Lennartist ja Lähis-Idast
Lennart Meri sünniaastapäeva märkiv esinduslik rahvusvaheline konverents on kindlasti sündmus, millel on eeldusi meie rahvusvahelise rolli üle mõtelda suutvaid inimesi kirgastada. Nii kaalukad esinejad, aga ka Eestit maailma keskpunktiks asetav teemadevalik ning probleemipüstitused on meie rahvusvahelise suurmehe mälestamiseks igati väärikad. Ning seda mõistavad ka meie partnerid. Nii Georgiast/Gruusiast kui ka Lähis-Idast.
Lähis-Ida oli ja on maailmapoliitka huvide ristumiskoht. Muutlik oma arengutes (kas keegi mäletab kõiki ÜRO resolutsioone ja Lähis Ida rahuplaane?) ning jonnakalt järjekindel oma konfliktsuses. Rahvusvahelistest asjadest mõtlejana ja selles keskkonnas seatud eesmärke saavutanud inimesena, oli ka kadunud president Meri nendes küsimustes hästi informeeritud. Mõnikord mulle isegi tundus, et ta oleks soovinud Eesti aktiivsemat osalust selle keeruka regiooni välispoliitilises stabiliseerimisprotsessis. Minu arvates peaksime seda mõtet edasi mõtlema tänagi.
Teiselt poolt tuleb meil endale aru anda, et vaatamata meie kiusatusele oma rahva kannatusi kommunistlikus Siberis Paabeli vangipõlvega võrrelda, ei ole meie suure usu ja suurte pühaduste rahvas. Kujutlegem endale hetkeks Jeruusalemma Templimäge, Haram al-Sharifi araablaste keeles. Läänes seisab veel muistse Saalomoni Templi soliidne läänesein. Selle ääres palvetavad juudid. Ka teistel on lubatud oma soovikene paberiribal seina suruda. Palvetajate pea kohal laiub kaugeleulatuv traatvõrk, mis kinnitatud müüriservale. See arhitektuuriline lisand pärineb intifada ajast, kui noored araablased armastasid „uskmatuid" kividega pilduda. Tegid seda muidugi protestiks Iisraeli okupatsiooni vastu... Templimäe tipul, kus Aabram oleks peaaegu ohverdanud Iisaki, asub ilus araablaste tempel - Qubbat al Shakra. Muhameedlaste kolme tähtsama pühapaiga hulka kuuluv imeline ehitis. Kunstiväärtuslik. Just selles paigas olevat Muhammed õigesti palvetama õppinud. Ka sinna pääsevad muu-usulised ligi alates toonase Walesi printsi, hilisema kuninga Edward VII ajaloolisest külaskäigust 1861. aastal. (Vahemärkusena, et 46 aastat hiljem külastas sama kuningas ka Tallinnat, täpsemalt Tallinna reidi). Kogu Templimäe ala on Iisraeli politsei ja relvajõudude poolt sisse piiratud ka läbipääsu kontrollitakse, et äärmuslaste vahel ei tekkiks lööminguid. Sest just äärmuslikud doktrinäärid kalduvad olema ebatolerantsed. Mõõdukalt mõtlevad enamused mõlemas kogukonnas on esitanud hulgaliselt lahendusvariante, mis vastastikku religiooni vajadusi ja ühiskondlikku julgeolekut arvesse võtaksid. Aga tulemuseni pole jõutud, sest oleme ju Lähis-Idas. Mäletame ju lugu skorpionist ja konnast Jordani jõge ületamas... Ja selles mõttes elu seisab. Kuid ta tahab edasi minna.
Nii otsustasidki juudid ära parandada jalakäijate silla, mis ühest sektorist teise viib. Nii ajaloolises paigas aga mõistagi peab eelnevalt natuke arheoloogilisi uurimisi tegema. Mõeldud tehtud! Kuid araablaste hulgas hakkas levima kahtlus, et nüüd uuristatakse tunnel ja kistakse mošee maha. Säärasel paanikal on säälkandis viljakas kasvupinnas. Rahumeelsed protestidemonstratsioonid kasvasid kiiresti vägivaldseiks ja sekkus mõistagi relvatärin.
