ja pesuga.
Niisamuti peibutas võimalus karistamatult röövida. “Enamus “rahvakaitses” olijaid olid omakasupüüdlikud röövlid, bandiidid ja igasugune jõhker pugejalik inimrämps, kes sülitasid Lenini ning kommunismi ideedele. Neile oli tähtis, et said võimu, mis võimaldas neil röövida ja hirmutada inimesi Siberiga ja nõukogude karmide seadustega,” on oma mälestustes hävitajaid tabavalt iseloomustanud Evald Loosaar.
Loosaarel on õigus. Kui ükskõikselt hävitajad oma töösse suhtusid, näitab kujukalt nende korraldatud haarang metsavendadele Viljandimaal. Ühel juunihommikul 1946 avastas rühmakomandör Petrenko rühm metsas punkri ja korraldas selle juures varitsuse. Hävitajad aga ei viitsinud passida ja hakkasid hoopis kaarte mängima. Mäng läbi, heideti magama.
Üks vahti jäetud hävitaja märkas küll õhtu eel metsavendade lähenemist, ta haaras kuulipilduja ja püüdis avada tuld. Kuulipilduja aga polnud lahinguvalmis. Niisamuti ei saanud ta revolvrist tulistada – ka see ei töötanud. Metsavennad pääsesid terve nahaga, kuna kui hävitajad lõpuks ärkasid ja tule avasid, oli see sihitu ja ei tabanud kedagi.
Et inimeste valik hävituspataljonides oli tõsine probleem, kinnitab hulk arhiividokumente. Nii näiteks arvati augustis 1947 üksustest välja 22 Saksa sõjaväes ja 12 Omakaitses teeninut. Mitu hävitajat visati välja joomise ja käskude mittetäitmise eest, samuti saadeti koju neli tuberkuloosihaiget. Kusjuures häda ei olnud üksnes lihtliikmetega – näiteks Vigala valla rühmakomandör Karro oli kuulunud Kaitseliitu ja teeninud Saksa sõjaväes. 1946. aastal aga vallandati “tegevusetuse ja süstemaatilise purjutamise” eest kogu Läänemaa hävituspataljoni juhtkond.
Kaabakate hulgas oli siiski erandeid. Augustis 1947 arreteeriti Tartumaa hävituspataljoni liige Erich Kütt, kes oli metsavendi haarangutest korduvalt ette hoiatanud. Ja mitte ainult, ta isegi osales metsavendade rünnakutes okupantide vastu.
Mõrtsukad ja röövlid
Veebruaris 1947 läksid purjus hävitajad Võrumaal Mäeotsa külas Issaku tallu, mis oli kui metsavendade toetajate elamine sunniviisiliselt riigistatud. “Uks tõmmati lahti ja otsiti maja läbi, kedagi seal polnud. Siis asuti lõhkuma maja sisustust. Lõhuti riiete kapi, vokk, triikraud, kolm keedupotti, köögi riiul, 10 taldrikut, koorelahutaja, laualambi klaas, kojakapi uks, suur saag pooleks murtud, kinnine aken lahti lõhutud,” kirjeldab ettekanne Võrumaa parteikomiteele. Lisaks tulistasid hävitajad kapi, voodi ja ahju pihta ning röövisid talust riideid ja lauakella.
Mitte alati ei pääsenud röövlid terve nahaga. Võrumaal Vaike külas käisid hävitajad septembris 1945 “üles kirjutamas bandiitlike perekondade vara”. Teisisõnu, metsavendade toetajate kogu vara konfiskeeriti. Metsavennad said sellest kiiresti teada ja seadsid metsateele üles varitsuse. Kui hävitajad sõitsid ülesande täitmiselt tagasi Meremäe keskuse poole, avasid metsavennad nende pihta marutule. Kaks venelasest hävitajat tapeti ja ühte haavati.
Üks räigemaid hävitajate tegusid pandi toime Jõgevamaal augustis 1950. Kevadel 1951 laekus EKP Keskkomiteele Klara Metsoja kaebus, mille väitel tapsid hävitajad ilma igasuguse põhjuseta tema poja Leonhardi ja röövisid 5000 rubla. Julgeolek püüdis seda veretööd kinni mätsida. Riikliku julgeoleku minister Moskalenko teatas partei keskkomiteele, et Metsoja kuulus Omakaitsesse, osaledes Nõukogude kodanike arreteerimises.
