Luule Tull: “Elu on olnud kiire ja huvitav ja läinud nagu viuh!”
Luule Tull (64) valab oma heledas soojas köögis kohvi
ja lükkab koogitaldriku külalistele lähemale. Ise ta pärast
nelja õhtul kohvi ei joo – ei mõju unele hästi.
Tutvustab koera (“seda pole mõtet karta!”) ja kassi
(“see hammustab!”) ja nimetab, et kassi nimi on Kurrnäukus.
Luule: “Oi jumal! Ma käisin ju aasta läbi iga päev
mootorrattaga Sõmerule tööle, 30 kilomeetrit.”
Talvel ka?
“Talvel ka! Ja siis oli ju rohkem lund kui
nüüd! Ja ratas ei läind talvel külmaga käima. Seda sai
siis nii kaua vändata, kuni endal oli ka nahk soe... Siin metsa vahel
polnud midagi, aga pärast Haljalat, lageda peal hakkas hirmus külm...
Eks mulle siis ennustati, et ükskord sa oma põlvedega hädas
oled. Aga näe... Õhtuti panin põlvedele sooja kompressi
ja...”
Kass Kurrnäukus pistab nina söögikaussi (see
on tühi) ja teeb kurja häält.
Luule: “Märt,
kassil on kõht tühi!”
Märt tuleb tagatoast,
õiendab kassiga ja läheb tagasi.
“Naabripoisil oli viiekümnendatel siinsamas Eisma külas
mootorrattas, mingi sõjaaegne 350. Ma olin pisikene siis, käisin ka
vaatamas, kuidas ta sellega sõitis. (Kahetsevalt.) Ta on nüüd
ammu surnud – kukkus vindise peaga kaevu.”
“Ja millal te
oma esimese tsikli ostsite?”
“1961. aastal, see oli
Kovrovets-175, rahvakeeles “jänes”.”
Luule
hüüab tagumisse tuppa: “Märt! Mis ta sel ajal võis
maksta?”
Märt ei kuule, televiisorist tuleb telemäng.
Luule: “Märt! Palju see esimene ratas võiks maksta, 3000
rubla?”
Märt tuleb teisest toast. Mõtleb, mis ta
mõtleb, aga hind meelde ei tule.
Luule: “Ma võtsin ema
käest raha laenuks. Ega see mootorratta ostmine talle väga ei
meeldinud, aga ega ta ei keelanud ka. Kuidas sa ikka saad keelata...”
“Ja millal see esimene võistlus tuli?”
Luule:
“Esteks ma käisin vigursõitu tegemas. Mul polnud siis veel
mootorratastki, kui ükskord läksime ühe külanaise mehe Jawa
350ga võistlustele. Mees ise oli kodust ära, salaja käisime.
Ja ma sain esimese koha!
Sõidame tagasi ja äkki –
vanamutt lehmaga prauhh tee peal ees! No mis sa teed! Midagi ei tohtind katki
teha, võõras ratas, tuuleklaas ka veel ees. Ja see teine naine
istus vist taga ka!
Aga järsku oli rattal tagumine ots ees ja saime
pidama, kõik jäi terveks!”
“Midagi
tõsisemat ka vahel juhtus?”
Luule:
“Kuuekümnendatel ei olnud seda kiivri seadust. Sõideti ilma
kiivrita, ja kui siis midagi juhtus, siis ikka kohe tõsine mats. Mul ka
ükskord – keerasin Rakvere linna vahel bussi tagant vasakule ja otse
suurele sõjaväeautole ette. Ah, pold midagi, pea oli vähe
lõhki... Haiglas olin ka sees ja... Võib-olla rikkus veidi
mõistust ka!” Luule naeratab kavalalt.
“Aga
võistlustel?”
“Eks seda ikka juhtus. Ükskord
kukkusin Tallinna hipodroomil nii, et kiiver läks puruks, mitu
nädalat olin haiglas sees. Ja ega ma sellest midagi ei mäleta ka. Kui
oled teises ilma, siis ei tunne valu!”
Märt on
telekavaatamisest loobunud, seisab Luule seljataga. Ja kui kass liiga
ennastunustavalt külaliste säärte vastu nühib,
sööstab kassi kantseldama.
Märt: “Kõik pidi ju
ringi tegema. Et ikka rattad ringi käiks ja mootor
töötaks!”
Ajalehed on sellest varemgi kirjutanud, kuidas M
ärt ja Luule ise kuullaagreid ja hammasrattaid õppisid tegema.
Ajasid venekeelsetes raamatutes näpuga järge ja valasid sepikojas
ääsi peal terve mootori valmis. 1971. aastal tuli Tull sellega
esimest korda üleliiduliseks ringrajasõidumeistriks.
Märt: “Nüüd on kõik asjad poes saada. Siis pidid
käima Venemaal tehaseid pidi nuiamas.”
Luule: “Terve elu
on käinud niimoodi!”
Märt: “Astusid aga jälle
Rakvere perroonilt Moskva rongi ja...”
“Kuidas tollal
konkurents oli?”
Märt: “Tollal oli see
võidusõit, nagu praegu on valimised. Tehti sulle kõik nii,
et sul halvasti läheks!”
1992 tegi Luule viimase sõidu.
Vene tehnika keelati ära, uut motikat polnud raha osta ja aastad said ka
täis. Luule oli viiskümmend ja vahetas võistlusspordi
kalapüüdmise vastu
Märt: “Suvel on nüüd
nii palju tegemist, et magamise aegagi pole. Kella kolme ajal mine juba merele
kala välja võtma. Et oma kalaga päikese kätte ei
jääks.”
Luule: “Sügisel, kuni jõuluni on
pime aeg, siis ei näegi suurt midagi teha, siis saab puhata ja omaette
olla... Jah. Kogu aeg on olnud põnev ja kiire. Ja elu on läinud
nagu niuh!”
Luule on mõtlikus meeleolus.
Kurrnäukus keskendub hetke, võtab hoogu ja hüppab kahe
käpaga ukselingi külge kinni ning suundub esikusse.
On aeg
hakata minema.