19.07.2007, 00:00
kaine koolimaja
Säravvalgetest üsna klassikalistest
geomeetrilistest elementidest komponeeritud uus Laulasmaa koolimaja-lasteaed
valmis välkkiirelt tänavu märtsiks, autoriteks kutsutud konkursi
võitnud vanema põlvkonna arhitekt Toomas Rein, kes palus suure
hoone tempokal projekteerimisel appi kunagise õpilase ja sõbra
Toivo Tammiku.
Hea asukohaga kool koosneb sellistest elementidest nagu silinder, kuup, neljaks ruuduks jaotatud aknad (nagu mõnel paarikümne aasta tagusel avangardsel kolhoosikeskusel) ja muudest lihtsatest ning selgetest tükkidest. Maja ei ole küll üleliia suur, ent siiski pole ka tegu väikeobjektiga – lähenejale mõjub uus valge hoone ikka korraliku kompleksina. Kooli ja lasteaia osad paiknevad kõrvuti ning on seotud neid ühiselt läbiva omalaadset retrohõngu tekitava passaažiga. Kõrvuti paigutatud tiibade esiküljed joonduvad kooliõpilasliku eeskujulikkusega ühele sirgele fassaadiks.
Kõik on valge ka seest. Aga et riigil oli raskusi ehitusgraafikus püsimisega, siis võiks öelda, et sisekujundus jäi mudilaste õlule, kes oma kirevate kuubedega kooli säravasse teljelöövi karakterit toovad. Maja peamine element – silinder, millesse oleks justkui tehtud koolitunnist tuttava maakera kihte tutvustava skeemi stiilis näitlik lõige – sisaldab 200-kohalist ümmargust siserõdu ja üsna hea akustikaga aulat. Sealt avaneb väike välisrõdu saalitünni akna alla lehvikuna laotunud amfiteatrile, et esineda kõnedega, juhatada sisse mõnd teatrietendust ja seal juba peetud õuetunde, mis lastele väga meeldivad.
“Koolimaja arhitektuur peabki olema konservatiivne,” ütleb arhitekt Toivo Tammik. Moodsate keerulise ämblik-struktuuriga koolide taustal on Laulasmaa valge, ühel teljel paiknev süsteem tõesti üsna kaine. Koolimaja taga on kohe eramurajoon, vasakul liitub aga täiesti toomasreinuliku arhitektuuriga lasteaed. Viimase juures on jällegi lähtutud vaatest, et objektile annavad iseloomuliku elu seal arenevad koolieelikud, seega maja endaga väga veiderdada pole tarvis. Dünaamikat toovad teise korruse klassidest laskuvad tuttavlikud trepid, mille metallastmestikud on väikestele päntajalgadele vist küll veidi brutaalsed. Samuti on natuke ehmatav konkreetne teravate tippudega metalltara ala piirdena.
Kogu kompleks on ratsionaalse, kuid mitte monotoonse ilmega. Et paari aasta pärast valmivat ka võimla, siis loodan, et ehk tekib hetk ka sisekujunduse terviklikuks artikuleerimiseks. Kooli ja lasteaia ees on mõlemal väike sümpaatne salu – esimesel suurem ja teisel vastavalt veidi tillem. Kaasaegne kool pakub kõiki sellelt oodatavaid mugavusi, tore lisand on mahukas auditoorium, mis õpilasi ehk juba ülikoolide ruumikogemusteks ette valmistab.
Keeruliste koolikämpide ja suurte maastikmajade taustal mõjub Laulasmaa valge koolimaja kainestava hingetõmbena. Juba projekteeribki Toivo Tammik järgmist kooli, sedakorda Keilasse, inspireerituna osalt Toomas Reinuga projektiga töötamisest saadud kogemustest, et vana hea lihtne struktuur töötab ka tänapäeval hästi.
Hea asukohaga kool koosneb sellistest elementidest nagu silinder, kuup, neljaks ruuduks jaotatud aknad (nagu mõnel paarikümne aasta tagusel avangardsel kolhoosikeskusel) ja muudest lihtsatest ning selgetest tükkidest. Maja ei ole küll üleliia suur, ent siiski pole ka tegu väikeobjektiga – lähenejale mõjub uus valge hoone ikka korraliku kompleksina. Kooli ja lasteaia osad paiknevad kõrvuti ning on seotud neid ühiselt läbiva omalaadset retrohõngu tekitava passaažiga. Kõrvuti paigutatud tiibade esiküljed joonduvad kooliõpilasliku eeskujulikkusega ühele sirgele fassaadiks.
Kõik on valge ka seest. Aga et riigil oli raskusi ehitusgraafikus püsimisega, siis võiks öelda, et sisekujundus jäi mudilaste õlule, kes oma kirevate kuubedega kooli säravasse teljelöövi karakterit toovad. Maja peamine element – silinder, millesse oleks justkui tehtud koolitunnist tuttava maakera kihte tutvustava skeemi stiilis näitlik lõige – sisaldab 200-kohalist ümmargust siserõdu ja üsna hea akustikaga aulat. Sealt avaneb väike välisrõdu saalitünni akna alla lehvikuna laotunud amfiteatrile, et esineda kõnedega, juhatada sisse mõnd teatrietendust ja seal juba peetud õuetunde, mis lastele väga meeldivad.
“Koolimaja arhitektuur peabki olema konservatiivne,” ütleb arhitekt Toivo Tammik. Moodsate keerulise ämblik-struktuuriga koolide taustal on Laulasmaa valge, ühel teljel paiknev süsteem tõesti üsna kaine. Koolimaja taga on kohe eramurajoon, vasakul liitub aga täiesti toomasreinuliku arhitektuuriga lasteaed. Viimase juures on jällegi lähtutud vaatest, et objektile annavad iseloomuliku elu seal arenevad koolieelikud, seega maja endaga väga veiderdada pole tarvis. Dünaamikat toovad teise korruse klassidest laskuvad tuttavlikud trepid, mille metallastmestikud on väikestele päntajalgadele vist küll veidi brutaalsed. Samuti on natuke ehmatav konkreetne teravate tippudega metalltara ala piirdena.
Kogu kompleks on ratsionaalse, kuid mitte monotoonse ilmega. Et paari aasta pärast valmivat ka võimla, siis loodan, et ehk tekib hetk ka sisekujunduse terviklikuks artikuleerimiseks. Kooli ja lasteaia ees on mõlemal väike sümpaatne salu – esimesel suurem ja teisel vastavalt veidi tillem. Kaasaegne kool pakub kõiki sellelt oodatavaid mugavusi, tore lisand on mahukas auditoorium, mis õpilasi ehk juba ülikoolide ruumikogemusteks ette valmistab.
Keeruliste koolikämpide ja suurte maastikmajade taustal mõjub Laulasmaa valge koolimaja kainestava hingetõmbena. Juba projekteeribki Toivo Tammik järgmist kooli, sedakorda Keilasse, inspireerituna osalt Toomas Reinuga projektiga töötamisest saadud kogemustest, et vana hea lihtne struktuur töötab ka tänapäeval hästi.