EKSPRESSI ARHIIVIST: "Tulnukas" - Eesti kõige ropum film?

Eesti filmi sõimusõnade edetabelis on “Tulnukas” vaieldamatult esikohal. Filmi menu internetis näitab, et klientidel on selle uue keele järele suur nõudlus, arvab Jaan Ruus.

Sel pühapäeval tähistatakse kinos Sõprus Rasmus Merivoo kultusliku filmi "Tulnukas" 10 aasta juubelit. Jaan Ruusi lugu ilmus emsakordselt 2007. aasta 9. aprillil.

Uues Eesti õigekeelsuse sõnaraamatus on ca 135 000 sõna. Shakespeare tuli toime 31 354 erineva sõnaga. Kirjanike Ilfi ja Petrovi Inimsööja Ellotška sai hakkama 30ga. Rasmus Merivoo internetimenufilmi “Tulnukas” neli tegelast ei kasuta sedagi. Ellotška elas kahekümnendatel aastatel ja pidi veel varieerima. Valdis-Märt-Ott-Rait elavad ligi sajand hiljem ja saavad hakkama nii kahekümnega. Kujundile pretendeerivaid nalju nagu “teil on selg valge” enam ei kuule. Räägitakse lihtviisil, lihtsaid vägisõnu korrates, mitte kasutades täiel määral isegi “Jallus” ilmunud lühikese eesti-soome nikusõnastiku sõnavara. Tõsi, Ellotška pidi lahendama ka oma aja eksistentsiaalseid probleeme – hankima kauplustest defitsiitseid rõivaid. Tänapäeva Eestis, kus elame paremini kui iial varem, saab keskenduda aktiivsele vaba aja veetmisele.

Ühel õhtul norib noorukite kvarteti üks liige Valdis (Märt Avandi) saunalistega tüli, ja kui viimaste kannatus lõpuks katkeb, antakse talle tubli obadus. Noormees ärkab tabula rasa’na – ta on kaotanud mälu ning ei saa aru suhetest enda ümber.

“Mis sul viga on? Sa olid enne nii normaalne. Kõik laamendavad ja ropendavad,” ütleb talle naine, kelle juurde ta viiakse normaliseeruma.
“Ta peab muutuma normaalseks,” on sõprade tahtmine.
“Miks peab olema normaalne?” küsib muutunud noormees Valdis ise. “Tunnen ennast nagu tulnukas teiselt planeedilt.” Pärast ühe jõmmi neandertallaseks nimetamist saab ta sellelt labidaga nii, et lähebki tulnukana taevasse. “Mälu pidi tal alles olema, kust ta teadis meest muidu nendertallaseks kutsuda, et see nii vihastas,” arutavad sõbrad.

Iseenesest lihtne lugu. Normist kõrvalekaldumine on ohtlik. Eriti, kui normiks on toored suhted ja hoolimatus ümbritsevate vastu ja kui dialoog ja muu suhtlemine koosnevad vägisõnadest. Nendest piisab, kuna pole midagi vaja väljendada peale agressiivse enese maksmapaneku.
Film on üles võetud pikkades kaadrites ja suhteid selgitavad roppustega pikitud dia(mono)loogid. Tempo tõstmiseks on lugu lõigatud 11 pealkirjastatud stseeniks. Noored näitlejad Ott Sepp, Märt Avandi, Vallo Kirs, Uku Uusberg täidavad oma rolli usutavalt. Värvi lisamiseks on episoodidesse mängima palutud Indrek Taalmaa, Merle Jääger jt. Kõrg- ja madalkultuuri vastandamiseks voolab klassikaline muusika: Beethoven, Grieg, Liszt, Mozart, Orff, Verdi, Wagner. Ning lõpukoodaks laulab DJ Rass&McMölder meie kirjandusklassikutest, kes kõik, isegi Jaan Kross, olevat n……d oblikate vahel.

Keelemees Andrus Saareste arvas kunagi, et eestlane ei kasuta räigeid vandesõnu ja et teda iseloomustavad pigem pehmed kirumised, nagu “ah, läks sitasti”, “mis sa sitaga jahid”, “sitta kah”.

Nüüd on ajad muutunud ja elugi karmistunud. Pärast järeleaitamistunde suurrahvaste venelaste ja inglaste kolmekordsete asjus on eesti keeles nagu soomegi keeles tavakasutusele tulnud vängemad vägisõnad. Ka kunstis. See pole enam too Toompea lossi nurga taga kusemine ega keppimine kasesalus linnapiiril nagu kunagi punkluules.

Jah, nomen est omen. Sõnadel on tähendus, nad tulevad enne. Roppuste vooluga pöörab see film tähelepanu meie igapäevastele madal-egoistlikele suhetele. Aga samas viib nendesamade tabusõnade argipäevasesse käibesse minek nad inflatsiooni, mis tähendab ka seda, et kunagistest tabudest enam ei hoolita. Tabud murenevad, haihtuvad varjudeks, ühiskond maitseb k&o tilde;ikelubatavust ja räigete tegude hulk kasvab.

Mullu suvel, kui Kinobuss näitas “Tulnukat” Aegna saarel, tekitas filmis pruugitud vägisõnade laviin siivsates pereemades ja -isades ägedat protesti. Seanss ületas teabelevi uudiskünnise.
Meie keel peegeldab meie maailma piire. Ja imelikul kombel just nüüd, kui maailm on avardunud, on uus põlvkond seda aktiivselt koomale tõmbama asunud. Peaks Turovskilt küsima, kuidas käib enese maksmapanek kevadises loomaaias. Kas või näiteks ahvide puuris. Ja millist sõnavara seal kasutatakse.

Eesti kino on aga oma suure üksiklase puurist lahkunud ja läinud otse rahva sekka.
“Tulnukad” on internetis pälvinud 532 235 külastust. Ent Euroopas, kuhu me nüüd ju kahtlemata kuulume, on film samuti populaarsust kogunud: Saksamaal Wiesbadenis, 7. filmifestivalil GoEast sai film publikuauhinna. Ju on ainestik tuttav kogu Euroopa Liidus.