KAKS MUSKETÄRI

Kas Richard Kaljo kuulsad illustratsioonid “Kolmele musketärile” on originaalid? Loone Ots võrdleb neid prantsuse kunstniku Maurice Leloiri piltidega aastast 1894.

Alexandre Dumas-isa kultusraamatu “Kolm musketäri” on Eestis kapsaks lugenud mitu-mitu põlvkonda. Hoogsa teksti kõrval on lugejal küllap meeles ka Richard ­Kaljo (1914–1978) võrratud illustratsioonid. Populaarsed sulejoonistused sellele ja teistele Dumas’ teostele on esitatud ka ülevaate “Eesti raamatugraafika” (1968) lehekülgedel. “Eesti kunsti ajaloo” II köites (1970) märgitakse “Musketäride” seeria loomisel tunnustavalt ära Kaljo “plastilist mõttelendu” ja “prantsuspärast kergust” (lk 139). Just “Musketäride” pilte on nimetatud ehtkaljolikeks ning kahtlemata on Dumas’ sari kõrvuti piltidega Shakespeare’i teoste sarjale Kaljo kaubamärk.

Olen alati imetlenud eesti kunstnikku, kes on suutnud meile ju suhteliselt tundmatu prantsuse XVII sajandi kultuuri visuaalsust nii detailselt ja täiuslikult edastada. Kultuurivahendajana on Kaljol hindamatud teened. Kuid Dumas’ illustratsioonid kui “Kaljo kaubamärk” ei ole tegelikult õige määratlus.

Nimelt ei kuulu paljude piltide originaalid võib-olla üldse Kaljole. Isegi pealiskaudne pilguheit tõestab, et Kaljo pildid on tegelikult ühe teise kunstniku omade enam või vähem täpsed koopiad. Originaalid leiduvad “Kolme musketäri” väljaandes, mille üllitas Calmann-Lévy kirjastus 1894. aastal Pariisis. Selle raamatu illustreeris ­prantsuse kunstnik Maurice Leloir.
Maurice Leloir (1851–1940) tegeles ajaloomaaliga, oli tuntud akvarellist, graveerija ning illustraator, näitekirjanik ning filmilavastaja. Peres oli mitu edukat kunstnikku, isa Jean-Baptiste õpetas poega ise. Oma eluajal oli Leloir väga kuulus, illustreerides muu hulgas selliste meistrite tekste nagu Rousseau, Molière või Balzac. Prantsuse Akvarellistide Ühingu presidendi kohast talle ei piisanud: 1906. aastal asutas ta Kostüümiühingu ning avaldas mõne aja pärast suure kostüümientsüklopeedia, mille jällegi ise illustreeris. Rõivaste kõrval esitas raamat ülevaate kõikvõimalikest lisanditest ning ehetest. Muide, 1920. aastal kinkis Leloir ühele Pariisi muuseumile oma kostüümikogu, mis sisaldas üle kahe tuhande ajaloolise rõivaeseme ja aksessuaari. See and pani aluse tänasele Pariisi Kostüümimuuseumile.

Huvi ajaloolise kostüümi vastu oli Leloiril mitmekülgne: muu hulgas kujundas ta teatriplakateid Sarah Bernard’i ­teatrile ja ka Grand Operale, näiteks ­Massenet’ ooperi “Manon Lescaut” esietenduseks. XVIII sajandi romaanil põhinev heliteos läks Leloirile nii hinge, et ta illustreeris ka romaani enda. Piltidel oli au jõuda 1892. aasta Salongi, prestiižsele kunstinäitusele. 1901. aastal ilmunud Richelieu eluloo pildid said aga veelgi populaarsemaks.

“Kolme musketäri” illustratsioonid, mis, nagu öeldud, ilmusid esmalt 1894. aasta väljaandes, hõivasid kiiresti ainsa võimaliku tõlgenduse positsiooni – neid jäljendati, nende põhjal kombineeriti uusi (vrd nt Frank Adamsi pildid Methueni 1903.–1905. aasta väljaandele) ja just neid kasutati siis, kui oli tarvis igihaljast seikluslugu lavastada või filmida. Tema kuulsus jõudis isegi Ameerikasse: tuntumaid filmitegijaid, kes kasutas Leloiri teeneid, oli tummfilmi suur staar Douglas Fairbanks: 1921. aastal filmis ta “Kolm musketäri” Leloiri kostüümidega. Kaheksa aastat hiljem tegi tandem Dumas’ “Vikont de Bragelonne’i” põhjal “Raudse maski”.

