07.03.2007, 00:00
Kjell Westö pärjatud soomerootsi ajalookroonika
Detsembris sai Finlandia preemia 26 000 eurot (umbes 400 000
krooni) soomerootsi kirjanik Kjell Westö. Ligi 600-leheküljelise
romaani nimi on “Kus kunagi kõndisime” (Där vi en
gång gått / Missä kuljimme kerran).
Romaanis ristuvad kahe soomerootsi kogukonna – tööliste ja kõrgklassi – tegelaste teed. Romaan algab aastast 1905, kui ilus, aga vaene Vivan Fallenius alustab teenijannana rikaste Gylfede juures. Vivan abiellub kuumaverelise töölisheerose Enok Kajanderiga, kes esitab tenorihäälega rootsi- ja soomekeelseid rahvalaule töölismaja pidudel. Nendele sünnib poeg, vaikne ja sportlik Allan (Allu).
Kõrgema klassi keskseteks kujudeks tõusevad Eccu Widing ning õde-vend Lucie ja Cedric Lilliehjelm. Allan ning Eccu, Lucie ja Cedric on 1918. aasta kodusõja põlvkonnakaaslased, aga nende saatuse määravad ühiskondlik klass ja geenid – keegi ei pääse oma saatuse eest. “Püüan rääkida sellest, kui kitsaks inimese valikud muutuvad, kui ühiskonna konflikt kasvab piisavalt suureks,” tõdeb Westö kodusõja kokkuvõtteks.
Allani isast Enokist saab punaohvitser. Ta püüab takistada punaste mõttetut vägivalda, aga see ei õnnestu. Sõja lõpus viiakse Enok ühte valge soome surmalaagritest, Dragsvikki, kus mändide koor oli mehekõrguselt ära näritud. Enok jääb küll ellu, olles vabanedes 187 sentimeetrit pikk ja kaaludes 43 kilo. Aga ta ei suuda kohaneda üha parempoolsemaks muutuvas Soomes (punavangid mõisteti kauaks “ühiskonnakõlbmatuteks”), hakkab jooma ja laseb end lõpuks maha.
Romaanis saab kõige rohkem ruumi ilus ja rikas pärijanna Lucie. Ta on moderniseeruva maailma kergemeelne mässaja. Lucie’l on võimalus teha, mida süda ihkab. Ta isegi võrgutab töölisjalgpalluri Allani.
Kurjus kehastub Lucie vennas Cedric Lilliehjelmis. Pärast sõda moodustasid soomerootsi valged karistussalkasid. Nad käisid ringi mööda Uusimaad ja lasid valimatult maha sõjas osalenud punaseid. Samas tapeti ka täiesti süütuid inimesi. Cedric, nagu suurem osa romaani härrasklassi poistest, osaleb salkades, samuti Eccu – kuigi vastumeelselt.
Võitjate pidu ja pillerkaar jätkub kaua pärast kodusõja lõppu. Romaan kirjeldab detailselt, kuidas džäss piltlikult randub Soomes Ameerika sõjalaeva orkestri kujul. Ning viina voolab rohkem kui kunagi varem – viina, mis keeluseaduse tõttu pärit Eestist. Romaan lõppeb aastal 1938 Henningu korraldatud kõrgklassi peol – 1920ndate rõõmsameelsus mattub järgmise aastakümne halli öösse.
Kjell Westö raamatut “Kus kunagi kõndisime” on peetud Väinö Linna triloogia “Siin Põhjatähe all” soomerootsi vasteks.
*
See, et soomerootsi kirjandus on tõepoolest olnud väga elujõuline, paistab ka Finlandia preemia laureaatidest. Auhinda on jagatud 1984. aastast alates. Kahekümne kahe laureaadi hulgas on olnud neli soomerootsi kirjanikku (Bo Carpelan kaks korda). Igal aastal on esitatud kuus kuni kümme kandidaati, ainult kahel aastal (1998 ja 1996) ei olnud kandidaatide hulgas ühtegi soomerootsi kirjanikku. Kjell Westö on kandideerinud neli korda.
Westö on sündinud 1961. aastal. Ta on töötanud ajakirjanikuna ja mänginud harrastusmuusikuna pilli. Kirjanikuteed alustas ta 1986. aastal luuletajana, aga on avaldanud ka jutukogusid ja romaane. Eesti keeles on ilmunud jutukogu “Bruusi juhtum” (LR 1996, nr 19).
Westö romaanid koosnevad väikestest jutuk estest, lookestest, mis algavad ja lõpevad sama silmuse või konksuga. Ta tekst koosneb rohketest detailidest. Viimases romaanis on ta teinud tohutu töö, et luua tõetruud pilti sajandialguse Helsingist – üks tegelane ongi sünnilinn Helsingi. Tal puudub peaaegu täiesti elav dialoog, tegevust viib edasi passiivne jutustaja hääl.
Westö romaan “Tuulelohed Helsingi kohal” erutas väga tema põlvkonnakaaslasi. Sellest tehti ka film. Kas Finlandia preemia saanud romaanist tehakse ka film – kas Soome ühiskond suudaks juba kodusõjateemalist filmi vastu võtta? Eestis sai vabadussõjafilmist “Nimed marmortahvlil” kõikide aegade populaarseim kodumaine linateos. See näitab, kui suur vahe on Soome ja Eesti iseseisvuseni viinud sõdadel.