Samal ajal Tallinnas on palju pisem ala pahatihti politsei valve all ja parematel puhkudel pritsitakse pisargaasigi. Püha Antoniuse kabelimägi. Põhjuseks muidugi ajaloosündmustesse fundamentalistlikult ja religioosselt suhtujad. Kelle tegevuse tõttu ei saa ka mõõdukad enamused enam pealtvaatajaks jääda. Plaanitakse arheoloogilisi kaevamisi, säilmete matmist ja skulptuuri (ka kunstiväärtusega) teisaldamist. Oodata on, et „usklikud", kes peavad Punaarmee tungimist Eestisse 1944. aastal mõjukaks fašismivastaseks operatsiooniks ning Eesti vabastamiseks, lähevad liikvele.
Võimalik, et kerge liikumissurvestus antakse neile organisatsioonide poolt, mille ridadesse kuulus enne presidendiameti pidamist Vladimir Vladimirovitš. Ilmselt leidub ka teisi usklikke, kes usuvad, et Eesti põhiseaduse kehtimise kõige suuremaks ohuks on needsamad teistpidi uskujad oma nelgikeste ja „vesi veekesega", ning eks nemadki või oma traadist okaskrooniga liikvele minna....
Tuleb tähele panna, et uskude konflikt ei ole ratsionaalselt käsitletav. Oma usu toestuseks ei ole uskujal fakte tarvis. Piisab arvamustest. Charles Krauthammer, kes näib kirjutiste põhjal jagavat sionistlikke vaateid, teeb sama teraseid järeldusi Jeruusalemmas toimuva kohta kui täpselt vastupidist ilmavaadet esindav Noam Chomsky. Ja usu kategooriates on Antoniuse kabelipaiga juures ühepalju õigust nii Kalev Rebasel kui Dmitri Klenskil, ehkki nad pole eelnimetet härrastega kuidagiviisi võrreldavad suurused. Aga eksivad Klenski ja Rebane samuti ühevõrra, arvates, et nende tegevus edendab kuidagiviisi elu edenemist Maarjamaal.
Mis on ühist ja mis on erinevat neil kahel pealtnäha sarnasel konfliktil? Ühine on, nagu osutatud, konflikti irratsionaalne iseloom ning sellest johtuv mõistlike lahendusvariantide ilmvõimatus. Erinev on aga intensiivsus ja pinge. Islami ja judaismi põrkumine ühisel geograafilisel territooriumil on iidne probleem võrreldes Vene impeeriumi-ihaluse ja Eesti vabaduse vaimu kokkupõrkega. Al Aqsha (paikneb ka Templimäel) mošee killukesegi puutumine toob kaasa üleilmse tagajärjega eskaleeruva konflikti. Nagu ka traatvõre Nutumüüril selle eest hoiatab. Siis ei räägi keegi enam ei Saudi Araabia ega Norra rahuplaanidest. Pronksist kuju teise kohta viimine ei põhjusta muud kui ühe poole usklike veendumust, et nende jumal on neid miskipärast nuhelda otsustanud. Ja väikesemaid urinaid Venemaa valitsuse poolelt. Viimastega tegeleb välisminister, ükskõik kas tema nimi on väljapeetud ja soliidne Urmas Paet või rahvusvaheliselt hästikvoteeritud Mart Laar. Või keegi kolmas. Kuid see ei pea olema välisministri põhitöö. Tal peaks olema aega mõtelda ka laiemalt. Mõtelda Lennartist, Lähis-Idast ja muudest maailma asjadest!
***
Meie piiratusest Lähis-Ida asjadega suhestumisel annab häirivalt märku ka uudis, et Egiptusesse ei leita diplomaati. Mina leiaksin kahe päevaga. (NB! Esimene lause on fakt, teine arvamus). Käimasolev konverents aga annab märku, et pingutatakse ka piiratusest väljapääsemise nimel.
