Olen jänes
Kõik algas mikserist. Pärast värskelt soetatud
köögi-ime lahtipakkimist selgus kurb tõsiasi, et paar
üsnagi funktsionaalset mikseri osist oli puudu. Telefonikõned
supermarketi administraatoriga ja müüjaga ei lohutanud
kuigivõrd – juttu tuli tarbijakaitsest ning mikseritest, mis
saavad ka ilma labadeta kenasti hakkama. Oleks võinud ju käega
lüüa ning mune edasi käsijõul vahustada, kuid autunne
sundis mind poodi tagasi pöörduma. Kust ma ka pärast
mõningast sebimist õnnelikult täiskomplektiga väljusin.
Mikseriga oli nüüd nagu ühel pool, kuid see sissejuhatus
näitab kujundlikult seda, kuidas üks viga
inim-masina-värgis võib viia terve õnnetuste jadani.
Nõnda ma siis loksusin bussis rahuloleva mikseriomanikuna kodu poole.
Olen olnud eluaegne ja põhimõtteline kuukaardi-tarbija. Erinevalt
paljudest kaasreisijatest ei liigahtanud minus midagi, kui kontrolöride
bande bussi vallutas. Ulatasin enesekindlalt ja esimesena oma ID-pileti mustas
univormis tädile. Selgus minu jaoks ootamatu fakt – olen jänes.
Hoolimata teadmisest, et olin nädala eest soetanud endale kvartalikaardi.
Nõnda siis eskorditi mind koos paari joodikuga bussirahva silme all
valgesse Falgi mikrobussi – mikserikomplekt ühes ja vahustamist
ootav kraam teises käes.
Et säästa teid nüüd kuu
aega väldanud loo üsnagi tüütust ümberjutustusest,
siis märksõnadeks võiks olla: enesele teadmatult
ebaõnnestunud sõidudokumendi ost telefoni teel ning
teleoperaatori töökorralduse täielik mittesünkroonsus
pileteid väljastavate ja kontrollivate ametkondadega. Telefonikõned
ametnikele ei toonud mingit valgust loosse. Lohutused stiilis “kust te
üldse võtate, et meie televõrgu kliendid saavad endale
kvartalikaarte soetada?” ei veena.
Lõppotsuse sain
ühelt kivinäo ja pagunitega relvastatud Falgi-tädilt –
olen jänes. Kui mul selle tiitliga peaks kaasnema identiteediprobleeme,
siis Harju Maakohus on minu päralt.
Nõnda olengi sunnitud
lahinguväljalt kaotajana taganema, kuuliaugustatud autunne närult
järel lohisemas. Ja õhus on mu jaoks oluline dilemma – kas
maksta endiselt sõitude eest nagu korralik kodanik või leppida
jänesestaatusega.
Mu eesmärk ei ole leheveergudel virinat
veeretada või me elusid valitsevate ametnike peale lõriseda. Oma
elupäevi kenade inimeste ja loominguliste tegudega palistatud
turvakoridorides veetes on kerge unustada kogu see ühiskondlik
mehaanika, mis meid paratamatult ümbritseb. Ning siis üks hetk vaatad
selle kivinäoga tädiga (kes tegelikult on vaid süsteemi inimkuju
võtnud peegeldus) tõtt ja saad aru oma abitusest. Jah,
bürokraatlik masinavärk on suur ja inimene väike. Kuid
õnneks ei juhtu seda tihti ja siis ka mõtled lohutavalt, et ehk
see kivinägu sulab õhtul kodus päris inimeseks.