Romaanis ristuvad kahe soomerootsi kogukonna – tööliste ja kõrgklassi – tegelaste teed. Romaan algab aastast 1905, kui ilus, aga vaene Vivan Fallenius alustab teenijannana rikaste Gylfede juures. Vivan abiellub kuumaverelise töölisheerose Enok Kajanderiga, kes esitab tenorihäälega rootsi- ja soomekeelseid rahvalaule töölismaja pidudel. Nendele sünnib poeg, vaikne ja sportlik Allan (Allu).
Kõrgema klassi keskseteks kujudeks tõusevad Eccu Widing ning õde-vend Lucie ja Cedric Lilliehjelm. Allan ning Eccu, Lucie ja Cedric on 1918. aasta kodusõja põlvkonnakaaslased, aga nende saatuse määravad ühiskondlik klass ja geenid – keegi ei pääse oma saatuse eest. “Püüan rääkida sellest, kui kitsaks inimese valikud muutuvad, kui ühiskonna konflikt kasvab piisavalt suureks,” tõdeb Westö kodusõja kokkuvõtteks.
Allani isast Enokist saab punaohvitser. Ta püüab takistada punaste mõttetut vägivalda, aga see ei õnnestu. Sõja lõpus viiakse Enok ühte valge soome surmalaagritest, Dragsvikki, kus mändide koor oli mehekõrguselt ära näritud. Enok jääb küll ellu, olles vabanedes 187 sentimeetrit pikk ja kaaludes 43 kilo. Aga ta ei suuda kohaneda üha parempoolsemaks muutuvas Soomes (punavangid mõisteti kauaks “ühiskonnakõlbmatuteks”), hakkab jooma ja laseb end lõpuks maha.
Romaanis saab kõige rohkem ruumi ilus ja rikas pärijanna Lucie. Ta on moderniseeruva maailma kergemeelne mässaja. Lucie’l on võimalus teha, mida süda ihkab. Ta isegi võrgutab töölisjalgpalluri Allani.
Kurjus kehastub Lucie vennas Cedric Lilliehjelmis. Pärast sõda moodustasid soomerootsi valged karistussalkasid. Nad käisid ringi mööda Uusimaad ja lasid valimatult maha sõjas osalenud punaseid. Samas tapeti ka täiesti süütuid inimesi. Cedric, nagu suurem osa romaani härrasklassi poistest, osaleb salkades, samuti Eccu – kuigi vastumeelselt.
Võitjate pidu ja pillerkaar jätkub kaua pärast kodusõja lõppu. Romaan kirjeldab detailselt, kuidas džäss piltlikult randub Soomes Ameerika sõjalaeva orkestri kujul. Ning viina voolab rohkem kui kunagi varem – viina, mis keeluseaduse tõttu pärit Eestist. Romaan lõppeb aastal 1938 Henningu korraldatud kõrgklassi peol – 1920ndate rõõmsameelsus mattub järgmise aastakümne halli öösse.
Kjell Westö raamatut “Kus kunagi kõndisime” on peetud Väinö Linna triloogia “Siin Põhjatähe all” soomerootsi vasteks.
*
See, et soomerootsi kirjandus on tõepoolest olnud väga elujõuline, paistab ka Finlandia preemia laureaatidest. Auhinda on jagatud 1984. aastast alates. Kahekümne kahe laureaadi hulgas on olnud neli soomerootsi kirjanikku (Bo Carpelan kaks korda). Igal aastal on esitatud kuus kuni kümme kandidaati, ainult kahel aastal (1998 ja 1996) ei olnud kandidaatide hulgas ühtegi soomerootsi kirjanikku. Kjell Westö on kandideerinud neli korda.
Westö on sündinud 1961. aastal. Ta on töötanud ajakirjanikuna ja mänginud harrastusmuusikuna pilli. Kirjanikuteed alustas ta 1986. aastal luuletajana, aga on avaldanud ka jutukogusid ja romaane. Eesti keeles on ilmunud jutukogu “Bruusi juhtum” (LR 1996, nr 19).
Westö romaanid koosnevad väikestest jutuk estest, lookestest, mis algavad ja lõpevad sama silmuse või konksuga. Ta tekst koosneb rohketest detailidest. Viimases romaanis on ta teinud tohutu töö, et luua tõetruud pilti sajandialguse Helsingist – üks tegelane ongi sünnilinn Helsingi. Tal puudub peaaegu täiesti elav dialoog, tegevust viib edasi passiivne jutustaja hääl.
Westö romaan “Tuulelohed Helsingi kohal” erutas väga tema põlvkonnakaaslasi. Sellest tehti ka film. Kas Finlandia preemia saanud romaanist tehakse ka film – kas Soome ühiskond suudaks juba kodusõjateemalist filmi vastu võtta? Eestis sai vabadussõjafilmist “Nimed marmortahvlil” kõikide aegade populaarseim kodumaine linateos. See näitab, kui suur vahe on Soome ja Eesti iseseisvuseni viinud sõdadel.