Seega oli Leloir enne Teis t maailmasõda kahtlemata musketäride kuvandi looja number üks. Tallinna ja Tartu raamatukogude andmeil Clamann-Lévy 1894. aasta väljaannet siinsetes kogudes ei ole. Küll aga on üsna kindel, et seda või selle taastrükke võis leiduda erakogudes ning Leloiri illustratsioonid võisid olla Kaljole kättesaadavad. Aga 1923–24 ilmus Videviku kirjastuselt ka esimene eestikeelne illustreeritud väljaanne (tlk Ormus Helken), seejärel 1936  Vaba Maa joonealuses uus, samuti illustreeritud tõlge. Näib, et needki olid seotud Leloiriga, kuigi piltide arvu (ega kvaliteeti) ei anna võrrelda. Seega pole Kaljo puhul ehk isegi tegemist otsese, vaid kaudse laenuga.

Leloiri mugandus on näiteks Kaljo pilt, millel d’Artagnan ja proua Bonacieux kuulavad pealt kardinali käsilaste etteastet (lk 200, siin ja edaspidi on näited võetud 1957. aasta eestikeelsest välja­andest). Loomulikult ütleb tekst ette, mida pildilt leiab, aga lauast ja sellel lebavast kübarast tekstis juttu ei ole. Kahel kunstnikul on nii laud kui kübar väga sarnased, isegi kübara sulg vaatab samale poole. Ka kuulus stseen, kus d’Artagnan on sunnitud kuulama õpetatud vaimulike arutelu Aramise väitekirja üle (lk 287), sarnaneb Leloiri omaga – prantslase pilt on vaid pisut karikeerivam.

Kindlasti pole võimatu, et mitu kunstnikku näevad teksti lugedes vaimusilmas üpris ühtmoodi asju. Nii ei pea d’Artagnani sissesõit Meung’i (1957. aasta väljaande kaanel) olema tingimata laen – aga sama pilt tekstis (lk 11) on kompositsioonilt Leloiriga päris sarnane; ka seal näeme kõrvaltegelaste seas lapsega ema. Musketäri­de mänguvõitlus, mida d’Artagnan kapten de Treville’i juurde sisenedes näeb (lk 27), on Leloiri omaga juba liiga lähedane, kuigi eesti kunstnik on ühe ­Leloiri muske­tärist kiibitseja paremalt vasakule ümber paigutanud. Veel täpsemalt ­kattub kompositsioon stseenis, kus vapper ­Athos jääb katma d’Artagnani seljatagust, et võimaldada tol Calais’sse jõuda (lk 217): ühesugune ukseava, sarnaselt paigutatud kehad põrandal, käest libisenud mõõk, püstoli horisontaalne suitsuviirg ja hirmunud kõrtsimees. Lõpuks Kaljo illustratsioon tiitli pöördel – kolm pluss üks musketäri kordavad Leloiri rivi täiusliku täpsusega, isegi mõõku hoidva Aramise poos on identne.

Mis on selles halba, kui üks raamatukunstnik teist, kuulsamat, jäljendab? Liiati, kui see kuulsam on antud küsimuses ka ülemaailmselt tunnustatud ekspert? Ja kui raamatugraafikat peetakse nagunii “puhta kunstiga” võrreldes teisejärguliseks, kaheldava väärtusega loominguks? Teisest küljest – de Wardes’i ning de Guiche’i duelli “Kümme aastat hiljem” teises osas (kaanepilt ja üks illustratsioone) on Kaljoga ühesuguselt näinud ja jäädvustanud ka näiteks šoti kunstnik Malcolm Patterson. Siin saab küll olla tegemist ainult mõtete ülekandega. Igatahes kaitseb Kaljot argument, et ta jäljendas parimat võimalikku eeskuju. Samuti on tema raamatus pilte, mis ei kattu Leloiri originaalidega (nt La Rochelle’i piiramine, lk 489). Igal juhul ei ole Suure Jutu järgmiste osade “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem” illustratsioonid enam koopiad, vaid iseseisvad originaalid, mis esindavad küll Leloiri stiili, kuid ei kopeeri tema süžeesid ega ülesehitust.

