All-ilm kontrollib all-linna

„Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!” Niisugune on vana kõnekäänd. Ei pea olema väga kõva nuputaja, et hiljutise juhtumi nimega Rene Reinmann abil teha kauaoodatud järeldusi nii Keskerakonna ja eriti tema esimehe Edgar Savisaare kohta.

Kurjategijaile omase küünilisusega lausub Keskerakond, et Tallinna (NB! Euroopa kavandatud kultuuripealinna!) volikogus olemise üle otsustagu ikka korduvkurjategija ise, erakonnal pole mingeid ettekirjutusi ega järeldusi kavas teha.  Naiivsetel võib muidugi kerkida küsimus, et miks näiteks tehti erakonnaliikmetele kohustuseks hoiduda oma põhiseadusliku rolli täitmisest presidendivalimiste Riigikogus toimunud hääletusvoorus. Siis leiti küll mehisust parteilise peajoone maksmapanekuks.  Mille poolest erinevad Arnold Rüütli ja Rene Reinmanni toetamise juhtumid? 

Vastus on väga lihtne.  Rüütel, ehkki küll pikaaegne kollaborant, pole toime pannud ühtegi kohtulikult karistatud kuritegu.  Reinmann on vaatamata oma kolmekordselt lühemale elukesele neid aga sooritanud juba  kuus!  Ning ehkki Keskerakonna esimees kartis, et mõned parteilised lambukesed teevad presidendihääletusel „vale" otsuse ning peab kehtestama raudse demokraatliku tsentralismi, siis Reinmanni puhul jätab ta kõik parteiliikme enese diskreetsuse hoolde.   Pole ka ime, sest kurjategija juba kurjategijat tunneb ning obstshaki reeglid on põhiseadusest palju tähtsamad.   Siinkohal võiks mäluvärskenduseks esitada Keskerakonna esimehe ja kuritegude põimumis- ja kokkupuutepunktide lühiloendi:

1. Koostöö „detektiivifirmaga" konkureerivate poliitikute salajaseks jälgimiseks
2. L. Apananski maaliostuga oma põhjendamatute kulutuste põhjendamine
3. Tundmatu Shveitsi investori varjus kinnisvara edasi-tagasi loksutamine
4. Keskturu erastamisega seotud tulistamised ja palgamõrvad, sõbrad Metsamaa ja Polistshuk, Panov ja paljud teised toredad inimesed.
5. Politseiameti kolimine „Kalevi" majja ja vastutasuks soodsa korruptiivse kingituse vastuvõtmine oma poja „juhitud" firma nimele.
6. Tallinna koolide „rendiskeemid" ja erakonna hüperkulutuste rahastamine
7. Tallinna ärisid rüüstanud huligaanide õigustamine ja Eesti Politsei kritiseerimine viimase korraliku töö eest.
   

Lühiloendisse pole rohkem lisada vaja ning võib kindel olla, et mitmedki episoodid pole veel päevavalgele tulnud.  Esitatust piisab aga küllaga, et nentida kurba tõsiasja: kuritegelik ilm on saanud ühe oma peamise eesmärgi läbi suruda ja on poliitikaga Keskerakonna kaudu efektiivselt põimunud.  Lüüriliselt öeldes - All-ilm kontrollib All-linna.  Toompeal õnneks hetkel Keskerakond ei domineeri, muidu ostaksime ei-tea-kelle huvides raudteerööpaid ja paljut muud „rahvale" tagasi.  Loo moraal peitub selles, et kuigi Keskerakond väidab, et kõik on Reinmanni enda otsustada, siis tegelikult harrastatakse tema suhtes ka tugevat parteilist survet, nimelt ei lubata mehikesel endal meediaga suhelda.  Küllap oleks see ohtlik kui keskpärane pudelikaela käsitleja oma versiooni imelisest poliitkarjäärist esitaks. 

Eelöeldu taustal saab ka mõistetavaks Savisaare juhitud linnavalitsuse heitlik olek augustikuusse kavandatud geiparaadi suhtes.  Ühe käega tahaks justkui toetada mingilgi moel valitsusele vastanduvaid tegevusi.  Meenutama peaks ka seda, et Savisaar afisheerib end välismaal (tõsi edutult) liberaalina, kellele peaks korda minema ka igatmasti inimõigused ja isikuvabadus ja võrdsed võimalused.   Sestap on imekspandav, et Esimees laseb oma truidel ametnikel homoaktivistide taotlust bürokraatia rägastikes loksutada, nagu ei juhikski ta nn. liberaalset erakonda, vaid kui oleks temast üleöö saanud harras kristlane, kes juhindub oma tegevuses pigem tillukese Kristliku Erakonna programmist.  Aga otsemaid, kui mõtleme Esimehele liitlaseks saanud kolooniakultuurile, ei ole enam midagi imekspandavat.  See kultuur, koos nõukanostalgiaga panevad Savisaarele otsustamisel ette oma karmid piirangud.   N.Liidus oli homoseksualism mäletatavasti kriminaalkorras karistatav.  Ja oleks Reinmann näiteks tollal

sedasorti mees

olnud, siis oleks Ain Seppik teda kindlasti karmilt karistanud, ilma igasugu tingimisteta!

Ja nii kuulab linnapea kindlasti koloonia sõnumit, kas petuhhid peavad marssima ja kui, siis kuidas.  Selle hääle toob linnapeani ei keegi muu kui RR (ei mitte RahvaRinne, vaid Rene Reinmann) ning linnapea kuulab.  Sest vaid 7% eestlaste ahtake toetus pole võimu teostamiseks piisav.  Koloniaaltoetus trellide tagant ja põranda alt on märksa määravam.  Nagu ka toetus endise koloniaalvõimu pealinnast Moskvast.