Sõja lõpul pages Metsoja Saksamaale, ent naasis 1946. aastal Eestisse ja hakkas 1950. aastal metsavennaks. Tapeti ta aga seetõttu, et osutas kinnipidamisel relvastatud vastupanu. Raha äravõtmist julgeolek eitas.
Kui EKP keskkomitee seda kõike kontrollima asus, selgus, et Metsoja pole olnud ei Saksa sõjaväes ega Saksamaal. Sõja järel kuni surmani töötas Metsoja hoopis kolhoosis. Samuti selgitati välja, et 23. augustil 1950 sõitis Metsoja oma talust vankril veskile, et jahu jahvatada. Talle läks üksinda järele hävituspataljonlane Terin, pidas mehe kinni ja tappis püstolilaskudega. “Julguse ja leidlikkuse” eest premeeriti Terinit 200 rublaga.
Hävitajad ei jõhkrutsenud ainult süütute ja kaitsetute elanike kallal. Kabalas nabisid purjus hävituspataljonlased detsembris 1945 kinni kolm punaarmeelast ja võtsid neilt relvad. Hävitajad viisid oma ohvrid koolimajja ning mõnitasid neid julmalt kuni hommikuni. Samas aga olid hävituspataljonlased äraostetavad. Novembris 1945 arreteeris hävitaja J. Kokk Pärnumaal Saarde vallas ühe naisterahva, ent päästis ta 800 rubla eest kohe vabaks.
Kurikuulsad hävituspataljonid likvideeriti 1954. aasta lõpuks – relvastatud vastupanuliikumine oli selleks ajaks Eestis maha surutud. Ohmanni-Noormetsa andmetel sai aastatel 1944–53 surma kokku 176 hävitajat.
Pelgalt juba selle raamatu põhjal saaks Eesti kompartei sarnaselt natside NSDAPga kuulutada kuritegelikuks ning selle juhid süüdi mõista inimsusevastastes kuritegudes. Moraalne vastutus nende veretööde eest lasub aga ka partei kõigil hilisematel juhtfiguuridel.
Riigiarhiivis säilitatakse Tõrva hävituspataljoni võitleja Leonhard Trummi seletuskirja detsembris 1950 Ljahhovi kolhoosis toime pandud vägivalla kohta. Niisugune oli tegelikkuses see nõukogude aeg, see Bruno Sauli kiidetud “Meie aeg”.
“Sm Piks võttis ühe inimese kinni ja see oli üks tüdruk ja lõi talle vastu nägu mitu korda, mina võtsin teise tüdruku kinni ja küsisin, kus jäi see kolmas, kes teiega tuli. Tüdruk vastas meiega ei olnud kolmandat, mina ütlesin ära valeta. Sm Piks ütles, Trumm pane raisale mööda nägu ja mina lõin sellele tüdrukule vastu nägu käega, sm Piks ütles võta see teine ja pane raisale nii et aitab. Mina lõin selle teise tüdrukule ka. Siis ütles sm Piks, Trumm lähme sisse, anna selle vana mutile ka. Mina kohe ei löönud, aga siis ütles sm Piks misa vahid, tõmba raisale. Mina lõin ka paar kolm korda selle vana naisele vastu nägu. Siis tõmbas sm Piks selle vana naise ära ja lõi teda mitu korda vastu seina.”
Partei sünnitatud
Hävituspataljonid taasloodi Eestis vahetult pärast Eesti vallutamist Nõukogude vägede poolt 1944. aasta sügisel. Käsu selleks andis EKP keskkomitee büroo. Pataljonide ülesanne oli võidelda relvastatud vastupanuliikumise – metsavendade vastu, samuti täita valve- ja vahiteenistust. Valvati täitevkomiteesid, kauplusi, piiritusetehaseid, viljaladusid jm.