Seega – kui üdini aus olla, tundub, et “Kolme musketäri” illustratsiooni peaks & amp; ldquo;Eesti raamatugraafikast” ära ­kustutama, “Kümme aastat hiljem” teise köite tõld võiks aga paigale jääda. Kaljo ­filigraanne laad ja huumorimeel pärjavad “Kolme musketäri” teksti igal juhul ning võrreldes Leloiriga mõjuvad ta pildid nüüdis­aegsemalt. A propos – rääkides laenudest, annab huvitava tulemuse ka näiteks kahe “Hamleti” tõlke võrdlus – ­Georg Meri on oma 1946. aastal avaldatud tõlkes kasutanud ­Aleksander-Ferdinand Tombach-Kaljuvalla 1910/1930. aasta tõlget lausa ridade kaupa. Aga see on juba teine lugu.

 

Kaljo versus ­Leloir

Loone Ots heidab oma artiklis õhku intrigeeriva loomeloolise küsimuse – kas eesti graafikaklassik Richard Kaljo pole oma kuulsates “Kolme musketäri” illustratsioonides liiga palju eeskujuks võtnud prantsuse kunstniku Maurice Leloiri sarnaste motiividega pilte aastast 1894. Tõesti, kui vaatame siinsetel lehekülgedel avaldatud pildipaarikuid, näeb igaüks, et illustratsioonides on kokkulangevusi nii kompositsioonis kui detailide valikus. Kuid minu meelest ei anna see siiski põhjust süüdistada Kaljot prantsuse kolleegi tööde kopeerimises või mis veelgi hullem, plagieerimises. Selleks oli Richard Kaljo liiga andekas kunstnik, et kedagi järele tegema hakata. (Kuigi, ­Stravinski olla öelnud umbes nii, et andetud laenavad, geeniused varastavad.)
Alati võib juhtuda, et populaarse ajalookirjanduse ja ajaloolise materjali läbitöötamisel kasutatakse ajaloolisi eeskujusid. Näiteks Disney kompanii multifilmide stiil ja esteetika mõjutas 1930. aastatest alates aastakümneid muinasjuttude illustreerimislaadi, sealhulgas Eestis (kõige ilusamaid näiteid kindlasti Siima Škopi “Lumivalgeke”). Ma imestaks, kui prantsuse keelt oskav ja prantsuse kultuuri kõrgelt hindav Kaljo poleks tundnud Leloiri töid. Nagu teada, valmisid Kaljo elavad, elegantse vabakäejoonega tehtud “Kolme musketäri” tušipildid pärast põhjalikku eeltööd. Süvenenult uuris Kaljo 17. sajandi riietust, olustikku, aksessuaare (tema raamatukogusse kuulus ka saksakeelne moeleksikon), tagajärjeks eesti kunsti ajaloos ületamatu rafineeritusega loodud illustratsioonid. Kui erinev on siiski Leloiri ja Kaljo kunstnikupositsioon, avaldub samuti siinseist piltidest. Nende stiil ja tüpaažide iseloomustus on kõike muud kui sarnased. Leloiri kuivalt pedantsele realistlikule pildile vastandub Kaljo õhuline ja elav illustratsioon. Kujutan ette, et Kaljo võis kirglikus tööhoos spontaanselt või alateadlikult jäljendada üht või teist Leloiri motiivi, kuid ma ei usu, et ta tegi seda tahtlikult. Ta nii-öelda võis võtta Leloirilt parima ja seejärel laenud omamoodi ümber töödelda. Kuid tulemuse värskust ja vaimukust ning tööde kohta meie raamatukunsti ajaloos see ei tohiks vähendada – just eelnevatel põhjustel, millel ma lühidalt peatusin.
Kuid plagiaadi kaasust on Eesti illustratsioonis tõesti esinenud, selles on Jüri Haini andmeil süüdistatud Ernst Kollomit. Aga see on juba teine lugu.
Harry Liivrand