Kuid sõjasuvel 1941 olid hävituspataljonid Eestis toime pannud hulganisti röövimisi, põletamisi ja tapmisi, mis tekitas rahvas senini õudu. Seetõttu otsustas Hävituspataljonide keskstaabi ülem, EKP KK sekretär Nikolai Karotamm jaanuaris 1946 pataljonid ümber nimetada Rahvakaitseks. Augustist 1949 aga hakkasid need üksused kandma nime “bandiitide hävitajate pataljonid”. Seda Eesti kompartei otsest käepikendust juhtis pikka aega endine Võru hävituspataljoni komissar aastast 1941 Genrih Andrusov, tema eelkäija oli alampolkovnik Vassili Izotov.
Üle Eesti tegutsenud hävitusüksusi (neid oli 1951 kokku 39) kamandas Hävituspataljonide keskstaap, kuhu kuulus hulk tuntud kommuniste – lisaks staabiülem Karotammele Aleksander Resev, Boris Kumm, Arnold Veimer ja Arnold Meri.
Ometi polnud hävitajaist metsavendadele tõsist vastast. Ühelt poolt oli nende ettevalmistus nõrk, teisalt oli neid üle-eestilise võitluse tarvis liiga vähe – parimal, 1947. aastal oli hävitajaid veidi alla 7000. Näiteks Saksa okupatsiooni ajal partisanide vastu võidelnud Omakaitses oli ligi 43 000 meest.
Võitlus metsavendadega
Hävituspataljoni astudes tuli anda vandetõotus. “Mina, NSVL kodanik, eesti rahva ustav poeg, tõotan, et võitlen oma jõudu ja elu säästmata halastamatult nõukogude võimu vaenlaste – kodanlike natsionalistide ja nende jõukude vastu kuni nende täieliku hävitamiseni.” Tegelikkus oli kõlavast vandetekstist aga väga kaugel. Lahingutes olid hävitajad enamasti nõrga võitlusmoraaliga ja arad.
Mis sundis inimesi hävitajaks hakkama? Soodustused. Talupojast hävitaja oli vabastatud kõigist töö- ja küüdikohustustest, ta sai sel üldise puuduse ajal osta toidu- ja tööstuskaupu palju rohkem ja odavamalt kui ülejäänud elanikud. Nii näiteks premeeriti 1945. aastal silmapaistvamaid hävitajaid jalatsite, ülikondade, palitute ja pesuga.
Niisamuti peibutas võimalus karistamatult röövida. “Enamus “rahvakaitses” olijaid olid omakasupüüdlikud röövlid, bandiidid ja igasugune jõhker pugejalik inimrämps, kes sülitasid Lenini ning kommunismi ideedele. Neile oli tähtis, et said võimu, mis võimaldas neil röövida ja hirmutada inimesi Siberiga ja nõukogude karmide seadustega,” on oma mälestustes hävitajaid tabavalt iseloomustanud Evald Loosaar.
Loosaarel on õigus. Kui ükskõikselt hävitajad oma töösse suhtusid, näitab kujukalt nende korraldatud haarang metsavendadele Viljandimaal. Ühel juunihommikul 1946 avastas rühmakomandör Petrenko rühm metsas punkri ja korraldas selle juures varitsuse. Hävitajad aga ei viitsinud passida ja hakkasid hoopis kaarte mängima. Mäng läbi, heideti magama.
Üks vahti jäetud hävitaja märkas küll õhtu eel metsavendade lähenemist, ta haaras kuulipilduja ja püüdis avada tuld. Kuulipilduja aga polnud lahinguvalmis. Niisamuti ei saanud ta revolvrist tulistada – ka see ei töötanud. Metsavennad pääsesid terve nahaga, kuna kui hävitajad lõpuks ärkasid ja tule avasid, oli see sihitu ja ei tabanud kedagi.
Et inimeste valik hävituspataljonides oli tõsine probleem, kinnitab hulk arhiividokumente. Nii näiteks arvati augustis 1947 üksustest välja 22 Saksa sõjaväes ja 12 Omakaitses teeninut. Mitu hävitajat visati välja joomise ja käskude mittetäitmise eest, samuti saadeti koju neli tuberkuloosihaiget. Kusjuures häda ei olnud üksnes lihtliikmetega – näiteks Vigala valla rühmakomandör Karro oli kuulunud Kaitseliitu ja teeninud Saksa sõjaväes. 1946. aastal aga vallandati “tegevusetuse ja süstemaatilise purjutamise” eest kogu Läänemaa hävituspataljoni juhtkond.
Kaabakate hulgas oli siiski erandeid. Augustis 1947 arreteeriti Tartumaa hävituspataljoni liige Erich Kütt, kes oli metsavendi haarangutest korduvalt ette hoiatanud. Ja mitte ainult, ta isegi osales metsavendade rünnakutes okupantide vastu.
Mõrtsukad ja röövlid
Veebruaris 1947 läksid purjus hävitajad Võrumaal Mäeotsa külas Issaku tallu, mis oli kui metsavendade toetajate elamine sunniviisiliselt riigistatud. “Uks tõmmati lahti ja otsiti maja läbi, kedagi seal polnud. Siis asuti lõhkuma maja sisustust. Lõhuti riiete kapi, vokk, triikraud, kolm keedupotti, köögi riiul, 10 taldrikut, koorelahutaja, laualambi klaas, kojakapi uks, suur saag pooleks murtud, kinnine aken lahti lõhutud,” kirjeldab ettekanne Võrumaa parteikomiteele. Lisaks tulistasid hävitajad kapi, voodi ja ahju pihta ning röövisid talust riideid ja lauakella.
Mitte alati ei pääsenud röövlid terve nahaga. Võrumaal Vaike külas käisid hävitajad septembris 1945 “üles kirjutamas bandiitlike perekondade vara”. Teisisõnu, metsavendade toetajate kogu vara konfiskeeriti. Metsavennad said sellest kiiresti teada ja seadsid metsateele üles varitsuse. Kui hävitajad sõitsid ülesande täitmiselt tagasi Meremäe keskuse poole, avasid metsavennad nende pihta marutule. Kaks venelasest hävitajat tapeti ja ühte haavati.
Üks räigemaid hävitajate tegusid pandi toime Jõgevamaal augustis 1950. Kevadel 1951 laekus EKP Keskkomiteele Klara Metsoja kaebus, mille väitel tapsid hävitajad ilma igasuguse põhjuseta tema poja Leonhardi ja röövisid 5000 rubla. Julgeolek püüdis seda veretööd kinni mätsida. Riikliku julgeoleku minister Moskalenko teatas partei keskkomiteele, et Metsoja kuulus Omakaitsesse, osaledes Nõukogude kodanike arreteerimises.
Sõja lõpul pages Metsoja Saksamaale, ent naasis 1946. aastal Eestisse ja hakkas 1950. aastal metsavennaks. Tapeti ta aga seetõttu, et osutas kinnipidamisel relvastatud vastupanu. Raha äravõtmist julgeolek eitas.
Kui EKP keskkomitee seda kõike kontrollima asus, selgus, et Metsoja pole olnud ei Saksa sõjaväes ega Saksamaal. Sõja järel kuni surmani töötas Metsoja hoopis kolhoosis. Samuti selgitati välja, et 23. augustil 1950 sõitis Metsoja oma talust vankril veskile, et jahu jahvatada. Talle läks üksinda järele hävituspataljonlane Terin, pidas mehe kinni ja tappis püstolilaskudega. “Julguse ja leidlikkuse” eest premeeriti Terinit 200 rublaga.
Hävitajad ei jõhkrutsenud ainult süütute ja kaitsetute elanike kallal. Kabalas nabisid purjus hävituspataljonlased detsembris 1945 kinni kolm punaarmeelast ja võtsid neilt relvad. Hävitajad viisid oma ohvrid koolimajja ning mõnitasid neid julmalt kuni hommikuni. Samas aga olid hävituspataljonlased äraostetavad. Novembris 1945 arreteeris hävitaja J. Kokk Pärnumaal Saarde vallas ühe naisterahva, ent päästis ta 800 rubla eest kohe vabaks.
Kurikuulsad hävituspataljonid likvideeriti 1954. aasta lõpuks – relvastatud vastupanuliikumine oli selleks ajaks Eestis maha surutud. Ohmanni-Noormetsa andmetel sai aastatel 1944–53 surma kokku 176 hävitajat.